Muuga sadama külje alla kavandtatakse pumphüdroakumulatsioonijaama võimsusega 500 megavatti, mis annaks elektrit siis, kui tuulegeneraatorid vaikse ilma tõttu seisavad või alakoormusega töötavad. Seni pole ambitsioonika projekti ideest ehitamiseni veel jõutud.

Tallinna Tehnikaülikoolis elektroenergeetikat õppinud Andre Lindvest (35) nõjatub mugavalt oma Pirita kontori toolile. Lindvesti huvitab nii tuule- kui hüdroenergia, kuid ta on olnud ka erootikaajakirja Playboy Eesti välja andnud Bränd Kirjastused juht.
Playboy Eesti väljaanne ilmus aastatel 2007-2011, maadles võlgadega, vindus ning läks lõpuks kuulsusetult hingusele.

330 miljoni projekt

Eesti tuulegeneraatorite koguvõimsus jõudis mullu 302 megavatini. Nelja Energia, millega Lindvest seotud on, kavandab Hiiumaa rannikust 12 kilomeetri kaugusele meretuuleparki võimsusega 700-1100 megavatti. Kust saada aga elekter juhul, kui on tuulevaikne ilm ning tuulegeneraatorite hiiglaslikud labad seisavad jõude?

Lindvestil on vastus varnast võtta – tuulikuid asendab tuulevaikuse korral pumphüdroakumulatsioonijaam (PHAJ). Selle soovib ta rajada Põhja-Eesti rannikule Jõelähtme valda Muuga sadama külje alla. Ettevõtmise veduriks asutati 2008. aastal Energiasalv OÜ, mille projektijuht on samuti Lindvest.
PHAJ loomiseks tuleks esmalt maasse raiuda kitsas šaht, mis läbiks esimesed 150 meetrit pinnasekihte. Selle all paikneva graniidi sisse tuleks sügavusel 150-500 meetrit paiknev suurem õõnsus kogumahuga 5,4 miljonit kuupmeetrit. Need 5,4 miljonit kuupmeetrit graniiti kavatseb Lindvest müüa Rail Balticu raudteetammi ehitamiseks Eestis, Lätis ja Leedus.

Kui tuult ei ole, voolaks vesi maapinnal painevast reservuaarist kõrgsurve torus maa-alusesse õõnsusesse ehk reservuaari, pannes tööle kolm turbiini koguvõimsusega 500 megavatti. See asendaks tuuleenergiat. Kui tuul jälle tõuseb ja tuulegeneraatorid täisvõimsusel elektrit toota saavad, pumpaksid nad muuhulgas veest tühjaks maa-aluse reservuaari. “Niimoodi on meil arutatud, et 80% on kogu selle tsükli kasutegur,” seletab Lindvest.

Projekti hinna osas on kalkulatsioonid juba tehud. “Meie hinnangul suurusjärgus 330 miljonit eurot,” pakub Lindvest.

Vald endiselt ettevaatlik

Lindvesti entusiasmi ei jaga Jõelähtme vald, kuhu PHAJ kavandatud on.
“Energiasalv OÜ pöördus 3. detsembril 2009 Jõelähtme vallavalitsuse poole projekteerimistingimuste taotlusega pump-hüdroakumulatsioonijaama rajamiseks. Jõelähtme vallavalitsuse 30. detsembri 2009 korraldusega nr 670 keelduti projekteerimistingimuste väljastamisest,” meenutab Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja.

Kuhu koer on maetud? “Jõelähtme vallavalitsuse suhtumine antud projekti on ettevaatlikult neutraalne ja seda tulenevalt selle projekti ainulaadsusest, tehnilisest keerukusest ning olulisest keskkonnamõjuga tegevusest (maa alla minekul läbindatakse kõik põhjavee kihid), mis nõuab keskkonnaasjades tunnustatud etevaatusprintsiibi rakendamist,” arvab Umboja.

Seetõttu puudub Energiasalv OÜ-l siiamaani pumphüdroakumulatsioonijaama ehitusluba.
“Ehitusloa väljastamist saab vallavalitsus asuda arutama peale vastava taotluse saamist. Ehitusloa taotluse saab esitada kehtestatud detailplaneeringu alusel. Vastavalt keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes toodud tulemustele tuleb ehitusloa taotluse menetluses viia läbi keskkonnamõjude hindamine juba konkreetsele ehitusprojektile, see tähendab – tuleb teha põhjalikud uuringud, kaasa arvatud proovipuurimised, mille tulemusena selgub, kas nimetatud projekti on üldse võimalik realiseerida,” täpsustab Umboja.

Detailplaneeringu koostamiseks ja keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseks on sõlmitud kolmepoolsed lepingud, mille kohaselt on detailplaneeringu koostajaks Linnaruumi OÜ ja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande koostajateks Ramboll Eesti AS ja Ramboll Finland OY.
Jõelähtme vallavalitsus suhtles nende kolmega viimati tänavu 10. detsembril.

Kas edukam kui Playboy?

“Kõigepealt tuleb teha puurimised, keskkonnaanalüüsid, graniidianalüüsid ja siis hakkab projekteerimine,” möönab ka Lindvest. Sellega tunnistab ta ühtlasi, et seitsme aastaga pole PHAJ ideest reaalse teostuse suunas palju edasi liigutud.

Lindvesti katsed AS Tallinna Sadama kaudu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt pumphüdroakumulatsioonijaama hoonestusluba saada pole samuti vilja kandnud.
Kust ikkagi tuleb ehitusraha? Ajakirjaniku nina ees välgutatakse visitkaarti, mille peale on kirjutatud Andre Lindvest, marble invest, investment manager. Selle aadress on sama mis Energisalv OÜ-l. Lindvest käib investorina välja ka sama korruse kõrvaltubades askeldava Nelja Energia. Pikema pinnimise peale selgub, et tegelikku ehitusraha loodetakse Euroopa Komisjonilt, mille ühishuvide nimekirja projekt sokutatud on.

Lindvest usub, et aastal 2018 võiksid Muugal maa-aluse õõnsuse kaevamistööd pihta hakata, mis kestaksid 6-7 aastat. Aastal 2025 saaks paigaldada seadmed ja pumphüdroakumulatsioonijaam olekski valmis.
Seni pole vähimatki märki Hiiumaa rannikule kerkivast hiigeltuulepargist, ehkki Nelja Energia alustas selle arendust juba üheksa aasta eest. Seda, kas eksootilise Jõelähtme pumphüdroakumulatsioonijaamaga läheb paremini, näitab lähitulevik.

Rabagraniidist killustiku kvaliteet on madal
• Pumphüdroakumulatsioonijaamu on maailmas üle 300 ja eriti palju Jaapanis. Eestile lähimad asuvad Leedus ja Rootsis.
• Geoloogiadoktor Kalle Suuroja (70) sõnul kavandavad Eesti aktivistid pumphüdroakumulatsioonijaama Muuga sadama Tahkumäe söeterminali poolses osas Uuskülas. “Seal on umbes 150 meetri sügavusel maapõues Kambriumi ja Ediacara liivakivi ja sinisavi kihtide all Neeme massiivi rabakivigraniidid.”
• “Tehniliselt ei ole selles midagi üle mõistuse ega tehniliste võimaluste käivat, aga hoopis teine asi on selles, et mis see kõik maksma läheb ja kas ennast ära tasub.? Tavaliselt rajatakse pumphüdroakumulatsioonijaamu looduslikele või neist ümberkujundatud reservuaaridele. Selline sügavale maapõue rajatud pumphüdroakumulatsioonijaam oleks maailmas tõesti esimene,”selgitab Suuroja.
• “Arendajad arvestavad sellega, et nad saavad tühemike rajamisel saadavast graniidist valmistatud killustiku maha müüa. Aga see on ainult lootus, sest rabagraniidist valmistatud killustik ei vasta oma füüsikalis-mehaaniliste omaduste poolest kõrgekvaliteedilisele killustikule esitatavatele nõuetele. Ma ei usu, et maailmas leiduks riskikapitalistist investorit, kes oleks nõus oma raha sellesse, varem Maardu graniidikaevandusena tuntud ettevõtmisse paigutama,” arvab Suuroja.