Ei ole igapäevane lugu, et üks Nigeeria noormees võtab üksi ette teekonna Maarjamaale eesmärgiga saada professionaalseks jalgpalluriks. Emmanuel Testimony Odeh aga just seda tegi.
Ma vestlesin Emmanueliga 27. märtsil Keila tervisekeskuses. Intervjuu toimus suuresti eesti keeles, mida Emmanuel valdab ehk isegi üllatavalt hästi. Vahel siiski täpsustame mõnda asja inglise keeles, mis on tema emakeel.
Kui kaua Sa elasid Nigeerias?
Ma olin Nigeerias kuni ma sain 16-aastaseks ja lõpetasin keskkooli.
Miks Sa tulid Eestisse?
Vanemad lubasid mul minna ja otsida kohta, kus ma saaksin täita enda unistuse ja saada elukutseliseks jalgpalluriks. Nigeerias ei ole liigatase nii kõrge, kui võiks arvata. Tuli otsida muid võimalusi.
Millised olid Sinu esimesed päevad Eestis?
Mul ei olnud mingeid plaane. Esimene asjana, kui lennujaamast väljusin, küsisin juhiseid ja sain bussiga ühe hostelini, kus ma mõnda aega viibisin. Kui pagas oli ära pandud, otsisin järgmise asjana üles lähima staadioni, kus saaks jalgpalli mängida. 16-aastasena ei olnud mul mõttes, kus elada, vaid kus mängida ja elukutseliseks jalgpalluriks saada.
Ma tulin Eestisse täiesti üksi. Olin väga noor ega teadnud, mida tulevik toob. Mul ei olnud Eestist erilist aimu, arvasin, et siin räägitakse inglise keelt. Mu šokk oli suur, kui kuulsin, et on olemas eesti keel.
Kuidas Sa siinse eluga oled harjunud?
Algul oli raske. Mitmel ööl igatsesin enda vanemaid ja nutsin omaette. Tuli kohaneda Eesti ilmaga, õppida eesti keelt ja harjuda eesti toiduga. Söön meelsasti kartulit, aga näiteks hapukapsast ei suuda ma tänaseni süüa. Minu jaoks see haiseb.
Kas keelt oli raske õppida?
Ma mäletan, et esimesel aastal õppisin eesti keelt kuus kuud Tallinna Ülikoolis. Rohkem on aidanud sõbrad, kellega saab keelt praktiseerida. Jalgpalli mängides kuuled kogu aeg “Emmanuel, SÖÖDA!”
Mis tunne oli lund näha?
Olin Flora U17 trennis ja lund sadas ning ma küsisin treenerilt, mis see on. Öeldi, et see on lumi ja varsti on temperatuur -25. Minu jaoks oli lume nägemine midagi enneolematut, aga teistele oli see ükskõik.
Talv on küll läbi, aga millal Sa kasutad soojemaid riideid?
Nagu kõik eestlased, siis kui on jaanuarikuu, nii umbes -20st.
Kus Sa praegu elad?
Elan Keila SOS Lastekülas. Käin koolis Tallinnas, õpin kristlikku usundit Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudis.
Kuidas Eesti meeldib?
Mulle meeldib mitte ainult Keila, vaid terve Eesti. Siinsed inimesed on rahulikud. Keila on super linn, sest siinsed inimesed on sõbralikud. Mulle meeldib ka see, et kogu aeg on vaikus.
Kui kaua Sa oled jalgpalli mänginud?
Nii palju, kui ma mäletan, olen jalgpalli mänginud terve oma elu. Isa nägi, et tahan saada jalgpalluriks, mistõttu pani ta mind 5-aastasena ülemaailmsesse jalgpallikooli – Abuja (Nigeeria pealinn, kus elab ligemale 3 miljonit inimest – M. R.) Pepsi Jalgpalliakadeemia. Enne seda mängisin palli iga päev Abuja tänavatel.
Mängijana, mis on Su tugevused?
Usun, et minu jalgpalluritalent tuleb tänaval mängimisest. Kui mu isa oma nooruses mängis, oli tema suureks trumbiks kiirus, mis on ka minul. Keila JKs olen ma üks kiiremaid mängumehi. Mulle meeldib ette võtta kaitsjaid, neist kiirusega mööda triblada ja peale lüüa.
Kuidas on Sinu jalgpallurikarjäär siin edenenud?
16-aastasena tegin trenni Tallinnas Flora U17 poistega, siis vahetasin elukoha Keila vastu. 17-aastasena sain võimaluse mängida Keila JK duublis ja peagi juba esindusklubi eest, sest klubi juhtkonnale meeldisid minu esitused.
Olen käinud mitmes teises klubis testimisel, aga praegu on kokkulepe, et mängin vähemalt käesoleva hooaja Keilas. Seejärel vaatame, mis tulevik toob. Kui saan FC Levadiasse või kuhugi mujale, siis lasevad mul minna. Mõne kõrgema klubi testimisele tahan ma kindlasti minna.
Kui ühel päeval peaks tulema võimalus esindada Eesti koondist, oleksin ma nõus seda tegema. Oleksin nõus olema Eesti koondise esimene mustanahaline mängija.
(Eelmisel aastal mängis Emmanuel 25 liigamängus, lüües 9 väravat. Keila JK lõpetas II liiga Lõuna/Lääne piirkonna V kohaga – M.R).
Kas nahavärvi tõttu on tulnud ka probleeme?
Paljud ei tea, et Keilas elab üks mustanahaline. Töötan Keila Rõõmu kaubamajas kassapidajana. See on päris hea ja lõbus töökoht, kus saan inimestega suhelda. Ilmselgetel põhjustel on uudishimu minu vastu suur.
Kuid enamasti eestlased ei narri mind, sest ma räägin eesti keelt. Noorte inimestega ei ole mul mingeid probleeme. Nende saan väga hästi läbi. Kuid see-eest ütlevad vahel halvasti vanemad inimesed.
Kui nad seda teevad, siis lähen nende juurde ja ütlen viisakalt, et ma räägin eesti keelt ja saan teie sõnadest väga hästi aru. Kuuldes mind eesti keelt rääkimas, ollakse väga üllatunud ja öeldakse, et “Ennäe, meie poiss!”. Eestlased on väga õnnelikud, kui nad kuulevad mind eesti keeles rääkimas.
