Kloogal elav Svetlana Abels (50) on viimased neli aastat pingutanud selle nimelt, et kalad jäätunud järvedes hapnikupuuduse tõttu hukka ei saaks. Probleemi lahendamiseks pakkus ta välja iseäraliku lahenduse.
Tallinna polütehnilise instituudi automaatika fakulteedis õppinud Svetlana Abels (50) on töötanud programmeerijana, kirjakandjana ja suveniiride valmistajana. Tema töökohade nimistusse kuuluvad veel PKC ja Harju Elekter. Praegu on naine Elisas telefonimüüja.
Huvi kalade vastu sai alguse Kakumäe suvilast. “Isaga käisime kalal. Minu õde käis kalal. Minu vend ka käis kalal. Panime ka võrke, igasuguseid vahendeid kasutasime. Siis sõime kala,” meenutab Svetlana. Kloogale kolis ta 20 aasta eest.
Ökoloogiline katastroof
Klooga järv on 133 hektarit suur, suurimaks sügavuseks arvestatakse 3,6 meetrit. “Klooga järves on väga palju muda praegu põhjas. Kui seda muda välja tõmmata, oleks natuke sügavam,” arvab Svetlana.
Nelja aasta eest nägi ta enda sõnul ökoloogilist katastroofi. Hapnikupuuduses kalad oli varakevadel jääga kaetud Klooga järvest kraavidesse tunginud. Kalurid tõmbasid kahvadega kalu, kellest mõnel olid juba kõhud ülespoole, kraavist välja, suuremad võtsid endale, väiksemad jätsid aga sinnasamasse vedelema.
Mis liiki kalad katastroofi sattusid? “Ahven, linask, haug, latikas, koger, särg, röövsärg, nurg. Neid ma nägin,” täpsustab ta.
Juba samal aastal kohtus Svetlana kohaliku Keila valla valimisliidu “Uued Tuuled” aktivisti Peeter Schneideriga, kes oli varem olnud AS Lahevesi direktor.
“Mina küsisin: kallis direktor, kas te teate, mis toimub meie järves, mis kalaga on, mis veega. Vesi on mürgitatud roiskunud kalaga. On väga palju mürgiseid gaase, väga palju mikroorganisme kalade hukkumise pärast,” meenutab Svetlana. Schneider olevat palunud täpsustada, mida naine tahab.
Svetlana hakkas internetist infot otsima, sest ta arvas, et sellist päästesüsteemi on võimalik osta ja kohe üles seadistada. “Olin väga üllatunud, kui seda ei olnud internetis mitte kuskil,” ütleb ta.
Pöördus patendiametisse
Millise süsteemi siis Svetlana välja töötas? Naise nägemuses on vaja paigaldada järve filtriga toru. Selle külge kinnitatud pump surub talvel vee järve kaldal paikneva hoone segistisse, mida naine nimetab antikollineaarseks difuusoriks. Teine pump surub segistisse 4 kraadini soojendatud õhu. Aereeritud ehk õhustatud vesi juhitakse teist toru mööda tagasi järve.
Selle toru otsa juures, mis vee ja õhu segu tagasi järve viib, on Svetlana arvates hea kala välja tõmmata, sest sinna meelitab nad “aereeritud” vesi.
“Antikollineaarne difuusor on minu leiutise unikaalne osa. Niisugust ei ole mitte kuskil maailmas, aga ta on nii lihtne, et Eestis on palju niisugusi ettevõtteid, kellelt võib seda tellida,” on Svetlana kindel.
Oma leiutise “süsteem kalapüügiks jäätunud veekogust vee aereerimise abil” on Svetlana kaitsnud kasuliku mudeli vormis Eesti Patendiametis. See kannab kuupäeva 11. detsember 2015 ja numbrit 01376. Välja prinditi ja vormistati paber 16. novembril 2016. Mudeli tekst on 13 lehekülge, sinna juurde kuuluvad joonised.
Kui palju see kõik ikkagi maksma läheb? “Et sellele küsimusele vastata, on vaja veel palju projektitööd teha,” arvab Svetlana.
Elisas telefonimüüjana alla Eesti keskmise palga teenival Svetlanal endal raha eriti ei ole, küll loodab ta sponsoritele ja investoritele. Tema nägemuses võiks selline süsteem olla tulevikus iga kolmanda Eesti järve kaldal.
ARVAMUS: Tiit Paaver, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor
Idee aluseks olev mõte pihustada jää alla ummuksisse jäävasse veekogusse eelsoojendatud õhku on huvitav ja tehniliselt teostatav. Klooga järv on palju kordi ummuksisse jäänud ja seal on olnud kalade suremisi, sest järv on läbivooluta, madal, mudane ja toitainete rikas. Seal tekib jää all talviti hapnikupuudus.
Sügavaid kahtlusi tekitab idee kasutada seadet ummuksisse jäänud veekogust kalapüügiks – on see looduskaitseline või majanduslik eesmärk? Seni katsetatud hapnikuvaeste olukordade lahendamise vahendite eesmärgiks on olnud kalastiku säilitamine järves, sh mitte ainult Klooga järves. Praegu tundub, et leiutise eesmärk on meelitada kalad hapnikurikkamasse piirkonda ja sealt välja võtta.
Sellist terminit nagu „antikollineaarne difuusor“ ei ole olemas. Kalakasvatustes on selliseks segamiseks ammu kasutusel hapnikukoonused, ideena pole see uus.
