Loo keskkooli füüsikaõpetaja Enn Kirsman esineb Andrus Kivirähki monoetenduses “Aabitsa kukk” õpiraskustes koolipoisina. Praeguseks on etendusi antud viis, kahe aastaga loodetakse neid anda veel viisteist.
Pühapäeva pärastlõuna Alavere rahvamajas. Enn Kirsman avab ukse, mille ta ise on rekvisiidina lavale tassinud, astub halogeenprožektorite valgusse ning riputab siis naela otsa võrgu piimapudeli ja saiaga.
Järgnevad poolteist tundi mängib õpetaja, kes muuhulgas on Kuusalu vallavolikogu liige, esimeses klassis kaheksa korda istuma jäänud koolipoissi.
Kingitus iseendale
Kuidas selline etendus küll sündis? “Põhjus oli väga lihtne. Mul oli novembris 50. sünnipäev. Ma tahtsin oma külalistele sünnipäevakingitust valmistada, et anda inimestele põhjust sünnipäevale tulla. Me hakkasime septembris peale,” selgitas mees monoetenduse taustalugu.
“Me” tähendab eeskätt Enn Kirsmani ennast ja pensionile jäänud näitlejat Tõnu Tamme, kes moodustavad MTÜ Kuusalurahva Teater juhatuse. Kui Kirsman mängib koolipoissi, hoolitseb heli ja valguse eest, siis Tamm on lavastaja ja kavatekstide autor.
Kust on pärit rekvisiidid? “Ukse ostsime eraldi, aga enamasti on need leitud siit-sealt näitlejate kuuri alt. Kellel on üks asi, kellel on teine asi. Saime alla saja euroga hakkama,” naeris füüsikaõpetaja.
Silma hakkavad nii rahvariide- kui spordisärgid, pesukauss tooli, seebi ja hambaharjadega, diivan, televiisor ning mõistagi aabits. Aabitsa vahel on spikrid, õigupoolest küll täistekst juhuks, kui “koolipoisil” etenduse sõnad meelde ei tule.
Et osa rekvisiite on söödavad, nagu sai ja piimapudel, tuleb neid vastavalt esinemisgraafikule aeg-ajalt uuendada.
Kuusalurahva Teatril on Kodanikuühiskonna Sihtkapitali rahadega ostetud järelkäru. Sellega viiakse rekvisiidid etenduse toimumispaika.
“Eks ta selline väljakutse otsimine oli. Me oleme teinud Kuusalurahva Teatriga igasuguseid tükke alates komöödiatest, draamadest ja laulumängudest, aga monotükke polnud veel teinud,” selgitas mees.
“Esimene kuu aega arutasime Tõnuga, milline see peategelane olla võiks. Ega see tekst kuu ajaga meelde ei jäänud, pigem kaardistasime mõtteid ja tundeid. Siis hakkas vaikselt töö tekstiga. Lõpuotsas tuli liikumine ka juurde,” rääkis Enn.
“See laseb mõtted maandada. Sel ajal, kui sa laval oled, sa omi mõtteid mõelda ei saa. Sa pead mõtlema selle tegelase mõtteid, kes sa seal laval oled. See on ikkagi täielik väljalülitamine,” kiitis Kirsman näitlejatööd.
“Üks väike närv tuleb sisse sellel hetkel, kui ma sealt uksest sisse astun, aga see on hea närv,” arvas pühapäevanäitleja.
Hästi välja mängitud
“Kui kohapeal näidatakse teatrit, siis ikka tulen vaatama. Kuusalurahva Teatri trupp on Alaveres käinud ka varem. Alati on meeldivad kogemused olnud, seekord veel eriti,” rääkis kohalik elanik Alo Ritsik Harju Elule etenduse järel.
“See oli Kivirähki mõnus tekst. Näitleja oskas väga hästi selle välja mängida, täitsa usutavalt ja veel poolteist tundi järjest. Seda on väga raske üksinda teha,” arvas Ritsik.
“Minu arvates väga hea etendus oli. Inimene on nii palju vaeva näinud selle kallal ja välja toonud ühe inimese probleemsed olukorrad. Eks meil ole ju ühiskonnas selliseid lapsi, ka täiskasvanuid, kes vajaksid abi,” lisas Alavere piirkonna kultuurijuht Anna Nilisk.
Alavere rahvamajas esinemine oli füüsikaõpetaja jaoks viies kord “Aabitsa kukke” mängida. Esimesed kolm etendust andis mees Kuusalu rahvamajas, neljanda Kehras kultuurikeskuses.
Näitekirjanikult ostetud litsentsi alusel on Enn Kirsmanil lubatud “Aabitsa kukke” anda kokku kakskümmend etendust. “15. veebruaril tuleb Andrus Kivirähk ise etendust vaatama Jõelähtmele,” lubas ta.
Kas seda muret ei ole, et mõni õpilane satub etendusele ja näeb oma füüsikaõpetajat sinise maikaga voodi alla ronimas? “Ei, sest sega ma siin lava peal ei ole ju õpetaja. Ma olen koolipoiss Mauno,” arvas mees.
“Meil on ju riigikogu liikmeidki näitlejaid. Keegi ei arva ju, et kui Madis Milling mängib “Kas hakkame seksima?”, et ta seal riigikogu liiget etendab,” lisas Kirsman.