Sündimine on ime. Mitte küll selline ime, nagu piibel üritab neitsi Maarja ja Püha Vaimu väel väita, vaid märksa maisem ime. Aga ime ikka. Ja mõni sünd on kohe mitmekordne ime. Eriti sellele, kes seal sündimise juures kaastegev on.
12. mail 2001 vaatasime abikaasaga Eurovisiooni lauluvõistlust nagu kõik teisedki korralikud eestlased – oli ju Tanel Padarile, Dave Bentonile ja nende „Everybody“-le ennustatud head kohta finaalis. Koht, mis tuli, ületas aga igasuguseid ennustusi. „Everybody“ ja Eesti duo võitsid Eurovisiooni.
Seda, mis Tallinna tänavatel järgnes, võis võrrelda ehk ainult uusaastaöö või… Eurovisiooni võiduga. Paukusid šampanjapudelid, lendasid raketid. Linn oli täis melu. Et meil abikaasaga pidi neil päevil tulema perelisa, avasime meiegi paraja pauguga oma külmas hoitud šampanja, valasime kihiseva klaasidesse. Ja läksime kombekalt magama.
Pööre uue päeva hakul
Kell oli uut päeva tiksunud ehk kaks tundi, kui abikaasa mulle ribidesse tonksas – Ülo, aeg on minna! Läksimegi. Ida-Tallinna keskhaigla sünnitusmajas Ravi tänaval oli meil kinni pandud perepalat. Planeerisime peresünnitust.
Ma ei tea, millest oli selle kogenud ämmaemanda järsk meelemuutus põhjustatud, aga mis mul üle jäi – lõikasin, ei saanud ju last ema külge jätta.
Ämmaemand, kes meid vastu võttis, seda aga küll planeerinud ei olnud. Mind nähes ütles ta selgesõnaliselt – kui te sünnituse juures olla ei kannata, istuge parem koridoris. Mina olen siin üksi ja mind jätkub vaid ema ja lapse jaoks. Teid nuuskpiiritusega toibutama mind ei jätku.
Ju ta toetus oma varasematele kogemustele peresünnitusel – mitte kõik isad ei ole loodud ime juures olema. Ütlesin vaguralt, et ehk püsin püsti, ehk pole mind vaja toibutama hakata. Ja jäin kindlalt palatisse imet ootama. Nagu oli kokku lepitud.
Käärid kätte!
Kui kõik möödas oli, ime sündinud, pistis ämmaemand mulle käärid pihku – te olete vapper mees, lõigake võidunöör läbi. Ma ei tea, millest oli selle kogenud ämmaemanda järsk meelemuutus põhjustatud, aga mis mul üle jäi – lõikasin, ei saanud ju last ema külge jätta.
Kui ema lapsega kodus, tekkis muidugi uus probleem – mis väikesele ilmakodanikule nimeks panna. Tanelit ega Dave´i me ei kaalunud. Ei tulnud millegi pärast isegi pähe. Kuigi nüüd oleks huvitav teada, kas mõni sel ööl sündinutest sai päevakangelaste auks nimetatud Taneliks või Dave’iks. Või kogunisti Everybody’ks?
Meie pesamuna sai nimeks Ülo-Jürgen. Sest abikaasa tahtis tingimata Ülo ja mina mõnd muud nime. Kokkuleppele saime Ülo-Jürgeniga. Ja nüüd, päev enne emadepäeva, me seda sündimise imet tähistamegi. Tol ammusel päeval – täpsemalt küll ööl – oli see aga imeline kink emale. Ja mitte ainult emale.
Väike meenutus lapse sünnist
Kui minu poiss Anskar, kes on praegu 13 aastat vana, sündis, siis olin Tallinna keskhaiglas naise kõrval. Aga sündmus, mis pidi toimuma, ei tahtnud kuidagi toimuda. Suitsetajana mõtlesin siis, et teen ühe kiire suitsu, et – kui olen juba mitu tundi kätt hoidnud, siis ehk viis minutit pole hullu, kui ära käin. Läks aga mõnevõrra teisiti.
Esiteks oli juba nii hilja, et sisse-väljapääsud olid suletud. Ekslesin pikka aega mööda lõputuid koridore, ühest hoonest teise, ühelt korruselt teisele. Lõpuks leidsin ukse, mille sain lahti ja kus sain siis viisakalt tobi teha ja kus see oli lubatud. Ja siis navigeerisin tagasi, ega seegi polnud lihtne, kõikidest neist labürindisarnastest kohtadest õige tee leida.
Täpselt siis, kui kohale jõudsin, see toimuski. Jõudsin viimasel hetkel, kuigi enne olin tunde istunud. Abikaasa oli vannis ja beebi, väike Anskar tuli välja. Lõpp hea, kõik hea, kuigi viimasel sekundil.
Askur Alas
