Seda, kui elumuutev on lapsevanemaks saamine ja mida kõike see endaga kaasa toob, ei osata enamasti oodata ja selleks kõigeks ei saagi päriselt valmis olla.
Pere kasvamine muudab elukorraldust ja väärtushinnanguid, paneb suhted proovile ja vahel juhtub, et last jääb kasvatama üks vanematest. Oma kogemusi emadusest jagavad ühe lapse (10) ema Dagmar (41) ja kahe lapse (14 ja 6) ema Helena (49). ning nõu annab Karmen Vool, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut, Peaasi.ee e-nõustaja. Tihti on nii, et emad unustavad enda vajadused, andes lapse jaoks kõik, mis anda saab. Samas saavad nad igapäevaselt ka üksi suurepäraselt hakkama ja leiavad lihtsaid viise, kuidas n-ö oma tassi täita, mõnel juhul on selleks siiski vaja abi ja meeldetuletust.
Kuidas lapse eest hoolitsemisel ennast mitte ära unustada?
Karmen: Ühest otsast ongi lapse sünniga kaasnev vanemaks kasvamine identiteedikriis. Uue rolliga kohanemine võtab aega. See on normaalne ning ennast ei peaks kuidagi halvasti tundma, kui mõnda aega tundub, justkui vanem ei tunne iseend enam ära või ei tea, mida soovib, mis meeldib jne.
Teisalt aga oleks tõepoolest oluline, et igal lapsevanemal oleks võimalik vahel tegeleda ka muude asjadega kui lapse eest hoolitsemisega ning pühendada aega iseendale. See tähendab, et kui võimalik, võiks lapsevanemad mingilgi määral tegeleda oma varasemate huvidega, kohtuda sõpradega või lihtsalt olla omaenda mõtetega. Neid asju on tavaliselt paratamatult palju lihtsam teha sellel poolel, kes käib endiselt tööl, mistõttu oleks soovitatav, et ka partnerile võimaldataks iseenda kohustustest vaba aega.
Kui vanem kannab hoolt ka enda vajaduste eest, ei ole kuidagi isekas – vastupidi, neid asju on vaja teha, et suuta nii end lapsele pühendada kui ka üleüldiselt end hästi tunda. Kuigi tavaliselt rõhutataksegi siin seda, et „hoia enda tassi täis, et teistele valada“, siis tegelikkuses on siiski iga vanem lihtsalt ka iseenda pärast seda täit tassi väärt.
Dagmar: Ma olen püüdnud oma last võtta nagu sõpra ja endaga võrdset kaaslast. Elu virrvarris on lihtne end unustada, siis oledki 20 kg raskem ja pole endaga rahul. Nii et ma pole selles enda kaotamises parim näide. Aga ehk tulebki võtta aluseks see, et ma tahan olla enda lapse jaoks parim ja siis ei kao ise ega kaota oma emaks olemise võlusid.
Helena: Ma olen laste vajadused alati esikohale seadnud enda vajaduste ees, nii on mind kasvatatud. Aga olen lastega üksi olles õppinud enesekehtestamist. Ikka tahame olla head inimesed ja teistega hästi läbi saada, aga kui mul midagi väga vaja on olnud seoses lastega, olen õppinud seda otse küsima ka laste isadelt. Kuna nad kumbki alimente ei maksa, saan vahel rõhuda sellele ning küsida abi lastele millegi muretsemiseks. Olen õppinud, et pean aeg-ajalt ka enda eluks aega võtma ning proovinud kehtestada regulaarsuse, millal lapsed isade juures käivad (iga teine nädalavahetus). Tihti see regulaarsus küll ei toimi minu kahjuks (isade tegemised on alati „tähtsamad“ kui minu omad). Olen õppinud kiirelt enda plaane ümber tegema ja vahel kasutanud ka sõprade abi.
Kuidas toetada emade vaimset tervist, mida iseenda jaoks teha?
Karmen: Üks olulisemaid asju emade vaimse tervise hoidmise juures on hallatava koormuse hoidmine. Emad, kes ei pea kodus kõige laste ja majapidamisega seotu eest üksi vastutama, kogevad ka oluliselt vähem läbipõlemist, ärevust ja meeleoluhäireid. Samuti on oma koht puhkamisel ja unel. Kui mitte kuidagi ei ole võimalik, et öösel aitab aeg-ajalt ka isa lapse vajaduste eest hoolitseda, siis tuleks aega väljapuhkamiseks lubada võimaluste piires vähemalt päevaselgi ajalgi.
Emadel peab olema võimalus avatult ja ausalt rääkida vanemlusega seotud väljakutsetest, raskustest ja rõõmudest, ilma et neid kritiseeritaks või nende muresid-hirme vähendataks. Mõistev ja toetav suhtumine lähedaste poolt saab palju emade vaimse tervise heaks ära teha. Samuti oleks suurepärane, kui emad ise suudaks hoiduda hoiakutest, justkui nad peaksid kõigega ja alati ideaalselt toime tulema. Paratamatult ei ole kellelgi selliseid oskuseid, teadmisi, aega ja muid vahendeid, et absoluutselt igas olukorras ja tingimustes perfektselt toimida. Seda võib olla raske omaks võtta, ent lapsele on vajalik juba „piisavalt hea“ ema.
Dagmar: Vahel tikuvad emad end ümbritsevas maailmas ära unustama. Ikka rabeled tööl, muretsed lapse käekäigu pärast, püüad anda kodus endast parima ja siis oled ühel hetkel nagu tühi kott toanurgas, lössis ja kole. Tegelikult on parim tugi see, kui lähedased märkavad su pingutusi ning panevad tähele ka seda, kui oled omadega läbi. Vahel piisab vaid märkusest, et sa ei pea kõike jõudma, ei pea olema kogu maailma superkangelane. Oma laste jaoks oled seda niigi.
Kindlasti aitab aeg iseendale. Minu jaoks on parim stressi leevendus, kui ma ei pea kuhugi tormama. Saan olla päeva-paar oma kallitega kasvõi kodus ja ei pea muretsema, kas juuksed kammitud või kas olen päeva jooksul pidžaama seljast võtnud. See lihtsalt olemine on nii hea, sest mu töös esineb hetki, kui pean endast viimase andma. Jalutuskäigud, rattasõit ja ujumine – ning juba ongi parem. Looduses olemine aitab kindlasti. Aga parim tugi on see, kui õigel ajal märgatakse, et ema on väsinud ja vajab tuge.
Helena: Käin looduses üksi või sõbraga matkamas. Teen kasvõi kord aastas matkareisi, kuhu poisid ei tule kaasa (neile ei meeldi matkata). Varem tegin vaid n-ö lastereise.
Paratamatult kipuvad tihti sotsiaalmeedias „täiuslikud“ perepildid ja lastega toimetamiste videod panema ennast alahindama ja mõtlema, et äkki peaks/võiks paremini. Kuidas seda vältida või ennast innustada?
Karmen: Sotsiaalmeedia paratamatus on, et sealt on näha see, mida jagaja soovib näidata. Enamasti aga jagataksegi just seda, mis on tore, ilus ja igatpidi positiivne. Näiteks võib enam kui kindel olla, et nii mõnegi täiusliku perepildi taga on tegelikult pildistamisele eelnenud lapse tugev emotsioonide hoog või siis kenade meisterdamisvideote lõppedes on toast jäänud alles vaid kaos ning needsamad väsinud vanemad tunnevad küll head meelt ühiselt veedetud aja pärast, ent neil peab veel jätkuma energiat ja aega, et tehtud segadusest jagu saada ja jätkuvalt päevaga edasi minna.
Sotsiaalmeedias jagatut tuleb oma vaimse tervise huvides tarbida teadmisega, et ilmselt ei ole nähtav kogu tõde. Teine hea idee on jälgida vaid sellist sisu, mis ennast päriselt ka toetab ning endaga samastatav tundub. Selle alternatiiv on aeg-ajalt teha pause mingite kontode jälgimisel ning tulla nende juurde tagasi siis, kui selleks valmisolek on, või siis piirata seda, kui sageli mingite sisuloojate postitusi jälgida.
Dagmar: Ah, sotsiaalmeedia on osa praegusest ajastust, selleta ei saa. Ise ka tahaks poosetada, kui miskit teen, mis sellest, et 90% ajast jooksen karvad turris ja higimull otsa ees. Alati võiks paremini, aga tõsi on ka see, et oled iseenda parim versioon, ja kui see lapse silmapaar või unine naeratus sind hommikul tervitab, kui sa ise peeglissegi ei julge vaadata, ja ütleb, et emps sa oled äge, siis mis sul nendest videotest.
Helena: Sotsiaalmeedia pildid pole mind kunagi häirinud ega end teistega võrdlema pannud. Usun, et teen poistega põnevaid asju oma võimaluste piires. Kuklas on muidugi alati tunne, et võiks rohkem teha niikaua, kui nad veel tahavad. Sellest „alateadlikust“ süütundest kahjuks ei pääse kuhugi.
„Kui vanem kannab hoolt ka enda vajaduste eest, ei ole kuidagi isekas – vastupidi, neid asju on vaja teha, et suuta nii end lapsele pühendada kui ka üle-üldiselt end hästi tunda.“
– psühholoog-psühhoterapeut Karmen Vool
Kuidas toimida tugivõrgustikuta? Kui ei olegi last kuhugi hoidu viia ja igapäevaseid kohustusi jagada, et endale aega võtta?
Karmen: Arusaadavalt on see väga keeruline olukord. On kerge öelda, et „aga mine tee ise midagi“, kui lapse eest on sel ajal kellegi teise poolt hoolt kantud. Peamine, mida enda toetuseks sellisel juhul teha, on hoida ootused nii iseendale kui lapsele kohased. Ehk siis pidadagi meeles seda, et ei saa ega pea kõike suutma ning lapsedki on vaid lapsed ja on normaalne, kui neil on kehvemaid päevi.
Veel võib püüda päeva sees leida pisikesi ajalisi auke, mil endale hingetõmbepaus võtta. Vanem ei pea päev otsa lapsega mängima, samal ajal nt koristama ja kõige muuga tegelema. On väga okei vahel muude tegevuste asemel lihtsalt olemine valida. Tasub olla enda vastu lahke ja mõistev, just nagu oleksid oma hea sõbra suhtes.
Dagmar: Minu turvavõrgustik on minu ema, ma ei kujutaks ette elu ilma temata. Rõõmus ja mures ning heas ja halvas tuleb ta läbi tuisu ja tormi. Arvan, et algatuseks tuleb julgeda abi küsida. Tegelikult on sõbrad ja tuttavad alati üsna toredad ja kui küsid, siis aidatakse. Kangetel eestlastel on seda raske uskuda, aga tegelikult on abivalmis inimesi palju.
Helena: Sellega olen juba harjunud teise lapse sünnist alates. Nüüd on poisid nii suured, et saan nad vabalt omapäi jätta, veel aasta tagasi ei olnud. Siis sain väiksema suuremaga jätta probleemideta ja kuna lapsed on nii vähe isadega, saan alati sel ettekäändel abi küsida.
