Uus on hästiunustatud vana, eakamad inimesed mäletavad kindlasti aegu, kui koduaias kasutati looduslikke vahendeid nii väetamiseks kui taimekaitseks.

Tänapäeval aedades kasvatatavad taimed on aja ning aretustegevuse käigus muutunud kapriissemaks, uued põnevad liigid ja saagikad sordid vajavad rohkem hoolt ja tähelepanu. Taimekahjureid ja -haigusi on tulnud juurde või siis osatakse neid lihtsalt paremini ära tunda.

Turul on mugavamaid ja tõhusamaid taimekaitsevahendeid, kuid nende kasutamisel võib olla ka varjupool. Kõik taimekaitsevahendid vajavad kasutamisel täpset juhiste järgimist, et kasu asemel mitte kahju teha. Kindel reegel on, et ükski neist ei tohi olla kättesaadavad lastele ja lemmikloomadele, nende hooletu kasutamine on alati riskantne.

Tahtmatu kahju toiduahelas

Enne toote kasutusse lubamist tehakse põhjalikud riskihindamised. Seega õigel kasutamisel peaksid tänapäevased taimekaitsevahendid olema ohutud nii inimesele kui ka näiteks lemmikloomadele, röövlindudele või kiskjatele, kelle saagiks võivad sattuda preparaadiga kokku puutunud loomad. Teadus aga areneb ja aeg-ajalt selgub, et seni ohutuks peetud tooted või ained nii ohutud polegi.

„Mõned mürgid on viivitatud toimeajaga, mis tähendab, et toime avaldub alles mitu päeva hiljem. Võib juhtuda, et juba mürksööta söönud loom satub kellegi teise toiduks ja on võimalik, et ka järgmine toiduahela lüli saab mingi koguse mürki, mis pole tegelikult talle määratud,“ räägib keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna juht Piret Eensoo. Ka Eesti teadlaste osalusel on koostatud ülevaateid, kus erinevaid kahjurimürkide jääke ja teisi kemikaale on leitud röövlindude organismist.

Taimekaitset saab läbi viia ka alternatiivsete võtetega. Foto Jonathan Kemper, unsplash.com 

„Need ei pruugi toiduahela tipus olijaid tappa, aga võivad põhjustada erinevaid tervisekahjustusi, näiteks sigimisprobleeme,“ selgitab Eensoo. „Niisiis, kui keemia polnud koolis just lemmikaine ja juhendid pole lemmikkirjandus, on üheks lihtsama toimetuleku võimaluseks tagasipöördumine „juurte juurde“. Võib ju taas hakata kasvatama vastupidavamaid, kohalike oludega hästi kohanenud pärandsorte ja hoolitseda oma taimede eest esivanemate moodi. Hea võimalus on küsida nõu vanematelt inimestelt, kuidas toimetati aias näiteks mõnikümmend aastat tagasi,“ soovitab keskkonnahariduse spetsialist.

Looduslikud alternatiivid

Puutuhk, sibulakooreleotis ja roheline seep, kompost ja nõgesevirts väetisena, viljavaheldus ja kahjureid segadusse ajavad taimed peenardel või viljapuuaias on vanad ja loodusesõbralikud tarkused. Leebemad taimekaitsevahendid vajavad kasutamisel rohkem järjepidevust, aga on lihtsad ja kättesaadavad ning nende kasutamisel on üsna keeruline liiale minna.

Kaalu hoolikalt, kas on üldse tarvis taimekaitsevahendit kasutada. Teinekord saab soovitud tulemused ka alternatiivsete võtetega. „Soovitame alati hoolikalt kaaluda, kas on üldse tarvis taimekaitsevahendit kasutada. Teinekord saab soovitud tulemused ka alternatiivsete võtetega. Seda eriti koduaias, kus pinnad ei ole üldjuhul suured. Näiteks võiks umbrohu puhul võimalusel eelistada mehaanilisi võtteid (rohimist) keemilisele tõrjele. Kui jõutakse siiski otsuseni, et taimekaitsevahendi kasutamine on vajalik ja põhjendatud, siis tuleks taimekaitsevahend soetada usaldusväärselt müüjalt,“ annab põllumajandusja toiduameti (PTA) taimekaitse ja väetise osakonna peaspetsialist Mirjam Potter nõu.

Jälgi taimekaitsevahendeid kasutades juhendeid, et kasu asemel hoopis kahju ei teeks. Foto Markus Spiske, unsplash.com 

„Väikeaedadesse sobivad hästi kemikaalivabad põllumajanduslikud võtted. Taimekahjustajate leviku ennetamiseks ja tõrjeks saab rakendada integreeritud taimekaitse põhimõtteid. See on erinevate taimekaitselahenduste hoolikas kombineerimine, et hoida taimekahjustajad majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel. Taimekahjureid aitavad kontrolli all hoida sobiv külvikord, looduslikud taimekaitsevahendid, kahjustuskindlamad sordid, kahjurite looduslike vaenlaste soodustamine ja mehaanilised tõrjevõtted,“ lisab Potter.

Et vähendada vajadust keemiliste taimekaitsevahendite järele, kasuta õigeid töövõtteid ja korralikku agrotehnikat. Hoia hügieeni (desinfitseeri töövahendid), kasuta bioloogilisi tõrjevahendeid. Külva vaid korralikke seemneid, istuta terveid taimi ning hoolda neid õigel ajal. Ära osta ega kasuta kahtlase välimuse ja päritoluga taimekaitsevahendeid, sest oodatud kasu asemel võib kaasneda oluline kahju!

Ohutust silmas pidades

Taimekaitsevahendite ostmisel on oluline meeles pidada, et lubatud on osta ja kasutada ainult Eestis ametlikult registreeritud ja konkreetseteks tõrjetöödeks mõeldud taimekaitsevahendeid. Kõik nimetatud taimekaitsevahendid on registreeritud PTA hallatavas taimekaitsevahendite registris, mis on avalikult kättesaadav ja hõlpsasti kasutatav.

Kaalu hoolikalt, kas on üldse tarvis taimekaitsevahendit kasutada. Teinekord saab soovitud tulemused ka alternatiivsete võtetega.

Registris on võimalik kultuuri ja kahjustaja põhiselt preparaate otsida. Otsingu tulemused kuvatakse loeteluna, kust saab avada detailse, konkreetse preparaadi kohta käiva info. Taimekaitsevahendite registris tehtud otsingu tulemuste juures kuvatakse ka igale tootele määratud piktogrammid. Piktogrammid näitavad, millised ohud võivad selle kemikaali kasutamisega kaasneda.

Iga konkreetse taimekaitsevahendi puhul on toote etiketil ka info, kuidas ennast ohtude eest kaitsta ja kuidas taimekaitsevahendit turvaliselt kasutada ja hoiustada. Kindlasti tuleks eelistada madalama ohuastmega taimekaitsevahendeid. Need tunned ära näiteks selle järgi, et tootel on vähem ohupiktogramme.

Looduslike vahendite kasutamine

Taim peaks olema enne pritsimist kastetud, pritsimislahus soovitavalt 2–3 kraadi ümbritsevast õhust soojem, et vältida temperatuurierinevusest tingitud šokki.

Roheline seep ja õliemulsioonid – need preparaadid aitavad lehetäide ja teiste õrna kehaga putukate tõrjumisel. Rohelise seebi lahus katab lehetäide keha, nende ainevahetus pärsitakse ning nad hukkuvad. Kuna lehetäide arengutsükkel on lühike, siis tuleb pritsimist korrata iga 8–10 päeva järel, vähemalt kolm korda suve jooksul.

Sarnaselt rohelisele seebile toimib ka rapsiõli baasil valmistatud emulsioon, mille puhul putukate kehale moodustub kile, mis pärsib hingamist ja ainevahetust. Kuna lehetäid elavad sümbioosis sipelgatega, siis probleemsemates kohtades tuleb paratamatult tegeleda ka sipelgate ohjamisega. Viljapuudel aitab kevadine tüvede valgendamine lupjamispastaga, liimivööde paigaldamine ning tüvele kantavad kleepuvad vahad – need kõik takistavad sipelgate ronimist tüvedelt okstele.

Kõrvenõgese leotis – pidurdab taimede haigestumist seen- ja bakterhaigustesse. Vähendab lehemahlast toituvate kahjurite arvukust.

Feromoonpüünised – feromoonid on bioloogiliselt aktiivsed ühendid, mis reguleerivad liigisisest käitumist. Ploomimähkuri, õunamähkuri, võrgendkoi ja õunakoi puhul kasutatakse väljapüüdmismeetodit, kus feromooni lõhna peale kohale lennanud isased liblikad kleepuvad püünises olevale liimile. Nii jäävad emased viljastamata.

NeemAzal –troopilise neemipuu seemnete tuumadest saadud taimne ekstrakt lehetäide, ripslaste, kaevandikärbeste, karilaste, kedriklesta, õunapuu-võrgendikoi, maipõrnika, kartulimardika, külmaliblika, viljakoi jt imevate ja närivate kahjurite tõrjeks. Putukate vastsetel aeglustub toitumine ja kestumine ning nad surevad, täiskasvanud putukatel aeglustub toitumine ning sigivus. Kui mittesoovitavaid putukaid on vähe ja nad on samas arengujärgus, siis piisab tavaliselt ühest pritsimisest putukate põlvkonna või hooaja kohta. Püsiva kahjustuse korral on vajalik korduv pritsimine.

Kaaliumpermanganaadi lahus – õrnlillas lahuses võib sibulaid ja gladioole enne mahapanekut leotada, et pärssida haigustekitajate levikut. Võib pritsida ka viljapuid, kus see samuti pärsib haigustekitajate levikut.