Harju maakonnas koos Tallinnaga on 52 kivimürakat, mille ümbermõõt on üle 25 meetri. Tuntumate kivide juures on paljud käinud, kuid mõne juurde ei oska ka kohalikud rahvast juhatada. EV100 puhul soovib Keila linnas elav Kersti Lepik kõik kivid läbi käia ja teha asukoha koordinaadid nutitelefonidele lihtsalt mõistetavaks.
Edasine on suhteliselt lihtne. QR ehk ruutkoodid koondab Lepik voldikutesse, kust neid on lihtne üles pildistada. Nutiseadmest näeb kaardirakenduse abil kivide asukohti ja teekonda nendeni.
“Idee sain sellest, kui teleajakirjanikud läksid jaanuaris esitletud Eesti märgi rohelise rahnu kujutisega tänavale ja küsisid, mis see on. Enamus teatas, et ei tea, mis see on ning kavand on kole,” ütleb Kersti Lepik. Matkajast naine teadis kohe, et rohelisi hiidrahne või veidi väiksemaid kive on tohutult palju.
Olgu öeldud: hiidrahnud algavad kivi maapealse osa ümbermõõdust ehk 25 meetrit, kõrgus ja kubatuur sealjuures ei loe. “Mõne rahnu juures olen matkaseltskonnaga käinud. Näiteks Ellandvahe kodusel Jõelähtme mail. Ja Luubakivi Kuusalu vallas, Kursi külas on just selline roheline ja nukiline,” räägib Lepik.
Kingitus Eestile
Siis tekkiski mõte kõik rahnud läbi sõita, pildistada ja teha ka videopalad. Aprillis algas Eesti vabariik 100 ürituste sari ning selle kingituste hulgas on ka kivimürakate projekt.
Esialgu polnud päris selge, kui palju on Harjumaal koos Tallinnaga hiidrahnusid. “Lugesin vastavat kirjadust. Alguses oli neid 49, varsti leidsin veel kolm ja nüüd on neid 52. Tänaseks on mandril nägemata ja käega katsumata kaks kivi. Need asuvad Viinistus ning Matsul. Matsu kivi on Muuga sadama kinnisel territooriumil. Ja saartel on nägemata seitse. Seega on 43 kivi juba jäädvustatud ja seda alates 22. veebruarist,” ütleb Lepik.
“Olen voldikuid jaganud tuttavatele, kontrollinud koordinaate ja proovinud erinevaid variante. Mulle ise meeldib teave voldikuna, sest seda on autos mugav kasutada. Hiidtrahnude jäädvustamine on ka EV 100 ametlike kingituste hulgas,” ütleb Kersti Lepik. Lõunapoolseim on Kose vallas asuv Äksi kivi ning läänepoolsem Kurkse liukivi. “Kurkses on kivi küljed täiesti erinevad. Idapoolseimad on Tammispea I ja II. Sealsamas on ka kolmas, väiksem kivi,” seletab Kersti Lepik. Väga omapäraseks peab ta Kõrendakivi Kuusalu vallas Kaberla lähedal. “See on pooleks läinud ja kahe osa vahel on pragu, kuhu kõhnem inimene sisse mahub. Kivist olen teinud ka videosid,” seletab ta.
Saared ootavad
Parim aeg rahnusid jäädvustada ning nende juures käia on hilistalv või varakevad. Aprillis pole veel kõrget rohtu ja puudel lehti. Kivid on nähtavad ja neid saab hästi jäädvustada. Puuduvad ka puugid ning rästikud. “Näiteks Pakri poolsaare Neosti kivide juures oli hea käia, sest need asuvad suhtelises rägistikus. Talvel saab ligi vees või rabas seisvatele kividele,” räägib Lepik.
Millal naine veel jäädvustamata rahnude juurde jõuab? “Naissaarel on neid kolm, Aegnal samuti kolm ja Pranglil üks. Neid külastan vast lähiaja nädalavahetustel,” lubab ta. Ise on ta enda loodud ruutkoode katsetanud jälle hiidrahnu juurde minnes. “Muuga Kabelikivi ja Harku vallas Taari kivi juures käisin uuesti koos lastelastega. Keilale on kõige lähedam Valingu, kus kõrval on uusarendus. Õnneks ei asu kivi päris koduõues, nagu Tallinnas Kosel asuv Kuradisadul,” ütleb Lepik.
Seni on tehtud pilte, QR-koodide võimalusi ning voldikuideid tutvustanud ta tuttavatele, aga loodab, et huvilisi, kes uusi elamusi ja hiidrändrahnusid otsida soovivad, on palju.
