Kaks aastat toimetanud MTÜ Hara Sadam on võtnud eesmärgiks Nõukogude ajal suletud ja salastatud sadamale taas elu sisse puhuda. Viimati saabus nende jaoks hea uudis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest (EAS), kust laekub toetus sadamahoone ehitamiseks.

1950ndate teises pooles rajati Harale salastatud allveelaevade sadam, kuhu tsiviilelanikel polnud mingit asja. 1990ndate algusest saadik, peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja sõjaväe lahkumist, ei toimunud sadamas midagi. 90ndate lõpus, kui Loksa vald pani selle müüki, ostis ala koos rajatistega Eesti Mereagentuur AS, kuid sadam seisis samamoodi tühjana ning rajatised lagunesid. Rikka ajalooga paigast polnud huvitatud ei omanik, Kuusalu vald ega riik.

Lõpuks sai kohalikel mõõt täis. Nende eestvedajaks sai Tarvi Velström, kes täna peab sadama kapteni ametit. Tema võttis ühendust Eesti Mereagentuuriga ning hakkas uurima, kas kohalikel oleks võimalik sadamas ise toimetama hakata ning see uuesti elule aidata.

„Olen sadam naaber, terve elu siin elanud, näinud kõike. Ma olen oodanud aastaid, et sadamas midagi toimuma hakkaks ja selle ajaga on siin palju toimetatud ja palju ideid tekkinud,“ räägib ta.

Läbirääkimised, et lõpuks saaks luua MTÜ ning sõlmida hoonestusõigus, võtsid neli aastat. Hoonestusõigus sõlmiti 25 aastaks ning nüüd on MTÜl vaba voli seal toimetada.

Salastatud joonised

Valla abiga esitati sadamahoone ehitamiseks rahataotlus EASile. Nüüd, kui raha olemas, saab keskenduda ehitamisele. Kõigepealt on vaja projekteerida hoone. Kuivõrd Hara sadam asub Lahemaa rahvuspargis, pole see sugugi kerge – keskkonnaamet jälgib teraselt, mis kellelgi rahvuspargis plaanis. Siin aga tekkiski hoone projekteerimise suurim takistus – amet nõuab, et hoone kerkiks samasugune, nagu see kunagi on olnud. Kuivõrd sadamahoone aga asus suletud territooriumil, kus kõik oli salastatud, siis polnud ka erilist lootust jõuda jälile hoone joonistele.

Hara sadama kapten Tarvi Velström leiab, et Hara sadam peab tulevikus hakkama meelitama rahvusvahelist turisti. 

„Lasime Eestis teha ekspertiisi, mis tuvastas hoone võimalikult lähedasena sellele, mis see oli, ja selle alusel tegime eelprojekti,“ räägib Velström. „Hoone saab kunagisele sarnane, ainult et tänapäevases võtmes.“ Seetõttu ei nimetatagi nüüd enam projekti hoone ehitamiseks, vaid renoveerimiseks.

Renoveerimisprojekt loodetakse suvega valmis saada ning sügisel ehitamisega pihta hakata. Hoone projekt tuleb MTÜl – mis koosneb kahest inimesest, peale Velströmi toimetab seal veel Reet Idavain – oma raha eest tellida. Ehitamise jaoks andis EAS 60% summast (MIS SUMMA?), 40% tuleb MTÜl endal leida.

„Täitsa kulukas ettevõtmine jah,“ noogutab Velström pead. „Aga seda on vaja, et peatada muuli lagunemist. See muul on olnud seal 50ndatest, ekspluatatsiooniajaga on juba nii ja naa.“

Ehitiste veealune osa on Velströmi sõnul „vinks-vonks“, kuid vee piiril olev osa hakkab väsima. Betoon on juba täis pragusid.

Mida teeb riik?

Reet Idavain ütleb, et kuigi MTÜs on kaid kaks inimest, seisab kogukond ettevõtmise taga – kohalikele on tähtis, et sadam saaks korda. Tegutseb kohalik külaselts, olemas on vabatahtlik merepääste, mullu alustati sadama akvatooriumis purjetamistrennidega, erinevalt paljudest kunagistest rannaküladest on alles ka kohalikud kalurid. „Kõik baseerubki kogukonna peal,“ ütleb Idavain. „Meil on vedanud, et kohalikud on asjaga kaasa tulnud ja pole vastaseid. Ollakse huvitatud, et kohalikku pärandit säilitada.“

Kuigi sadama nõukogude-aegsed rajaitised on tihedalt täis joonistatud, ei kavatse sadama arendajad neid müüridelt-seintelt eemaldada. 

Kuid mingil hetkel tuleb piir ette – sadama rajatised on nii mastaapsed, et oma jõuga kohalikud seda korda ei tee. Velström ei mõista, miks riik laseb objektil, mis on kantud militaarpärandi nimekirja, lihtsalt laguneda. „Ma olen seda meelt, et Hara sadam on piisavalt oluline, et selle lagunemise vastu koos võidelda – meie, riik, kohalik omavalitsus. Kui jätta see vaid eraomaniku vastutusele, siis eraomanikul võib jääda motivatsioonist puudu, sest tegu on ikkagi avaliku objektiga – miks ta peaks sinna üksi investeerima,“ arvab ta.

Velström räägib, et sadamat käidi filmimas ka BBCst, kus pandi kokku saadet erilistest rajatistest, mis on nüüdseks maha jäetud. „Sellepärast ma mõtlengi, et kas selline väärtus peaks olema külameeste ja kogukonna kanda,“ lausub ta.

Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavas 2016-2025 on kirjas, et „Hara sadama ja Suurpea militaarobjektide näol on tegemist Euroopas ainulaadse Nõukogude merepolügooni sadama ning allveelaevade demagnetiseerimise instituudiga.“ Ajaloolis-kultuurilisteks väärtusteks nimetatakse Hara sadamas kahte säilinud meremärki, veetorni, kolme kasarmut, raudbetoonvarjendit ning merepolügooni sadamarajatisi.

Sadam on pikka aega olnud lemmikpaik kalameeste jaoks, siin käiakse nii Tallinnast kui Narvast. 

Keskkonnaameti põhja regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Pauluse sõnul on Hara sadama puhul kahtlemata tegu väärtusega, millele telliti juba aastal 2007 ekspertiis, et täpsustada väärtusi ja kaitserežiimi. „Loomulikult on ta (Hara sadam) üks esinduslikumaid raudse eesriide tähiseid ning sellisena unikaalne Euroopas ja haruldane maailmas,“ lausub ta.

Pauluse sõnul on eraomandis olevatele kultuuriväärtustele võimalik riiklikku toetust saada ainult juhul kui need on muinsuskaitse all. Vastvalminud militaarpärandi inventuuris, mille kultuuriministeerium tellis Eesti Muinsuskaitse Seltsilt, on Hara sadam nimekirjas märgitud esimesena.

Otsus sügisel

Muinsuskaitseameti ehitismälestiste peainspektor Triin Talgi sõnul tehti militaarpärandi inventuuris ettepanek Hara sadam kaitse alla võtta ning ehituspärandi ekspertnõukogu arutab seda koos kõiki teiste ettepanekutega tänavu septembris. „Ei julge praegu veksleid välja käia, aga kuivõrd olen kuulnud, et seal keegi juba toimetab ja kavandatakse jahisadamat, siis ehk polegi tarvidust seda muinsuskaitse alla võtta. Sellise objekti puhul on kõige olulisem kasutus ja hooldus, siis see ka säilib,“ arvab Talk.

Kui Hara sadam siiski otsustatakse kaitse alla võtta, tähendab see küll seda, et restaureerimis- või konserveerimistoetust saab taotleda, kuid need summad pole suured.

„Sinna sadamasse võiks rahulikult meie mitme aasta toetused panna,“ räägib Talk. „Meil on jagada aasta peale üle Eesti alla 700 000 euro.“

Haral käib õppuseid korraldamas ka päästeamet. Sel pildil toimub asjade veest välja toomise õppus. 

Seega ei päästaks ka kaitse alla võtmine Hara sadama rajatisi lagunemisest ning sadama tulevik sõltuks siiski peamiselt kohalike jõust ja tahtmisest. Kuivõrd ala kuulub eraomanikule, ei saa riik ega Kuusalu vald seal omatahtsi tegutsema hakata. Pealegi – tegu on siiski enamjaolt betooniga, väärtust ei anna sadamale mitte rajatised, vaid seal juhtunu ajalooline taust.

Tarvi Velströmil polegi suurt soovi, et sadam muinsuskaitse alla võetaks. „See muudaks renoveerimise kordades kallimaks,“ leiab ta ja räägib nõuetest ja piirangutest, mida kaitse alla võtmine endaga kaasa tooks. Samas on ta enda sõnul saanud kõiksugu piirangutega targemaks ning mõistnud, miks üks või teine asi on keelatud. „Eks ma olen Lahemaal elades targemaks ka muidugi saanud ja mõnda asja rohkem väärtustama hakanud. Aga on ka asju, mis harja punaseks ajavad, sest jääb arusaamatuks, mis on keelu eesmärk,“ räägib ta. „Eks Lahemaa puhul ongi küsimus, kas peale jääb loodus või rahvuslik eripära.“

Sukeldujate lemmik

Peale looduse ja rahvusliku eripära on Lahemaa tõmbenumber militaarne minevik. Kui militaarajaloo huvilisi sai juba mainitud, siis kummalised rajatised vees meelitavad kohale ka sukeldujad – piisab, kui mõelda Rummu peale.

Sukeldujad on Haral käinud juba aastaid, räägib Terje Meos, kes on MTÜ Eesti Sukeldujate Klubi instruktor. „Arvan, et ise olin seal vast aastal 2002 või 2003 esimest korda. See on selline koht, kuhu saab alternatiivina minna, kui ei taha väga kaugele sõita ja Rummus käimisest kõrini,“ lausub ta.

Militaarajaloo vastu sukeldujad väga huvi ei tunne, küll aga asjade ja rajatiste vastu, mis asuvad vee all. Ja kui veab, võib lahest leida lausa uue liigi. „Seal on huvitavad käigud, auto, palju igasugust nõukogude-aegset kraami. Hea nähtavuse korral on seal huvitav. Lisaks sellele leidsin sealt aastaid tagasi esimesena Eestis ühe võõrliigi, Elegantse garneeli (tegu on krevetiga – M.T.), millest ka Eesti Looduses kirjutati,“ meenutab Meos.

Sadamaalal viibimine on omal vastutusel. 

Tema sõnul tõmbaks veelgi rohkem sukeldujaid Harale, kui seal oleks veel veealuseid objekte. „Kui sinna sügavama osa juurde üks laevavrakk tekitada, vot see oleks äge,“ vaimustub Meos.

Kuid sukeldujatele on olulised ka argisemad asjad, näiteks tualettruum ja pesemisvõimalus. „Ja ilusal suvepäeval ei ütle peale sukeldumist keegi ära tassist kohvist või äkki isegi õllest,“ pakub Meos.
See kõik saab Haral olema, kui sadamahoone valmib. Ja valmib tõenäoliselt järgmise aasta sügisel.

„Tualetid, pesuruumid, puhkeruumid,“ loetleb Reet Idavain. „Ja kui inimene tuleb, siis tahab ta ka süüa, kohvi, võib-olla autot rentda, jalgratast laenutada.“

Need viimased asjad jäävad juba tulevikuplaanideks. Selge on see, et MTÜ ja kohalike eesmärgiks on Hara sadam taas kaardile tuua ning võimalikult palju merehuvilisi kohale meelitada.

„Ootame merelt rahvusvahelist turisti, aga siia tuleb kindlasti ka kohalik ja siseturist – siin on võimalusi nii palju, et see sadam ei jää ühe seltskonna harrastuseks,“ ütleb sadama kapten Tarvi Velström. „Praegu käib siin paarikümne aluse ringis aastas, aga eesmärk on rahvusvaheline mõõde.“

Sadama arendamine on kallis ja pikaajaline töö, teab Reet Idavain. Praegu ollakse alles alguses. Peale sadamahoone valmimist peaks elu sadamasse täiel hool tagasi tulema. Selle nimel kohalikud tööd teevad ja plaane peavad. Vaatamata sündmustele, mis möödunud sajandil sealkandis elu täiesti välja suretasid, on Hara sadam taas ellu ärkamas.

„Mõni ütleb, et on nii valus see ajalugu, aga me ei pääse sellest. Pigem ikka tulebki sellest rääkida,“ arvab Idavain.

Klikka, et vaadata galeriid.

TEAVE: Hara sadam
• Asub Juminda poolsaare idakaldal Hara lahes.
• 1860 ehitati Hara saarele kalatööstustsehhid, kus esimesena ajaloos soolati plekk-karpidesse „Revelskije kilki“. Saarel olid tsehhid ja tööstushooned, kus töötas u 300 inimest.
• 1950ndatel rajati Hara sadamasse allveelaevabaas, mis asus kinnises sõjaväelises tsoonis.
• 1990ndatel ostis sadama AS Eesti Mereagentuur.
• Kaks aastat tagasi loodi MTÜ Hara Sadam, mis sõlmis ASiga Eesti Mereagentuur 25 aastaks hoonestusõiguse lepingu.
• Tänavu saadi EASilt toetust sadamahoone ehitamiseks. Plaan on arendada välja igati toimuv väikesadam, kuhu tuleksid ka mereturistid välismaalt.

Seminar ja hooaja avamine
• Sel laupäeval, 26. mail, toimub Hara sadamas seminar ja Hara Seilamise Seltsi hooaja avamine.
• Seminar toimub kell 11-13, ettekannetega esinevad Vello Mäss, Ain Tähiste, Ave Paulus ja Janek Šafranovski.
• Kell 15-17 Hara Seilamise Seltsi hooaja avamine.
• Kell 18 algab chill, grill ja tantsuõhtu. Mängib DJ Voices, avatud on toidulett ja baar.
• Seminar on külastajatel tasuta, tantsõhtule on pääse 5 eurot.