29. mail käis Tabasalu ühisgümnaasiumi spordihoonest läbi 53 doonorit, et Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskuse üleskutsel verd annetada. Oli nii pikaaegseid doonoreid kui ka esmakordseid annetajaid. Vatslas tegutsev Granitop OÜ tuli verd annetama lausa kaheksa inimesega.
Tabasalu doonoripäevaks oli end registreerinud ühtekokku 49 vereloovutajat, kuid kohale tuli neid rohkemgi – 53. Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskuse arst Sirli Tikas oli aktiivsest huvist meeldivalt üllatunud.
“Tabasalus me käsime ühe korra 10–15 aastat tagasi. Siis oli siin mõni üksik doonor. Täna ootab pikk järjekord. Inimestel on praegu rohkem aega mõelda lihtsamate asjade peale,” arvas Tikas.
25 kord
31-aastasele Tabasalu elanikule Deivis Sepale oli see juba 25 kord doonorina verd anda.
“Aastas ma käin kuskil 5–6 korda. Mul on A-positiivne veregrupp, kõige enam levinud veregrupp, mida on ka kõige rohkem vaja,” selgitas mees Harju Elule.
“Osad võtavad vere andmist väga rahulikult, sest enesetunne ei ole kõige parem. Siis on teine äärmus inimesi, kes ütlevad, et tead, ma jookseks maratoni peale seda. Mulle tuleb tavaliselt energiat juurde, kui ma olen vere ära andnud,” rääkis Deivis, kes vabal ajal jookseb poolmaratoni, aga käib ka jõusaalis.
Nõelatorge parema käe veeni pani mehe siiski korraks nägu krimpsutama.
“Kui sa oled juba ühe korra käinud paremast käest verd andmas, siis sul jääbki see käsi eelistusena. Minul on paremas käes veenid paremini nähtavad, aga kõrval sõbral vasakus käes,” ütles Deivis.
Kogenud doonoril kulus 450 milliliitri vere andmiseks kõigest viis ja pool minutit. “Kui verekeskus ise kutsub sind, siis ma ei näe põhjust, miks mitte käia. See peaks olema kodanikukohustus,” arvas ta.
Kogu firmaga
Igapäevaselt töötab Deivis Saue vallas Vatslas mänedžerina Granitop OÜ-s, mis toodab graniidist, marmorist ja presskivist töötasapindu. “Tulime doonoripäevale kogu ettevõttega,” rääkis ta.
Tabasalu doonoripäeval oli Deivise sõpru-kolleege kokku seitse, kellest Laur Pikksaarele oli see üheteistkümnes, Kalmer Suurkütile seitsmes, Pille Tormis-Erlichile neljas, Janno Kihole teine, Marleen Arulale samuti teine ning Stenver Suurkütile ja Maris Orasson-Pukkile esimene kord verd loovutada.
“Niipea, kui eriolukord lõppes ja inimesed jälle rohkem liikuma hakkasid, kasvas vajadus doonorvere järele.”
Pillel ja Marleenil jäi 29. mail doonori roll siiski täitmata. Marleen valgustas enda kitsaskohta: “Täna ei saanud verd anda, sest ma alles kahe kuu eest andsin Sakus.” Naistel peab kahe doonoriks käimise vahe olema vähemalt kolm kuud.
“Tahtsin midagi kogukonnale tagasi anda,” ütles esimest korda verd loovutanud Stenver, kelle isa Kalmer on juba kogenud doonor.
Granitopi doonorid: vasakult paremale Pille Tormis-Erlich, Marleen Arula, Laur Pikksaar, Stenver Suurkütt, Deivis Sepp, Kalmer Suurkütt, Janno Kiho ja Maris Orasson-Pukk. Fotod Andres Tohver Stenver arvas, et uuesti doonoriks tuleb ta poole aasta või juba kahe kuu pärast. “Kasulik tunne on,” lisas ta.
Vereloovutuse järel, mis päädis ühispildiga Tabasalu spordihoone aulas ja lõunasöögiga pererestoranis Seller, sõitsid Granitopi töötajad tagasi Vatslasse, et tööpäeva jätkata.
19,35 liitrit
Verekeskuse arst Sirli Tikase sõnul tuli Tabasalu doonoripäevale küll 53 huvilist, kuid reaalselt loovutasid neist verd 43. Huvilistest 10 saadeti erinevatel põhjustel tagasi. Nõnda sai verekeskus kokku 19,35 liitrit doonorverd.
Lisaks PERH-i verekeskusele on Eestis Tartu ülikooli kliinikumi verekeskus, Pärnu haigla veretalitus ja Ida-Viru keskhaigla vereteenistus. Eesti elanikest käib doonoriks ligemale kolm protsenti, kes annavad aastas 25–30 000 doosi doonorverd.
Naistel on lubatud käia doonoriks iga kolme kuu tagant, meestel iga kahe kuu tagant. “Meil on mõni inimene käinud veredoonoriks ka 200 korda,” selgitas Tikas.
Doonoriks tohib käia vanuses 18–65. Doonorvere puhul kontrollitakse HIV, C- ja B-hepatiidi, samuti süüfilise esinemist.
Tikas tõi välja huvitava seiga. Kui eriolukorra alguses istusid inimesed rohkem kodudes, oli ka vähem traumasid. Verekeskuse varud kasvasid. “Aga niipea, kui eriolukord lõppes ja inimesed jälle rohkem liikuma hakkasid, kasvas vajadus doonorvere järele.”
