Gröönlased on maailma üks väiksemaid rahvaid, kuid nad elavad maailma suurimal saarel, mis pole manner. Vaid 56 000 inimest, peamiselt inuitid ja sekka ka taanlasi, elab ligi 2,2 miljoni ruutkilomeetri suurusel maalahmakal.

Kui Gröönimaa laotada Euroopa peale, ulatuks see Norrast Aafrikasse. Tõsi, enamik saarest on kaetud igijää ja liustikega (mille paksus ulatub kolme km-ni) ning seetõttu praktiliselt elamiskõlbmatu. Asustus on vaid ranniku ääres ja karmide looduslike tingimuste tõttu asulate vahel teid ei ole.

Gröönimaa pikim asfalttee on 15 km ja pikim kruusatee 35 km ning see viib Kangerlussuaqi asulast, kus asub ka ainus rahvusvaheline lennujaam, hiiglasliku jääkilbi juurde. Suurema osa teest rajas 2001. aastal Volkswageni korporatsioon, et liustiku peal oma sõidukeid ekstreemoludes katsetada. Testimislabor koliti kolme aasta pärast minema, sest lakkamatu teehooldus lumetormides ja pakases muutus talumatult kulukaks.

Muskusveise praad Ilulissati restoranis maksab umbes 35 eurot, hiidlesta supp umbes 15 eurot. Aga maitseb hea! 

Nüüdseks on liustik jääpealse tee hävitanud, ent selle juurde viiv tee jäi alles. Linnakeste vahel lendavad Air Greenlandi lennukid ja helikopterid. Rännata saab muidugi ka kelgukoerarakendi, mootorsaani ja laevaga.

Mida Gröönimaal teha?

Peamine on muidugi pahviks lööv loodus, mida vaadeldes tajud, kui väike sa tegelikult oled. Jäämägesid on kõige parem vaadelda Ilulissati linnakeses, mis tähendabki inuiti keeles jäämäge. Hotelli aknast paistab loendamatu arv erineva kujuga suuremaid ja väiksemaid jäämägesid. Üks siinsest Sermeq Kujalleqi liustikust pärinev hiiglaslik jäämägi hukutaski Titanicu.

Disko lahes korraldatakse mõnetunniseid laevareise nii päeval kui ööl – selleks, et vaadelda valgeid, siniseid ja halle jäämägesid ning muidugi ka kuni 16 m pikkuseks kasvavaid küürvaalu. Suvel siin ju pimedaks ei lähegi. Polaarpäev kestab Ilulissati laiuskraadil ligi kolm kuud, maist juulini. Ent seevastu on olemas ka kuus nädalat pimedust, kui päikest näha polegi.

Kangerlussuaqi lennujaamast on põhjapoolusele vähem maad kui Kopenhaagenisse. 

Päikese võitu pimeduse üle tähistatakse 13. jaanuaril suurte pidustustega. Võib minna lennureisile väikelennuki või helikopteriga ja imetleda loodust ülevalt. Võib minna matkama. Korra nägime mäenõlvalt merd vaadates isegi vaalu! Kindlasti tasuks minna kelgukoerarakendit proovima, kuid seda saab teha vaid septembrist maini. Ka on siis parim aeg virmaliste mängu nautimiseks.

Võib kajakiga sõitma minna. Jääkarusid otsima minna on eluohtlik, ent seal nad elavad. Ära käia tasuks ka pealinnas Nuukis, kus 2025. aastast pääseb ka suurte lennukitega üle ookeani. Praegu tuleb lennata läbi Kopenhaageni Kangerlussuaqi, teise ilmasõja aegse USA lennuväebaasi ümber tekkinud asulasse ja sealt soovitud kohta edasi lennata. Kangerlussuaqis tasub võtta bussiekskursioon jääliustiku juurde.

Kõik on väga kallis

Gröönimaa pole odav koht. Tuleb ju peaaegu kõik sisse tuua. Hotellituba alla paarisaja euro ei saa. Arvestada tuleb Gröönimaasiseste lendudega või laevareisidega. Õhtusöök restoranis võib samamoodi pahviks lüüa nagu loodus. Seda nii hindade kui maitseelamuse mõttes. Kohaliku gurmee hulka kuuluvad muskusveis, vaal ja põhjapõder. Väike õlu maksab 10 eurot ja tass kohvi 6 eurot (muuseas, kohalik õlu on päris hea).

Hiiglaslikud jäämäed, mis ummistavad merelahe, panevad inimese end tillukesena tundma. 

Viis tundi kajakisõitu maksab 190 eurot ja neljatunnise bussiekskursiooni eest liustiku juurde tuleb välja käia ligi 100 eurot. Ilm Gröönimaal on väga muutlik. Seetõttu tasub ära kihiline riietus – vajadusel saab kihte juurde panna või ära võtta. Matkasaapad, villane kampsun, mütsid-kindad-sallid kuluvad ka suvel ära, kuid vahel võib temperatuur tõusta ka 20 kraadi juurde. Unustada ei maksa ka päikeseprille ja -kreemi – jäält peegeldub ju päike võimsalt tagasi ja suvel pimedust ei ole.

Gröönimaa (grööni keeles Kalaallit Nunaat) sai hiljaaegu, 21. juunil 2009, Taanist suurema autonoomia ja suveräänsuse, kuid kuulub ikka kuningriigi koosseisu. Alles pool sajandit tagasi vabanesid nad Taani koloonia staatusest ja said sisuliselt Taani „autonoomse oblasti“ õigused. Aga nüüd võib grööni rahvas iseseisva rahvana ÜROsse astuda. Oma asju saavad nad ise otsustada, aga välis- ja kaitsepoliitika on ikka Taani teha.

Grööni tüdruk kelgukoerakutsikaga – kui haskid suureks kasvavad, siis neid hellitada enam ei saa ega tohi – nad on tööloomad. 

Põlisasukad on inuitid, keda enam eskimoteks pole viisakas hüüda. Seda terminit kasutasid kolonialistid ja see tundub kohalikele alandav. Tähenduseks on pakutud „toore liha sööja“ või „räätsade tegija“. Sõna „inuit“ tähendab aga lihtsalt rahvast või inimesi.

Kust tulevad kohalikud?

Inuitid rändasid Gröönimaale Põhja-Ameerikast umbes 2500 aastat e. Kr. Umbes tuhat aastat tagasi jõudsid nad saare lõunaossa, kus põrkasid kokku viikingitega. Viikingite asulad olid saare kagu- ja lõunatipus ja neile pani alguse Erik Punane – Norras tapmise pärast lindpriiks kuulutatud viiking, kes kolis seejärel Islandile, kuid ka seal kuulutati ta uue tapmise pärast lindpriiks. See oli sisuliselt ühiskonnast väljaheitmise ja surmaotsus, sest igaüks võis lindprii karistamatult tappa.

Erik Punane oli kuulnud maast Islandist lääne pool, mida keegi oli kursilt kõrvale kaldudes näinud. Ta leidis selle, rajas talu, asus perega sinna elama ja meelitas seejärel sinna hulga inimesi. Isegi nime „Gröönimaa“, mis tähendab „rohelist maad“, pani ta turunduslikel eesmärkidel – temanimelise saaga kohaselt tahtis ta sellega inimesi sinna elama ahvatleda. See õnnestuski, sest omal ajal elas seal mitu tuhat skandinaavia päritolu inimest.

Tema poeg Leifr Õnnelik jätkas Gröönimaa ranniku avastamist ja jõudis 500 aastat enne Kolumbust Ameerikasse. Ent erinevalt Gröönimaast oli see juba asustatud ning indiaanlased ei lasknud neil seal kanda kinnitada. Skandinaavlaste asumid surid välja umbes 1400. aasta paiku. Põhjuseks ilmselt mitu asja korraga.

Tegelikult pole Gröönimaa maavaradest veel murdosagi kasutusele võetud. See kõik on tulevik.

Esiteks langes temperatuur väikse jääaja tõttu ning toidu hankimine muutus senisest veel raskemaks. Teiseks kadus ära nende kasumlikuim ekspordiartikkel – narvali võhad, mis oli elevandiluust soodsamad ja mille müük neile suurt tulu tõi. Tuli ju enamik kaupu, sh puit, väljast sisse osta, selleks tuli aga midagi müüa. Ent siis muutus elevandiluu Euroopasse tarnimine soodsamaks ja nõudlus narvali võhkade vastu kadus, samuti oli neid ka üle kütitud.

Soojenev kliima paljastab maavarad

Kuni teise maailmasõjani olid gröönlased peamiselt kütid ja kalamehed, elades askeetlikes tingimustes. Osalt on nad seda tänini. Kuid tulemas on muutused. 2009. aastast ei pea nad maksma Taani riigile poolt maavaradest saadavast tulust nagu seni. Tegelikult pole Gröönimaa maavaradest veel murdosagi kasutusele võetud. See kõik on tulevik.

Ehkki praegu on 85% saarest kaetud jääkilbiga, kus on peidus kümnendik maailma mageveevarudest, on käimas kliimasoojenemine. Liustikud taanduvad rannikult Gröönimaa sisemusse igal aastal üha kiiremini. Ent see võib tähendada Gröönimaa jaoks helget tulevikku. Nimelt tulevad jää alt välja maavarad, mida Gröönimaal leidub nii ohtralt, et saarel hoiavad pidevalt silma peal paljud suurriigid nagu USA, Venemaa ja isegi Hiina.

Ilulissati linnakeses on paljud majad punaseks või siniseks värvitud. Igal hommikul või õhtul avaneb hotelli rõdult lahele ja jäämägedele erinev vaade. Suvel siin päike peitu ei lähegi. Fotod Askur Alas 

Gröönimaal leidub kulda, hõbedat, teemante, rubiine, sütt, marmorit, tsinki, tina, plaatina, nioobiumi, tantaali, rauda ja uraani, gaasi ja naftat. USA geoloogilised uuringud hindavad Gröönimaa veel avastamata- kasutamata naftavarusid 50 miljardi barreli peale. Arvestades 56 000 elanikuga, on igal gröönlasel umbes 900 000 barrelit naftat. Praegu on kõige rohkem naftat ühe elaniku kohta Kuveidil – ligi 40 000 barrelit. Aga kliimasoojenemise pärast võib juhtuda, et gröönlased saavad püstirikkaks.

Kui jõukad naftariigid, kus musta kulda ühe inimese kohta on palju vähem, pakuvad oma kodanikele palju esmatarvilikku tasuta, ja šeikidel pole rahaga muud peale hakata kui ehitada kullast tualettruume, mis siis Gröönimaast saada võiks?

Jah, muresid muidugi on. Alkoholism, perevägivald ja surmad enesetappude läbi on depressiivse polaarööga saarel rahvuslik probleem. Tapmisi nii palju ei olegi, kuigi 12-aastaselt võib iga inuit poodi minna ja püssi osta. Talvel on väga kulukas ja keeruline haudasid kaevata. Seda tehakse suruõhuhaamri abil soojal aastaajal. Vastavalt prognoosile, kui palju inimesi talvel võiks surra. Ent tulevik paistab helge.