Eestis ja paljudes teistes riikides maikuu teisel pühapäeval tähistatav emadepäev, millega lapsed ja abikaasad tänavad emasid laste kasvatamise eest, on suhteliselt noor püha, mida meil hakati riiklikult tähistama 1923. aastal.

Emadepäeva tähistatakse paljudes Euroopa ja Aasia maades, samuti Austraalias. Euroopas hakati emadepäeva tähistama Esimese maailmasõja ajal või selle järel. Erinevates maades on emadepäeval oma tähistamisviis. 

Seos karskusliikumisega

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta (folklore.ee) andmeil korraldas esimest korda emadepäeva tähistamise Helmi Mäelo, hilisem kirjanik ja tuntud karskustegelane, Tartumaal Udernas 1922. aasta suvel, olles saanud eeskuju Viiburis (toona Soome, pärast Talvesõda Leningradi oblast) nähtud pidustustelt. Udernas olla rahvast olnud nii palju, et ei mahtunud koolimajja ära.

Emadepäeva korraldades mõtles ta oma lasterikkale emale, keda selle tõttu sugugi kõrgelt ei hinnatud. „Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi,“ on Helmi Mäelo kirjutanud. Helmi tuli ilmale seitsmenda lapsena 12-st ja arvatavasti seetõttu ka mõistis, kui suur on ema ohverdus ja lastele pühendumine.

1923. aasta maikuu kolmandal pühapäeval korraldas ta koos naiste karskusliidu juhataja Helmi Põllu ja teiste toetajatega emadepäeva peaaegu 20 kohas üle Eesti. Sellest alates hakati koostama juhendeid päeva läbiviimiseks, näidiskõnesid ja pakkuma sobivat repertuaari esinemiseks. Emadepäev muutus tänu seltside ja koolide toetusele kiiresti populaarseks, seda toetasid ka kohalikud kirikud. Algatajad kontrollisid päeva tähistamist aga lausa ankeetküsitlusega.

Helmi Mäelo kirjutas ka hulga raamatuid, olulisemaks peetakse tänini kõige terviklikumat ülevaadet Eesti naisajaloost „Eesti naine läbi aegade“, mis ilmus 1957. aastal Lundis (taasavaldatud 1999. aastal Eestis). 

1928. aastast hakati emadepäeva tähistama maikuu teisel pühapäeval, nagu see on tavaks ka Ameerikas, kust kogu tähtpäev alguse sai. 

Kuigi ka kultuurlilled on tore kingitus, tasuks taas au sisse tõsta 100 aastat tagasi levinud omamaine traditsioon kinkida emale metsalilli. 

Hoog sisse Ameerikast

Emadepäeva tähistamise idee pakkus kõigepealt, 1872. aastal välja USA luuletaja ja kirjanik Julia Ward Howe, kuid mõtteks see toona jäigi. Emadepäeva tähistati maailmas esimest korda 10. mail 1908. aastal USAs Graftoni linna kirikus sealse õpetaja ja kindlustusametniku Anna Jarvise algatusel. 

Idee pärines tegelikult tema emalt, Ann Reeves Jarviselt, kes seda aga populariseerida ei suutnud. Ann Jarvis, 11 lapse ema korraldas emade kokkusaamisi ja asutas emade tööorganisatsiooni deviisiga „paremaid emasid – paremaid kodusid – paremaid mehi ja naisi”. Ta üritas luua „ema sõpruse päeva“, et saada jagu kodusõja järelmõjudest, kuid idee ei levinud.

1905. aastal, kui Anna Jarvis oli 41-aastane, Ann Reeves Jarvis suri. Ema teisel surma-aastapäeval, 1907. aasta mais korraldas tütar esimese emadepäeva mälestuskoosviibimise. Järgmisel aastal korraldas ta avaliku mälestusteenistuse Graftoni kirikus, mida nüüd nimetatakse Rahvusvaheliseks Emadepäeva Pühamuks. 1908. aastat peetaksegi ametlikult emadepäeva tähistamise alguseks.

Anna Jarvis tõi oma ema hauale suuri valgete nelkide kimpe, tema eeskujul saigi USAs nelgist emadepäeva lill. Tänaseks on saanud tavaks viia valgeid nelke ema hauale ja punaseid kinkida elavale emale.

Ta jättis töö kindlustuses ning otsustas sealtpeale täielikult pühenduda emadepäeva mõtte elluviimisele. Järgnevail aastail kirjutas ta ärimeestele ja poliitikutele märgukirju ja palus toetust. Teda saatis edu. 1910. aastal tähistati tema koduosariigis, Lääne-Virginias esimest korda uut püha. 1914. aastal kuulutas president Woodrow Wilson maikuu teise pühapäeva emadepäevaks, misjärel sai emadepäevast USA-s üleriigiline püha.

Idee autor läks hulluks

Juhtus aga nii, et Anna Jarvis kibestus emadepäeva kommertsialiseerumise, algse tähenduse mandumise. Tema meelest kasutasid ärihaid emadepäeva ära selleks, et kasumit tervituskaartide, maiustuste, küünalde, lillede jms müügilt suurendada, näiteks tõstsid lilleärid emadepäeval hüppeliselt valgete nelkide hinda. 1943. aastal algatas ta petitsiooni emadepäeva kui riikliku püha tühistamiseks, kuid see üritus katkes, kui ta paigutati psühhiaatriahaiglasse. Selle eest, et ta sealt ei lahkuks, hoolitsesid iroonilisel kombel lilleäriga seotud inimesed, kes asutuse arved maksid.

Anna Jarvis suri 1948. aastal, ei abiellunud kunagi ega saanud ka emaks. 

Anna Jarvis pani emadepäeva tähistamisele USAs aluse, sealt levis see üle maailma.
FOTO: Wikipedia 

Emadepäeva traditsioonid Eestis

Eestis hakkas emadepäev 1935. aastast, kui tähistamise juhtimise võttis üle riiklik propagandatalitus, aina ametlikumaks ja pidulikumaks muutuma. Näiteks võttis president Konstantin Päts 1938. aastal emadepäeval Kadrioru lossis vastu lasterikkaid emasid, teiste seas ka uue tähtpäeva juurutaja, 11 lapse ema Helmi Põllu. Siis hakati propageerima ka emadele kingituste tegemist, sh metsalillede kinkimist, emadele laulmist, spetsiaalsete karskusseltsi poolt kujundatud ja valmistatud emamärkide ostmist. 

1941. aastal jäi emadepäev riiklikult tähistamata ning nõukogude ajal oli see riiklikult maha vaikitud, asendudes sisu poolt osaliselt naistepäevaga 8. märtsil. Sellele vaatamata õnnitleti omakeskis ikka emasid ja sõideti ka kaugemale vanemaid vaatama.

Alates 1988. aastal on Eestis taas emadepäeva üleriigiliselt tähistatud. Koolides ja lasteaedades, valdades ja linnades toimuvad ametlikud aktused ja kontserdid. 

Mitmel pool on sel päeval hakatud surnuaial küünlaid süütamas käima. Tavaks on lastel ise koristada ja küpsetada või ema restorani viia, kinkides talle askeldustest vaba päeva. Kuigi ka kultuurlilled on tore kingitus, tasuks taas au sisse tõsta 100 aastat tagasi levinud omamaine traditsioon kinkida emale metsalilli. 

Nagu ka teistel uuematel tähtpäevadel, on ka emadepäeval sobilik ise valmistada pidulikumaid toite ja panna lauale kook või tort. Muidugi võib teha ka kingitusi, kuid emadepäeval pole algse mõtte järgi tähtis mitte materiaalne kingitus, vaid tähelepanu.

Elagu eesti emad!

2010. aastal Rõuges avatud Eesti ema monument on tehtud Udmurtiast toodud hallist graniidist, on 3,6 meetrit kõrge ning kaalub ligikaudu 6 tonni. Kuju idee autor on Hans Sissas. FOTO: Wikipedia 

HEA TEADA

Aasta ema valitakse edaspidi piirkonniti

Eesti Naisliidu juht Monika Haukanõmm teatas 28.04.2024 ERRi vahendusel, et liit lõpetab üleriigiliselt aasta ema ja aasta isa valimise ja pidulikud kontsertaktused Estonias ning edaspidi valitakse aasta ema-isa vaid maakondlikult või valdades – mis juba ka toimub. 

Aasta ema on Eesti Naisliidu asutatud aunimetus, mida anti välja igal aastal 1998–2023 emadepäeval Eesti Meestelaulu Seltsi korraldatud kontsertaktusel Estonia kontserdisaalis Tallinnas. Sümboolse hõbesõle aasta emale andis üle vabariigi president.

Aasta ema tiitli statuudi kohaselt anti tiitel emale, kes on oma töös pädev ja tunnustatud, kes on perekonna väärtustamisel eeskujuks ka laiemalt ning kelle peres kasvab või on üles kasvanud vähemalt kaks tublit last.