Gruusia suur sõjatee on 212 km pikkune maaliline mägitee üle Kaukasuse. Tee, mida esmalt tunti kaupmeeste, siis sõjameeste, siis lihtsalt turistide teena, on tänaseks saanud põhiliseks transiitmagistraaliks, mis ühendab Taga-Kaukaasia riike, aga ka Iraani ja Türgit suure kaubanduspartneri Venemaaga.
Seda maalilist teed üle Kaukasuse mägede, mis praegu kulgeb Tbilisist Vladikavkazi, teadsid kuulu järgi juba vanad kreeklased.
“Korralikuks” teeks ehitati rada ümber 1769. aastal vürst Pavel Potjomkini eestvõttel. Tee oli esialgu Venemaale oluline Gruusia hõimudega sõdimiseks, vägede ja sõjamandi liigutamiseks. Pärast Gruusia annekteerimist 1801. aastal muutus tee võtmetähtsusega teeks Kaukaasia teiste piirkondade alistamisel. Kui piirkond oli alistatud, muutus see tähtsaks kaubateeks Venemaa ja Kaukaasia vahel.
Argavi jõgi on paisutatud maaliliseks Zhinavili veehoidlaks, millele on panoraamvaade Anauri mägikindlusest. Kui piirkonda ehitati aga raudteed ja teisi teid, muutus maaliliste vaadetega Gruusia sõjatee põhiliseks turismiatraktsiooniks – seda mööda sõitsid Ladad Venemaalt Armeeniasse ja Aserbaidžaani, mõni pääses üle Nõukogude Liidu piiri isegi Iraani ja Türki. Aga kõik nad tegid kindlasti peatuse Gruusias, maalilistes Kaukasuse mägedes, näiteks Argavi jõele paisutatud Zhinavili veehoidla ääres. Veehoidla rajati nõukogude ajal, mitu küla jäi vee alla, isegi üks linn ja mitu kirikut. Et grusiinid on väga usklik rahvas, pani kohalik kirikuõpetaja kuulu järgi rajatisele needuse peale, kõik ehitajad olla hiljem ebaloomulikul viisil siitilmast lahkunud. On see tõsi või mitte, teab vaid tuul, mis Kaukasuse mägedes vilistab. Aga et see rahvas seal usklik, pahatihti isegi ebausklik on, seda nägi siinkirjutaja oma silmaga. Ühes turistilõksus, pisikeses Anauri mägikindluses Arkalase kanjoni serval ilmusid järsku kolm mägede poega koos oinaga kindluse väravate vahele, kaks vedamas oinast sarvedest eest, kolmas vastupunnivat looma tagant lükkamas. Nii tehti tiir ümber pisikese kindluses oleva kiriku ja mindi taas mägede poole, kuskile ainult neile teadaolevasse paika.
Vastupunnivat ohvrioinast veetakse sarvipidi ümber kiriku, et siis juba ainult mägede poegadele teadaolevas paigas vereprotseduur lõpule viia. Fotod Ülo Russak “Seda peret tabas suur rõõm või suur kaotus,” teadsid teadjamad. “Siis ohverdatakse ikka oinas.” Kuigi grusiinid on ammu ristiusu vastu võtnud, ühe esimese rahvana Euroopas, elab paganlik vereohvri komme mägedes tänapäevani.
Anauri kindlusest edasi Osseetia (Venemaa) piiri poole liikudes saavutab Gruusia sõjatee suurima kõrguse Ivari kurul, olles tõusnud siis merepinnast 2379 meetri kõrgusele. Seda väärikat ja ilusat teed on sõitnud ja ülistanud Gribojedov, Puškin, Lermontov, Majakovski. Nüüd peremehetsevad teel peamiselt Armeenia, aga ka Aserbaidžaani numbrimärke kandvad rekad. Ja habetunud rekameestel pole aega looduse ilu imetleda. Ajalooline Gruusia sõjatee on praegu peamine transiittee Kaukaasia riikide ja Venemaa vahel, aga endiselt ka üks võimalus sõita Venemaalt maitsi näiteks Iraani või Türki.
