Oravad on põnevaks uurimisteemaks linnalooduse ja loomade tervise aspektist. Just seetõttu on Eesti metsloomaühing koostöös Tartu Ülikooli loomaökoloogia õppetooliga käivitanud teadustöö metsloomade kaitsmiseks inimese poolt muudetud keskkonnas. 

Punaoravate kohta ei ole Eestis varem ühtegi uurimust läbi viidud ja tegu ei ole ka kaitsealuse liigiga, ometigi kipub neid linnapildis kohati väheks jääma. Põhilised ohud oravatele on kiskjad, liiklus ja pesade lõhkumine.

Loomaökoloog Tuul Sepp  ja tema kolleeg Jeffrey Carbillet olid mõlemad mõelnud oravauuringute läbiviimisele Eestis. Tõukeks sai bakalaureusetudeng Olivia Parkman, kes oli parajasti otsimas uurimisteemat ja ütles, et soovib keskenduda imetajate käitumise uurimisele. „Otsustasime, et see on võimalus oravate teemat üles ehitama hakata ja võtsime ühendust Eesti metsloomaühinguga. Metsloomaühingu andmed oravate vigastuste kohta linnaruumis võimaldavad teadusanalüüside toel mõista, miks, kuidas ja millal oravad linnas viga saavad, ja kuidas neid olukordi ennetada,“ räägib Sepp. 

Samaaegselt oli Eesti metsloomaühingu juhatuse liige Katrin Idla  otsimas võimalusi metsloomade eluolu uurimiseks linnakeskkonnas ja toreda kokkulangevusena jõuti koostöös plaanini ehitada Tartusse viga saanud või orvuks jäänud oravate rehabiliteerimiseks sobilik välipuur. Asukate eest hakkab hoolitsema ja nende tegemisi jälgima Olivia, kellest sai ka Eesti metsloomaühingu vabatahtlik.

Tartus on oravaid ikka ja jälle näha, kuid Eesti metsloomaühingule laekuvate teadete põhjal võib öelda, et suurim arvukus on siiski Tallinnas ja selle lähistel.

Ehitus ja sobiva koha valimine

Puuri ehituseks sobiliku koha valikuks paluti Facebookis abi, et tartlased saaksid välja pakkuda sobivaid aedu. Pakkumisi tuli palju ja valiti koht, kus oravatel oleks kõige turvalisem – suured puud ümber, autoteed kaugel, pargiala lähedal. „Lõpuks läks isegi nii hästi, et leidsime koha, mis on lähedal bioloogide majale Oecologicumile. Aia omanikud olid väga hoolivad ja koostöövalmid ning aitasid meid ka redelite jm puuri ehitamiseks vajalikuga,“ kõneleb Sepp. Vajalikud mõõdud ja näidispildid andis ette Eesti metsloomaühing, samuti aitas Katrin Idla puuri kujundada ja parandused teha.

„Puuri ehituse võtsime julgelt ette ise oma töörühma teadlastega. Põhjalikud plaanid tegi kolleeg Jaanis Lodjak. Ise saagisime ja kopsisime ja põimisime traati. Töömehi ei palganud me muuks, kui tõstukiga katuse peale tõstmiseks. Tulime toime, kuigi aega võttis see rohkem, kui ette oskasime kujutada. Lisaks kolmele põhiehitajale kutsusime appi ka teisi kolleege ja panustajaid oli palju. Oli raske väljakutse, aga lõpuks oli muidugi väga hea tunne, kui puur oli valmis ja esimesed abivajavad oravad selle heaks kiitsid,“ räägib Sepp.

„Metsloomaühingu rolliks on panustada koostöösse oma kogemusi, teadmisi linnaoravate päästmisel põhjustest, miks on oravad hätta sattunud, millised on nende vajadused, vaenlased ja kuidas neid kõige paremini aidata ning rehabiliteerida saab,“ selgitab Katrin Idla. Puuri kolivad oravapojad kasvatavad vabatahtlikud piisavalt suureks, et nad oleksid valmis õueeluga tutvuma.

Oravate arvukus

Tartus on oravaid ikka ja jälle näha, kuid Eesti metsloomaühingule laekuvate teadete põhjal võib öelda, et suurim arvukus on siiski Tallinnas ja selle lähistel. Neile on ohuks tihe autoliiklus ja kiskjad. Looduslikud kiskjad nagu röövlinnud on loomulik ökosüsteemi osa, kuid ka kassid ja koerad võivad oravaid vigastada. Vabalt ringi jalutavad kassid on suur murekoht ja vabatahtlike töös tuleb seetõttu ette hulgaliselt kurbi kaotusi, sest u 90% kassi käest läbi käinud hoolealustest hukkub.

„Tartus Toomemäel olid oravad vahepeal üsna haruldased tegelased, kuid nüüd neid jälle aeg-ajalt kohata. Oravate arvukuse kohta kogub andmeid keskkonnaagentuur ning igaüks saab andmekogumisse panustada, andes orava kohtamisest teada elurikkuse andmebaasidesse. Soovitan loodusvaatluste kiireks ja mugavaks sisestamiseks andmebaasidesse installida oma telefoni rakendus PlutofGO. Üldiselt on aga Eesti punaoravate kohta üsna vähe teada ja keegi neid põhjalikumalt uurinud pole,“ räägib Sepp.

Oravaid märgatakse

Eelmisel aastal sattus Eesti metsloomaühingu vabatahtlike hoole alla 247 abi vajavat oravat. Täna on vabatahtlike hoole all kasvamas pea 40 oravapoega, aga kahjuks kasvab arv iga päevaga ning kõiki päästa ei õnnestu. Sel aastal on väga paljud oravapojad olnud neuroloogiliste vigastustega, paljud nälginud ning vedelikupuudusest tingituna kriitilises seisus. 

„Peamiseks põhjuseks, miks oravapojad meie hoole alla satuvad, on kas oravaema hukkumine või pesa hävimine kiskja rünnaku või inimese sekkumise tõttu. Tihti on pojad kukkudes viga saanud. Oravaemad hukkuvad põhiliselt kiskja rünnaku, liikluse või sügavasse veeanumasse uppumise tagajärjel,“ selgitab Idla. 

Teated oravate kohta jõuavad ühinguni tänu hoolivatele teavitajatele, kes kirjutavad, helistavad ja nõu küsivad. „Eestlastele meeldivad oravad väga ja neid soovitakse alati aidata. Meie abistajatel on üle kümneaastane kogemus oravate aitamisel ning nende aastatega oleme väga palju õppinud välismaa rehabiliteerijatelt ja kliinikutelt nii toidusedeli, ravi kui taasvabastuseks mõeldud välipuuride ehitamise kohta,“ kõneleb Idla.

Kevadhooajaks valmistub Eesti metsloomaühing juba aasta alguses, kui tellitakse spetsiaalsed toidusegud ja -lisandid ning lutid loomapoegade toitmiseks. Kogu varustus tuleb tellida välismaalt. „Me ei väsi kordamast, et ühelegi loomalapsele ei tohi anda piima, sest metsloomade emapiim on liigiti väga erineva koostisega ning suur soov aidata võib lõppeda surmaga,“ kõneleb Idla.

„Meil on metsloomade ravimisel väga hea koostöö mitmete suurepäraste loomaarstidega. Kohe meie tegevuse algusest on meie heaks partneriks loomade kiirabikliinik Tallinnas ja Eesti Maaülikooli väikeloomakliinik Tartus. Aastate jooksul on lisandunud mitmeid kliinikuid üle Eesti,“ lisab ta.

Bakalaurusetöö oravate heaks

Tartu Ülikooli loomaökoloogid plaanivad Tartu linnas suurendada nende puude-põõsaste osakaalu, mis pakuvad oravatele toitu. Lisaks aitaksid andmed selle kohta, kus, miks ja millal oravad vigastada saavad, korraldada suunatud leevendusmeetmeid. 

„Neid andmeid hakkabki nüüd Olivia oma bakalaureusetöös analüüsima. Näiteks kui selgub, et mingil tänaval saavad kevaditi oravad sageli viga autode tõttu, saaks paluda linnal sellel tänaval ja selleks perioodiks autode liikumiskiirust vähendada. Kaalume ka plaani oravaid sarnaselt lindudele märgistama hakata, et nende liikumisteedest ja levikust parem ülevaade saada,“ selgitab Tuul Sepp.

Oma lõputööks oravate elu uurimise valinud Oliviat kõnetab teema väga. „Olin elevil, kui küsiti, kas olen nõus oravapoegade eest hoolitsema. Minu ülesandeks on neile toitu ja vett anda ning selle käigus saan nendega koos aega veeta. Tunnen, et sel viisil löön kaasa milleski olulises, milleks on Eesti tuntud imetaja käekäigu parandamine,“ räägib ta. Suurem uurimine ja töö seisab veel ees ning Olivia loodab, et tema bakalaurusetöö toob Eestis suuremat arusaama punaoravate elujärjest.

HEA TEADA

Kuidas abi paluda?

Abi vajavast metsloomast saab teavitada Eesti metsloomaühingut numbril 5632 2200, Facebookis Eesti metsloomaühingu kontol või info@metsloom.ee meilile kirja saates.