Naljakuu esimesel päeval ehk 1. aprillil täitus Neeme Mudila lasteaiaõpetajal Elvi Hantsomil 50 aastat pedagoogilist staaži. Aukartust äratav number seda enam, et sellest 39 aastat on ta töötanud Neeme lasteaias.

Õpetaja Elvi ütleb ise, et töö lastega on tema jaoks loodud! Omal ajal kutsevalikut tehes oli küll korraks laual ka meditsiin, ent kooli pabereid sisse viies (toona asusid Meditsiinikool ja Pedagoogiline Kool ühes majas) langes otsus siiski pedagoogitöö kasuks.

Kuna Elvi kodukant oli Viljandimaa, siis esimene töökoht lasteaiaõpetajana oligi Viljandis. Peale seitset aastat Viljandis sai ta kutse tulla tööle Tallinnasse, kuniks 1982. aastal kutsuti teda Neeme lasteaeda tööle, sest õpetajat oli hädasti vaja.

Neeme sattus Elvi tänu armastusele. Nimelt oli kooliaegne kursuseõde Neemest pärit ning Elvi hakkas tal külas käima, külanoorte ühistel üritustel tutvuski ta oma abikaasaga, kelle juured ulatuvad Neeme kandis sügavale. “Lapselapsed, kes elavad samuti Neemes – üks käib Neeme koolis, teine lasteaias, on juba viies põlvkond neemekaid,” on Elvi juurte üle uhke.

Töö iseloom on muutunud

Aastatel 1987–2006 ehk 19 aastat oli Elvi ka Neeme lasteaia juhataja. Ta meenutab, et see oli raske aeg: “Pidin palju majast väljas käima, toidukaupu hankima ja kohale tooma, tegelema personaliga, leidma vajadusel asendajaid. Kui asendajat polnud võtta, asendasin ise. Toona nägi aga seadus ette poolteist päeva nädalas ka kasvatajana rühmatöö tegemist.”

Elvi mõtiskleb, et viiekümne aastaga on õpetaja töö iseloom muutunud palju ja ka lapsed on muutunud.

Ikka lapsed, sa pead neid armastama, muidu seda tööd teha ei saa.

Toona keedeti kõik moosid lasteaias ise, üheskoos personaliga hapendati kapsaid ja kurke – ikka seepärast, et sedasi oli lasteaia eelarvele soodsam ning ka tervislikum.

Nüüd ei kujuta keegi ette, et õpetajad keedavad üheskoos lastele moosi või hapendavad kurke – seda ei luba juba ranged tervisekaitsenõuded. Laste seas on ka allergiaid rohkem, millest õpetajad peavad teadlikud olema.

Elvi meenutab, kuidas 80ndatel sai enne lõunaund igale mudilasele profülaktika mõttes lusikatäis sibulamett antud – mõistagi lasteaias kohapeal kasvatajate valmistatud – see hoidis viirusehaigused eemal. Nüüd peab arvestama, et mõni laps ei talu piima, mõni teravilja või pähkleid.

Õpetaja töö on läinud lihtsamaks ka selles osas, et abimaterjali on praegu vabalt saada. “Ole ainult ise ärgas ja otsi,” ütleb Elvi ja lisab naerdes, et teinekord läheb internetti midagi otsima, sukeldub järjest uutesse teemadesse ja ei märkagi, kuidas aeg kaob.

Omal ajal oli aga õppematerjalide ettevalmistamine suur töö, neid lihtsalt ei olnud kuskilt saada. “Kõik tuli ise teha. Läbi kopeerpaberi sai käsitsi kirjutades töölehti paljundatud, neid oli vaja teha 32 lapsele korraga,” meenutab ta.

Elvi peab väga oluliseks elukestvat õpet. Praegugi võtab veebi vahendusel igal võimalusel osa erinevatest täiendkoolitustest. “Praegu on õpetajal ikka tuge väljastpoolt rohkem, erinevad koolitused ja infomaterjalid, see teeb töö lihtsamaks,” leiab staažikas õpetaja.

Ka lapsed on rohkem arenenud, silmaring laiem, sest eks nemadki juba uudistavad internetis ja vaatavad telekat. Samas aga tunnistab Elvi, et kuulekust ja austust jääb laste seas vähemaks – elutempo on kiire ja meedia mõjud on selgelt näha. Ja eks palju oleneb ka kodusest kasvatusest, ega ilmaasjata öelda, et laps on kodu peegel. “Praegu on palju vabakasvatust, aga väärtushinnangud ja esmased käitumisreeglid peavad ikka paigas olema,” arvab Elvi.

Vastastikune austus

“Ei ole nii, et lapse juttu ei pea kuulama või aktsepteerima, see käib ikka vastastikku. Sa pead ka last mõistma ja kui temal on ka ükskõik kui väike mure, siis tuleb teda kuulata, sest tema jaoks on see suur mure. Ja kui on erimeelsusi, siis tuleb analüüs kohe ära teha. Mitte nii, et pärast räägime, probleemid tuleb lahti rääkida ja lahendada kohe,” peab Elvi lapse ära kuulamist väga oluliseks.

Neeme Mudilas toimuvad hommikuti hommikuringid – lapsed istuvad ringis ja järgemööda saavad sõna. See õpetab lapsi nii end väljendama kui ka kaaslaste kuulamist. Lapse sõnavara ja väljendusoskuse arendamisega on väga oluline alustada juba maast ja madalast.

“Väljendusoskust arendab ikkagi kõige paremini suhtlemine. Lapsega peab hakkama kohe väikesest peale suhtlema, kui tema ka vastu ei räägi, tuleb temaga ikka koguaeg rääkida, siis ta kõne ja väljendus areneb. Omaette mängimine arendab küll mõtlemist, aga mitte kõnet,” peab Elvi lapsega suhtlemist väga oluliseks.

Mis on hoidnud selle pika aja jooksul sädet üleval? “Ikka lapsed, sa pead neid armastama, muidu seda tööd teha ei saa. Mõistma teda maast ja madalast, kuulama muresid ja olema tema jaoks olemas,” kinnitab õpetaja Elvi. Ja selleks, et ikka pisikese mudilase hingeelu paremini mõista, arvestab Elvi ka laste tähtkujuga.

“Iga tähtkuju on ju erinev ning kui neid eripärasid teada ja nendega arvestada, siis aitab see last paremini mõista ning oskad talle ka paremini läheneda,” avab staažikas õpetaja lõpetuseks oma salanipi.

Kes on ELVI?

E – nagu elu, empaatia, emotsioon …
L – lapsest lähtuv, leidlik, leplik, loov …
V – väärikas, vastutav, veenev, vahetu …
I – innukas, ilus, imetlusväärne, isetu …

Just nende ja veel paljude teiste iseloomuomadustega saab iseloomustada õpetaja Elvit. Hindan väga kõrgelt Elvi kahe jalaga maa peal olekut, järjepidevust ja traditsioonide hoidmist. Just tema on meie majas see inimene, kes ei lase ununeda kalendritähtpäevadel, eriti nendel, mida mäletavad ka meie laste vanemad ajast, mil ise käisid lasteaias või olid alles lapsed. Aitäh Sulle, Elvi!
Pille Trumm, L/A Neeme Mudila direktriss

Meenutused

Elvi kirjeldamiseks sobivad hästi Jaanika sõnad: “Ta oli konkreetne ja õiglane ning kui vaja, siis riidles, aga samas oli nii malbe ja hea. Ta oskas lapsi õpetada läbi tegevuste ja mängude, kaasates alati suuremaid viisil, mille kaudu nad saaksid väiksemaid abistada”. Paljudele meenus koos veedetud aeg, olgu siis selleks ühistegevused õues, jalutuskäigud looduses või meisterdamine lasteaia hoovis.

Elvi on läbi aja kindlasti meie ja paljude teiste laste kasvamist mõjutanud rohkemal või vähemal määral. Meeli sõnul, kes töötab täna ise samas ametis, on ta Elvit päris palju omale eeskujuks seadnud ning meenutab hea sõnaga kaasa saadud õppetunde. Tütar Signe ütleb, et kui kõrvalt vaadata, siis ema jaoks on kõik lapsed võrdsed, kuid samas siiski erinevad arenevad isiksused ja seetõttu läheneb ta neile personaalselt, arvestades kõikide isikupäradega. Seda ilmestab näiteks olukord, kus Jaanika lugemisoskus oli teistest ette jõudnud ning ta võis teistele lastele lugusid ette lugeda. Nendel juhtudel, kui Jaanikal lõuna ajal uni ei tulnud, lubas Elvi tal minna teise ruumi lugema, selle asemel, et teda magama sundida. “Rulluisutama õpetas ta meid aga nii, et hoidis ühte last ühe käe otsas ja teist teise käe otsas ning “jooksis käima”, lastes meid siis ühel hetkel lahti ja äkitselt oskasimegi uisutada,” meenutas Jaanika.

Ja eks niimoodi meid lasteaiast kooli/ellu saadetigi, alguses toetades, siis hoogu andes, et ühel hetkel suudaksime iseseisvalt toimetada. Täna, kus me juba täiskasvanud oleme, on paljude meie omad lapsedki Elvi rühmast läbi käinud.

Meenutusi jagasid Neeme Mudila kasvandikud Jaanika, Meeli, Signe, Brit, Elvi, Kristjan ja Jüri