„Nimi on mul Ivo. Ametiks fekalist Keila Eritehnikast.“ Nii tutvustab ennast kõhnemat kasvu mees, kes õue tagurdanud paakautolt hakkab voolikuid maha kerima.

Mis siis ikka, haaran labida ja hakkan oma imbväljaku kogujapaagilt kolme kaant maha õngitsema. Vaja see hea ja parem, mis kunagi sai kauplustest ja turult koju külmkappi kokku tassitud, nüüd korraga välja vedada.

„Millal te viimati tühjendasite?“ tahab Ivo teada.

Kes seda enam täpselt mäletab. Kuigi mul arvutis on see majapidamise märkmetes täpselt kirjas – väljavedamise kuupäev ja summa, mis selle eest makstud sai. Aga sibi kutsun koju ikka tunde, mitte arvuti järgi. „Poolteist aastat tagasi,“ ütlen fekalistile. „Siis ongi tagumine aeg see protseduur taas ette võtta,“ teab tema. Noogutan. 

Vahepeal on musta töö tegija voolikud autolt maha saanud, hakkab neid kokku lappama. Kolm tükki üheks pikaks toruks. Minul on aga paagilt kolm kaant maha kangutatud. Ja pika vooliku ots kaobki äärmisesse auku, kõikse parema sisse. Auto hakkab tõmbama. Jõuliselt. 

„Aga mis siis, kui ma olen väljakutsumisega hiljaks jäänud?“ uudishimutsen mina. Kutsun nii kolme aasta tagant. „Ei soovita,“ kostab fekalist. „Kivistub ära, paakub paagi põhja.“ 

„Ja mis siis saab?“ tahan teada. „Kas tuleb hakata mingi teibaga lahti taguma, paaki ju läbi augu ei pääse?“ 

„Nii ropp see töö ka ei ole,“ muigab Ivo, lisades, et siis tuleb mängida. See tähendab, et juba paaki imetu tuleb lasta hooga kogujatünni tagasi. Ja korrata tegevust seni, kuni kogujatünn on paakunust puhas. „See võtab aga aega. Ja kogu ümbrus on kohutavat haisu täis,“ teab Ivo. 

Voolik paagis teeb häält, nagu oleks just kokteiliklaasis kokteil otsa saanud. Ja ongi otsas. Aga muidugi mitte kokteil. Minu kogujapaak on tühi. Kõik kolm kaanealust. Ainult lillepeenrapoolsest avausest on näha, kuidas vesi tasapisi paaki immitseb. „See on imbväljaku juures tavaline,“ teab Ivo.

Tõmban ninaga õhku. Pole siin haisu lõhnagi. Või oma kodune ei haise? Ivo nagu mõistaks mu mõtteid. „Ega need tänapäevased kogujaseadmed haisu väga levitagi,“ teab tema. Noogutan. Kui prügi ära veetakse, on aroomid hoopis vängemad. „Prügivedajana ma küll töötada ei tahaks,“ mõistab fekalist jälle mu arutlusi. 

„Aga palk?“ tahan mina teada. Meediast on läbi jooksnud, et prügiautodel teenitakse neli tuhat kuus. „Fekalist seda raha päris ei saa,“ tunnistab Ivo. „Aga ega hullult alla ka jää. Kui ei makstaks, ega siis seda tööd ei teeks,“ ütleb ametimees, kellel läheb neljas aasta sibina.

Võõras s… haiseb rohkem?

Minul on kaaned kogujapaagile tagasi pandud, Ivol voolikud kokku keritud. Sõidame. Mina töövarjuna kaasas. Tee läheb Türisalu kandis olevasse asumisse.

„Maksimaalselt olen päevas tühjendanud 14 kogujapaaki, kaheksa on tavaline,“ räägib Ivo. Autol olev paak mahutab 12 kuupmeetrit, kolmest kohast saab tavaliselt ühe paagitäie. Siis tuleb purgima sõita. 

Auto kabiin on puhas. Nagu polekski tegu sibiauto, vaid hoopis taksoga. „Kui musta vead, ega see tähenda, et ise pead musta sees elama,“ tähendab Ivo elutargalt kabiinis olevat desovahendit kätele piserdades. 

Olemegi kohal. Vanas suvilarajoonis. Ja vanast, natuke kaasaegsemaks kõpitsetud suvilast tulebki see uus pask paaki tõmmata. Ivo hakkab jälle voolikuid lahti-kokku sebima. „Mida pikem on teekond, seda rohkem aega kulub tõmbamiseks,“ tähendab ta autot imemisrežiimile pannes. On kohe kuulda, kuidas masin pingutab. Betoonist vana kogujakast tühjeneb aegamööda. Aga seda enam täitub õu hirmsa haisuga. Ehk võõra oma lehkabki rohkem, mõtlen mina. „Need vanad kogumissüsteemid haisevadki,“ teab kogenud fekalist. 

Kui siin pole kanalisatsiooni ega imbväljakut, kui tihti see pere siis fekalisti teenust kasutab, tahan teada. Vanasti olla olnud kombeks torkida kogumismahutisse augud, et vähem väljavedu oleks, odavam tuleks. „Tänapäeval ei tule aukude torkimine kõne allagi. See pere tühjendab paaki kolm korda kuus,“ teab Ivo täpselt. See on kulukas. Aga omavalitsus katab suurema osa väljaveokuludest. 

„Raha tuleb seina seest – seda teavad kõik. Et aga s… seina sisse läheb, seda kõik ei tea.“
– Fekalist Ivo

Nüüd purgima!

Paak täis, keerab juht auto
Keila-Joa purgimisjaama poole. Kõik on läinud ladusalt. „Ega meie töös midagi erilist juhtu. Et vahel mingid pudelid või purgid tööd takistavad, seda tuleb ikka ette,“ kõneleb fekalist. Kord olla üks vatijopegi toru otsa kinni jäänud. Aga see oli RMK telkimisplatsil, välikäimlat tühjendades. 

Purgimisjaamas ühendab Ivo auto maja seina küljes oleva torujupatsiga. „Raha tuleb seina seest – seda teavad kõik. Et aga s… seina sisse läheb, seda kõik ei tea,“ muigab Ivo auto paaki tühjendama asudes. Seina taga, filtritega paakides, algab puhastusprotsess.

„See, et autojuhid paagid kuskile metsa vahele tühjendavad, on täielik muinasjutt. Kunagi muinasajal võis see nii olla, aga tänapäeval on iga paagitäis kontrolli all,“ kõneleb Ivo, tõmmates kaardi läbi valideerimisaparaadi. Nagu see on ühistranspordis.Nüüd läheb purgimiseks.

Ajakirjanikul on töövarjuna fekalistiks olemine selge. Võib koju ennast pesema ja riideid tuulutama minna. Fekalist Ivo aga jätkab. „Olgu väljas 20 kraadi külma või 40 kraadi kuuma, meil tööpuudust pole. Sest elu tahab kõigil elamist,“ ütleb ta lõbusalt. →