“See pilt on võetud 2014. aasta septembris. Ja see on minu jaoks ülioluline pilt: olen siin koos oma esimese õide puhkenud gladiooliseemikuga. See seemik oli esimene minu teadliku ristamise tulemus.”

Millal Ants Aaman juunior gladioolidesse, neisse kuninglikesse aga kapriissetesse lilledesse armus, seda ei tea täpselt ta ise ega mäleta teisedki. Igal juhul võttis see armastus koolipoisilt palju aega ja ruumi: isatalus Kursi külas, Ants Aaman seeniori aiamaal pani poeg kasvama oma esimesed gladioolisibulad. Ja istutas neid igal aastal aina juude.

“Mul oli kasvamas 350 erinevat gladioolisorti,” mäletab Aaman juunior seda aega täpselt. Vahetusid sordid, vahetusid värvid ja õisikukujud. Armastus ja töö – sest gladioolide ilu nõuab kiindunult ka kõvasti tööd ja teadmisi – aga jäid: igal sügisel kaevas noor lillehuviline gladioolisibulad välja, pani talveks varjule, et siis kevadel jälle mulda istutada, katsetades juba ka mõne uue sordiga.

Uuel tasemel

Nii nagu armastus võib ootamatult puhkeda, nii võib ta ka kaduda. “Vahepeal ei tegelenud ma kümme aastat gladioolidega,” ütleb Ants Aaman juunior ootamatult. Mis selle põhjuseks oli, kas õpingud Maaülikoolis, veel tugevam armastus, kui võib olla mehe kirg lillede vastu või hoopis… – kes seda enam täpselt mäletab, muigab lillekasvataja, kes viimased kümme aastat taas gladioolidega tegeleb. Aga seda juba uuel tasemel.

Ants Aaman juunior ja gladiooliseemik. Foto erakogu 

“Eks aeg on muutunud, internet toob kogu maailmast ka teiste lillekasvatajate teadmised ja tarkused koju kätte,” põhjendab mees, miks ta enam ainult gladioolide sibulaid ei istuta ja lilleilu ei imetle.

Tema eesmärgiks on aretada gladioolisort, mida tunnustaks ka maailma sellealane autoriteetseim organ, Põhja-Ameerika Gladioolinõukogu. Seni on sellega hakkama saanud ainult Edna Kõiv, kelle aretatud Väike Robi on kantud selle nõukogu registrisse. See toimus rohkem kui veerand sajandit tagasi.

“Emadepäev on parim aeg gladioolisibulate muldapanekuks – just siis, kui kased esimestes hiirekõrvades on.”

Seemikust sordi saamine võtab 5–8 aastat, peab veenduma, et sorditunnused on püsivad ja taime tervis tugev. “Enamasti arvavad inimesed, et aretatakse värvide ja õieilu pärast,” naerab Ants. Tegelikult on värv kõrvaline, boonus aednikule. Oluline on, et taim oleks tervik ja terve, tema omadused säiliksid paljunemisel, antakse järglastele edasi.

Tehniliselt on hübriidi saada lihtne, oma lõbuks võib seemikuidki kasvatada, aga neid ei saa sordiks nimetada. Selle pärast on ka vanemate valik väga oluline, gladiool on geneetiliselt hästi muutlik, räägib sordiaretaja oma aastatepikkustest kogemustest.

Mida rohkem aednik teab vanemate eellasi, seda prognoositavam on tulemus. Aga et aastate jooksul on Ants Aamani mälusahtleisse talletanud sadu sorte oma omaduste ja käitumisviisiga, siis võib ta juba ka vaimusilmas näha, kas tehtav ristamine võib anda ka mõne asjaliku tegelase. Ja see on põnev.

Kui tänases materiaalses maailmas küsida sordiaretajalt kulude-tulude tasakaalu kohta, siis tuleb vastus nagu igalt teiseltki hobidega tegelejalt: kindlasti on rohkem kulunud… Aga tulude poolele kannab aednik eelkõige vaimse rikastumise, vene ja inglise keele treenimise erialaseid materjale lugedes, aga ka selle, et sotsiaalmeedias veab ta gladioolide ja iiriste lehekülge, millega on Eestis liitunud ligi tuhat huvilist.

Aediirised emale

“Minu paar sordikandidaati on äratanud positiivset tähelepanu rahvusvahelises aretajate kogukonnas ja seegi on tore tunne, kui pälvid kiitust neilt, keda pead oma suurteks eeskujudeks,” ütleb Ants tõsiselt. See on andnud talle ka julgust ja kindlust kolmele oma “sordikandidaadile” gladioolisordi auväärset registreerimistunnistust taotleda.

Mis lilli kingib üks gladiooliaretaja emadepäevaks oma emale? Kas ikka gladioole? “Emadepäev on parim aeg gladioolisibulate muldapanekuks – just siis, kui kased esimestes hiirekõrvades on,” ütleb sordiaretaja. Emadepäevaks on tal aga kasvatatud aediirised – sellised vägevad ja hästi lõhnavad, mida juba poest ei osta. Need on oma emale, kõneleb poeg.

Aga need gladioolid – kui nad seal kaugel Ameerikas muidugi registreeritud saavad, olgu kogu maailma emadele.