Siim Kallase kõne oma 70. sünnipäeval.

Sündisin 1948. aastal, kolm aastat pärast sõda Tallinnas Lillekülas. Üks minu esimesi mälestusi on see, kuidas Tulika tänavat pidi tuli kohvriga kehvalt riides kõhna mees ja küsis minu isa. Pärast sain teada – ta oli minu isa üks parimaid sõpru, tuli Siberist.

Tartu Ülikoolis õppides tegin ka teadust, mõtlesin õppejõuametile, aga tollase rektori seisukoht oli kindel: Kallasel ülikooli seinte vahele rohkem asja ei ole. Peale Tartu Ülikooli rahanduse eriala lõpetamist cum laude asusin siis rahandusalal tööle. Tänada tahan aga koolivend Tõnu Laaki, kes soovitas kandideerida Mnemoturniiri saatejuhiks. See oli mulle hobiks 13 pikka aastat.

1979. aastal sai minust Eesti hoiukassade peavalitsuse juhataja mitte sellepärast, et keegi oleks mu võimetest olnud vaimustuses, vaid sellepärast, et kedagi paremat polnud võtta. Seitse rasket aastat panid mind tõeliselt Nõukogude majandussüsteemi jälestama ja tegid võib–olla just siis minust radikaalse turumajanduslase. Tollase nõukogude tippjuhi soovitav tööstiil tähendas inimeste peale karjumist, töötajate totaalset umbusaldamist ja totaalset kontrollimist. Mina sellega hakkama ei saanud. Läbi valu, läbi vaeva, läbi viha omandasin ma tööstiili, mida olen ka hiljem viljelenud. See on põhinenud inimeste usaldamisel. Ja ma pole pettunud, mind ei ole alt veetud. Oleme alati üheskoos ühise eesmärgi nimel töötanud.

Ühtki töökohta või positsiooni pole ma pööraselt ihaldanud või sellest unistanud. Kõik on tulnud kas juhuslikult või kuidagi loomulikku rada pidi. Välja arvatud üks amet. See oli Eesti Panga presidendi amet. Miljonitel ja miljonitel rahandustegelastel maailmas pole kunagi olnud sellist šanssi, nagu terendas Eesti pangajuhi ees: luua iseseisva riigile oma raha Ma tõesti tahtsin seda teha!
Võim oli tol ajal peaminister Edgar Savisaare käes. Talle öeldi: Kallast mitte mingil juhul. Aga tema otsustas mind toetada ja ma ei unusta seda kunagi.

Siinkohal tahan eraldi tänada kahte peaministrit, Mart Laari ja Tiit Vähi, kellega koostöö nendel loomingulistel aastatel oli erakordselt viljakas.

1994. aastaks oli Eesti rahasüsteem valmis ja toimis hästi. 1995. aastal sai minust täiskohaga poliitik – otsus, mida ma pole kunagi kahetsenud. John Fitzgerald Kennedy on öelnud: kõik emad unistavad ja tahavad, et nende poegadest saaks president, aga ükski ema ei taha, et pojad vahepeal on poliitikud.
Sa võid olla hea majandusteadlane, hea ajakirjanik, hea ärimees, hea laulja, hea pangapresident, aga riigi saatuse otsustavad poliitikud. Nemad teevad need valikud, nemad teevad otsused ja vastutavad nende eest. Nemad – see tähendab meie!

Eestis on päris palju inimesi, kes arvavad, et Eesti pole ei Lääne ega Ida tsivilisatsiooni osa.

Eesti vabariik oli veel päris pooleli, majanduslikult olime veel Soomest kaugel taga. 1994 olid Eestis veel Vene väed ja keegi ei teadnud kindlalt, kas nad ikka tõesti lahkuvad. Ida ja Lääne võitlus Eesti pärast oli täies hoos. Veel 1996. aastal ütles üks USA välispoliitika juhte, suur Eesti sõber, kes on meid ka palju aidanud: NATOsse ei saa te kunagi, Euroopa Liitu proovige.

Võitlus Ida ja Lääne vahel pole ka täna kusagile kadunud.

Poliitika on kutsumus, mis vajab häid ideid, häid teadmisi, juhioskust, psühholoogiannet, ajataju, otsustusvõimet ja alatihti seda kõike korraga. Ja muidugi valmidust vastutada. Teist sellist ametit ei ole.

Meie pühendumus on olnud üks: Eesti vabaks. Vabaks hirmust, vabaks rumalusest, vabaks rõhumisest.

Suure pöörde tegi minu elu 2004. aastal, kui minust sai Euroopa komisjoni asepresident. Peaminister Juhan Parts oli see, kes murdis minu vastuseisu ja veenis meid koos Kristiga lõpuks Brüsselisse minema. Ja nagu ütles Günter Verheugen: te olete hull, kui seda pakkumist vastu ei võta.

Möönan – oleksin tõesti olnud hull. Need kümme aastat olid erakordsed ja tegid minust veendunud eurooplase. Õppisin aru saama, et 500 miljonit inimest on tõesti rohkem kui 1,3 miljonit.

Õppisin mõistma teisi rahvaid, õppisin nägema oma maad teiste silmadega.

1905. aastal ilmunud Noor-Eesti albumis on kirjutis „Noorte Püüded“, kus on kuulus üleskutse: olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.

Me oleme praegu Euroopas rohkem kui kunagi varem, aga ikkagi tunnen, et Eestis on päris palju inimesi, kes arvavad, et Eesti pole ei Lääne ega Ida tsivilisatsiooni osa. Meil on iseseisev tsivilisatsioon, mida võib nimetada Mõhk ja Tölpa tsivilisatsiooniks. See tsivilisatsioon loodab, et Lääne tsivilisatsioon käib alla ja USA pommidega õnnestub ükskord Ida tsivilisatsioon sootuks ära hävitada. Siis jääme alles ainult meie, üleni valges, laulame oma laule ja ehitame muuseume.

Kahest hetkest oma teel tahan eraldi rääkida. Ühest, kui tundsin kabuhirmu, ja teisest, kui ei tundnud, aga oleksin pidanud tundma. Hirmu tundsin siis, kui kõndisin ihuüksi mööda Potomaci kaldapealset Washingtonis. See oli 1992. aasta 25. mai hilisõhtul. Teadsin, et järgmisel päeval pean otsustama, kas lükata Eesti rahareform edasi või mitte.

Aga hirmu ei tundnud ma, kui 18. aprillil 2010 pidin otsustama, kas lubada Euroopa reisilennukitel lennata või mitte, sest purskama hakkas lihtsa nimega Islandi vulkaan Eyjafjalljökull. Aga lennukid tõusid õhku ja mul öeldi, et tänu teile võitis Euroopa lennundus 100 miljonit.

Küsisin, kus on minu osa. Ja lisasin kähku – see oli nali.

Kallid sõbrad, kõigi õnnestumiste juures pole ma kunagi olnud üksi.

Teie, kallid sõbrad siin saalis, teie olete need , kellega koos oleme ellu viinud suuri ja väikeseid projekte. Te olete need, kellega on mul olnud võimalus jagada muresid ja rõõme. Aga on ju olnud ka tülisid, vastasseise ja rivaliteete. Muidugi on olnud. Aga see on tühi-tähi. Mõnda asja meenutades imestan, kui väike sai ise oldud, kui tühiste asjade pärast tülitsetud.

Inimesed vaatavad tagasi erinevalt. On inimesi, kelle mõtlemise vallutab kibedus ja kurtmine, et teda pole elus piisavalt hinnatud. Minu 70 aastat annavad tagasivaate, milles sädeleb kõik see positiivne ja konstruktiivne, mis meid, kallid sõbrad, ühendab, ja uttu vajub see, mis meid lahutab.

Suur aitäh kõigile, kellega on koos ehitatud ja lammutatud, kellega on koos oldud kõik need aastad.

Palju õnne minu sünnipäeva puhul!