Eesti vetes on aastasadadega uppunud loendamatu hulk aluseid. Maakonna rannikuvetes on kümneid tuntud või traagilise lõpu saanud aluseid. Sukelduja Peep Rada on neist mõnelgi ise käinud ning nähtut ka jäädvustanud.

Merekultuuri aasta on lõpusirgel ning jäänud on vaid kokkuvõtvad üritused. Sukelduja Peep Rada on teemaaastaga rahul. “Rahvas hakkab ennast aina rohkem näoga mere poole pöörama. Ja seda iga aastaga,” rõõmustab Rada, kes ise toimetab Viimsi vallas Keri saarel. Seal on hästi näha, kuidas paatidega külalisi juurde tuleb. Sama pilt avaneb ka mandril. “Kui mina aastaid tagasi paadi ostsin, siis oli pilt hõre. Praegu on juba mõned sadamad ja lautrid kitsaks jäänud,” räägib mees.

Peep Rada valmistumas koos videokaameraga sukelduma. 

Kuidas sai aga Peep Radast meresõber ning sukelduja? “1990ndateni olin merest ja veest nii kaugel, kui üldse sai. Kui sõbrad kutsusid mere äärde, siis ma leidsin kümneid põhjuseid mitte minna,” vastab ta. 80ndatel olid Kesktelevisioonis sarjad “Loomariigis” ja “Matkaklubi”. Seal näidati ka filme veealusest maailmast. “Need ikka meeldisid. Aastal 1995 ütles üks kolleeg: “Kuule, Peep, läheme sukelduma. Algavad ka vastavad kursused, ” meenutab Rada. Mehed läksid õppima, sest tahtsid oma silmaga näha, mis vee all ikkagi toimub. “Kursused maksid toona minu kuupalga. Aga ma ei kahetse, et minust sai meresukelduja,” rõõmustab Rada.

“Jossif Stalin” Lohusalus

Sajandi lõpus ning uue sajandi alguses laskus mees koos sõpradega mitmele Harju lähivetes olevale laevavrakile. Mõnest neist räägib ta pikemalt. Nendest traagiliseima saatusega on ilmselt 1941. aasta detsembri alguses Hankost inimesi NLi sõjaväebaasi evakueerinud reisilaev “Jossif Stalin”. Hankost sõitu alustades oli pardal peaaegu 5700 inimest. Kuid teekonnal sõitis laev miinidele, hukkus vähemalt 1900 inimest. Osa pardalolnuid päästeti teiste laevade poolt. 5. detsembril 1941 triivis “Jossif Stalin” Lohusalust põhjas asuvale madalikule. “Kunagi oli see vrakk mulle n-ö kodune vrakk. Aastatel 1997-2002 sukeldusin sinna suve jooksul mitu korda,” räägib Rada. Ta kirjeldab , et ahtri ja vööriosa vahe on umbes sadakond meetrit. Vaheosa viidi pärast sõda Koplisse ja lõigati vanarauaks. “Kui ei tea, kuhu suunas ujuda, siis võib ka eksida. Aga vrakil oli omal ajal kõvasti asju: sõjakraami, kuulipildujaid, püsse, laskemoona, laeva osi, tarbeesemeid jne. Ankur oli ka alles,” kirjeldab Rada.

Reisilaeva “Jossif Stalin” tänaseni säilinud tualetipott. FOTO Meelis Voevodin
 

Palju on vrakke Tallinna lahe ümbruses. Näiteks asub Naissaare ja Paljassaare vahel rikka ajaloolise looga kolmemastiline purjekas “Jaan Teär”. Samas asub kaubaauriku “Bungsberg” vrakk. Laev sõitis viimase sõja ajal miinile ja hukkus.

Lipulaeva pommitati

Palju huvitavat on ka Lääne-Harju vetes. “Miiniveeskaja “Jenissei” on ajalooline vrakk, mis on kaitse all. See asub umbes 45 meetri sügavusel. Laev uppus Esimese maailmasõja ajal Osmussaarest ida poole,” räägib Rada. Neugrundi madalikul seisab aga omaaegne Saksamaa sõjalaevastiku lipulaev, soomuslaev “Schleswig-Holstein”. “Laeval oli halb au teha Teise maailmasõja avapaugud. Pärast sõda veeti uputatud alus Gdynia sadamast Tallinnasse. Sellest plaaniti õppealust, kuid veeti 1947 Neugrundile kümne meetri sügavusele pommilennukite sihtmärgiks,” seletab Rada. Laeva veealune osa on alles tänaseni.

Varem väga palju sukeldunud Peep Rada on nüüd keskendunud rohkem maapealsetele tegevustele. “Uued väljakutsed, nagu pere ja lapsed. Taastasin ka vana mopeedi,” ütleb mees kiivrit kohendades. 

Et loo alguses oli juttu Keri saarest, siis räägib Rada ka sealsete rannikuvete vrakkidest. “Varustus on minul olemas, kuid praegu sukeldun siiski küllalt harva,” ütleb ta. Seletab, et Keri saare lähedal rannal on teadaolevalt uppunud vähemalt kaks purjelaeva. Noorem ehk “Konstantin“ 1880ndatel ja teine sada aastat varem. “Meri uhub aeg-ajalt kaldale vraki tükke ehk musta tamme plankude jäänuseid. Leidsime ka 19. sajandi purjelaeva ankru. See on hiigelsuur ja ühe külghaara pikkus on vist peaaegu kaks meetrit,” ütleb Rada.

Sukelduja ei võta vrakilt midagi kaasa
• Mida peavad inimesed jälgima, kui nad laevadesse sukelduvad? “Seda, mida talle kursustel ja kaaslaste poolt õpetatud on,” ütleb Rada.
• Teadma peab, et Eesti vetes valitseb 15-20 meetril juba pilkane pimedus. Valguse poolest parim aeg sukeldumiseks on märtsi lõpp ja aprilli algus. “Päike paistab siis juba kõrgelt. Vetikad veel ei õitse. Hea nähtavus on vähemalt 10 meetrit ja rohkemgi, mis on Eesti tingimustes harukordne,” ütleb Rada.
• Uppunud laevade juures kehtib hea tavana vrakirahu. “Sealt ei võeta midagi kaasa. Aga nii palju, kui ma näinud olen, siis kaovad asjad vrakkidelt. Käisin nendel veel enne seda, kui sukeldujad vrakkidele massiliselt laskusid,” lisab Rada. Siis võis vrakkidel näha laternaid, kirveid, kapteni ruuporeid, padruneid, telefonitorusid, relvi ja relvakaste. “Praegu on neid tunduvalt vähem või üldse pole,” teab mees.