„Vangistus on üks eriline ja piinav karistusliik, eluaegne on seda erilisel määral, kuna inimesel pole võimalik millelegi loota ja mingeid eesmärke seada. See tähendab emotsionaalset läbipõlemist ja intellektuaalset kokkuvarisemist. Sellepärast ei tohiks eluaegset vanglakaristust kergelt kasutada, lootust ei tohi kelleltki ära võtta,“ kõneleb Harkujärve kirikuõpetaja, vangidele hingeabi andja Avo Üprus.
„Kohtusin esimest korda Anatoli Nikolajeviga 2007. aastal Ämari vanglas,“ meenutab Avo Üprus. Tol korral, natuke rohkem kui kümme aastat tagasi kutsus Ämari vangla psühholoog Keili Kollamaa-Rander ta kohtumisele eluaegsete kinnipeetavatega, vastama nende elulistele küsimustele.
„Meie esimene kohtumine toimus ühes klassiruumis, kohal oli kümmekond eluaegse saanut. Teiste hulgas ka Nikolajev. Jutt läks õigusemõistmise objektiivsusele, karistuse kandmisele, perekonnasuhetele, usulistele küsimustele,“ mäletab kirikuõpetaja esimest kohtumist hästi. Nagu sedagi, et Anatoli Nikolajev ei paistnud teiste hulgas millegagi silma. Oli pigem tagasihoidlik, jälgiv, mitte ise esiletükkiv. Alles kohtumise lõpus, kui enamik kinnipeetavaist oli juba lahkunud, ütles ta vaikselt hingekarjasele: ma pole milleski süüdi.
„99% kinnipeetavaist ütleb, et nad pole milleski süüdi. Nii ma tol korral talle ütlesingi, lubasin lisaks just mitte kõige korrektsema nalja tema arvel,“ meenutab Üprus.
Ometigi jäi hingekarjase hinge kohtumisest midagi kriipima: küsimusi oli vangidelt nii palju ja nii erinevaid, et nad otsustasid koos Keili Kollamaa-Randeriga muuta võimalusel sellised kohtumised regulaarseks, kaasates erinevate elualade spetsialiste – juriste, ohvriabitöötajaid, psühholooge, ajakirjanikke, kriminaalhooldajaid, teolooge.
Milleks kohtuda?
„Ütlesin juba esimesel kokkusaamisel, et ma ei suuda kõigile küsimustele vastata, ma ei saa teid vabaks lasta, teie karistust teie eest kanda. Aga kui on huvi, siis võime kohtumisi jätkata, ma leian inimesed igast valdkonnast teile vastama,“ kõneleb Avo Üprus.
„Eluaegsete vangidega tuleb tegelda, neid rehabiliteerida, sest vaatamata kõigele tulevad nad ühel hetkel vanglast välja. Selle teadmise ignoreerimine, nende üksikkambritesse paigutamine ei muuda midagi paremaks,“ täiendab tänaseks Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudi (BKI) juhiks saanud psühholoog Keili Kollamaa-Rander
Kui Ämari vangla 2007. aasta lõpus suleti, jaotati „eluaegsed“ teistesse Eesti vanglatesse. Avo Üpruse ja Anatoli Nikolajevi kohtumised jätkusid Tartu vanglas.
„Elus – ka müüride ja trellide taga elatavas elus – on tihtipeale nii, et mida vähem inimesi, seda rohkem aega neil teineteisele on,“ ütleb hingekarjane. Tartu vanglas käis Avo Üprus kohtumas nelja eluaegse – Anatoli Nikolajevi, Kalle Vainu, Oleg Pjatnitski ja Eduard Mägiga.
„Anatoli jutt, et ta pole süüdi, hakkas mulle arusaadavamaks ja usutavamaks muutuma. Ta argumenteeris kõike, põhjendas, tõestas…“ kõneleb Üprus. „Aga veel enam mõjus tema suhtumine karistusse, teistesse inimestesse, tema emotsioonid.“
…omaste… Teisel pool vanglamüüre kohtus ta samal ajal süüdimõistetu lähedastega, ka tapetud Jelena Erlichi tütrega, kes oli ema tapmise ajal 15-aastane. Keegi neist ei uskunud, et Anatoli Nikolajev võinuks nelikroima toime panna.
„Mida vangistus, eriti eluaegne tähendab kinnipeetavate lähedastele – see on kohutav. Kõigepealt – nad on stigmatiseeritud, häbistatud. Nad on kellegi vangi, eluaegse vangi sugulased. Seda teab kogu ümbruskond ja ei unusta seda. Lisaks kulutused – pikad sõidud, et leida kontakti õiguskaitseorganite või kinnipeetavaga vanglas. Selles mõttes on nad ka nagu vangis,“ räägib Üprus kohtumistest omastega.
„Mina kohtusin Nikolajeviga esimest korda 2005. aastal. Tema lugu kuulates sai mulle pika peale selgeks, et on fakte, mis on lõpuni selgusetud, on vasturääkivad,“ kõneleb psühholoog Keili Kollamaa-Rander. „Asja tegi kummaliseks olukord, et kui enamus ohvreid ei taha kurjategijaid näha, siis tütar, kelle ema oli väidetavalt seesama mees tapnud, uskus tema süütusesse ja ootas teda 20 aastat koju. Samuti Nikolajevi õde ja õe pere.“
„Kui tapetud naise tütar ütleb, et minu kasuisa ei tapnud minu ema, ta pole selleks lihtsalt võimeline, siis kuidas saan mina uskuda, et ta midagi sellist ikka teinud on?,“ küsib Avo Üprus.
„Ma pidin mingi poole valima – kas uskuda Nikolajevit või lõpetada need hingehoidlikud kohtumised. Polnud ju mõtet vestelda pikki tunde mehega, kelle juttu ma ei usu.“
Samal ajal hakkasid Eesti Ekspressis ilmuma ajakirjanik Janar Filippovi lood seadusevastaselt eluaegse saanud Anatoli Nikolajevist. 3. mail 2012 ilmus kirjatükk pealkirjaga „See mees ei tapnud minu ema!“. Ka Janar Filippov osales juba 2007. aastal BKI poolt korraldatud kohtumistel.
Need kirjatükid, lisaks teadmine et tapetu tütar hoolitseb mõrvas süüdistatu eest, viib vanglasse kasuisale pakke, kohtub temaga…
„Kõik see tegi minulgi poole valimise kergemaks, pani uskuma, et Anatoli Nikolajevile on süütult antud rangeim karistusmäär. Jäi vaid küsimus: miks ta ise ennast ikkagi süüdi tunnistas…“ ütleb Üprus.
Süütult süüdi
20 aastat tagasi oli Virumaa keeruline paik: toimunud oli suur allilmasõda, kus jõugud Kohtla-Järve tänavatel üksteist automaatidega maha nottisid. Ellu jäänud ja veel vabaduses olevad jõuguriismed koondusid, tegelesid narkoäriga. Elukaaslased Anatoli Nikolajev ja Jelena Erlich jäid mõlemad ilma tööst, proovisid riidekaubandust korraldada, alustamiseks oli vaja aga raha. Kuna pangad laenu ei andnud, pöörduski Jelena nende poole, kellel oli raha. Jelena hakkas tegelema narkokaubandusega. Et võlast välja tulla, keeras ta ennast aina rohkem ja rohkem puntrasse. Anatoli keelas teda korduvalt, et ära ole selle jälgi äri sees, see lõppeb halvasti. Seda enam, et Jelenat oli korduvalt ähvardatud – kui võlgu ära ei maksa, siis… Ühel päeval siseneski tapja(d) tema müügipunkti Põhja-Allee tänaval. Kõik neli sealviibijat tapeti kiiresti ja professionaalselt: üks lask keresse ja siis veel kontroll-lask pähe. Neli inimest ei jõudnud oma kohtadelt tõustagi, enne olid nad surnud.
…ja Balti kriminaalpreventsiooni Instituudi juhi Keili Kollamaaga. „Kas seda sai teha üks inimene?“ küsib Avo Üprus, kes on kuulanud nii Nikolajevi jutte kui lugenud põhjalikult kohtutoimikuid. Pealegi veel pidevalt poolpurjus Nikolajev, nagu teda neil päevil kirjeldati.
„Samas me ju teame ainult Nikolajevi juttude põhjal, miks ta ikka tolle omakäelise ülestunnistuse kirjutas. Ühest küljest sundis teda hirm, et kui ta süüd omaks ei võta, siis on tema viies, kes püstolitoru ees seisab, lisaks omaksed – parem on minna vanglamüüride vahele peitu. Ja loomulikult politsei surve võtta süü omaks,“ meenutab Üprus seda vana lugu.
Kindlasti ütleb seegi palju, et prokurör loobus kohtus süüdistust esitamast. Süütõendite nappuse ja vasturääkivuse tõttu. Sellele on mitu korda viidanud kaitsealuse advokaat Anti Aasmaa: inimest ei saa süüdi mõista, kui prokurör loobub.
„Kui prokurör loobub süüdistusest, siis tänases õigussüsteemis oleks Anatoli automaatselt õigeks mõistetud,“ täiendab Keili Kollamaa-Rander. Nikolajevile asus pärast prokuröri loobumist kohus ise süüdistust esitama…
Käesoleva aasta 30. märtsi ajalehes Postimees meenutab selle mõrva uurija, endine kriminaalpolitseinik Aleksandr Žegulov, et kaudseks tõendiks Nikolajevi vastu oli püstolisummuti osade leidmine tema elukohast.
Tol korral Põhja-Allee tänaval, naabermajas elanud tänane Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev aga kirjeldas, kuidas kuulis tol mälestusväärsel päeval selgelt laske kõrvalmajast – mingit summutit ei kasutatud. Sama näitasid ka ballistilise ekspertiisi tulemused.
„Vasturääkivusi süüdistusmaterjalides on mitmeid,“ kinnitab Nikolajevi toimikuid põhjalikult lugenud Üprus.
Vihapäevikud
2012 suri Anatoli Nikolajevi ja Jelena Erlici ühine poeg üledoosi. Kremeerimisel, mis toimus Maardus, sai vanglaameti loal osaleda ka Nikolajev.
„Seal, poja matustel, soovitasin murest murtud isal hakata vihapäevikuid pidama – see on parim viis kinnipeetaval ennast tühjaks laadida,“ räägib Üprus.
Tänaseks on vihapäevikuid kogunenud 12 paksu kladet. Ehk sünnib neist kunagi ka raamat, usub ise mitu raamatut kirjutanud hingekarjane.
2014. aastal saatis tollane EELK Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus president Toomas-Hendrik Ilvesele avaliku kirja palvega Anatoli Nikolajevile armu anda. Nikolajev esitas ise armuandmispalve.
„Tundus, et president on õigusemõistmise käigus juhtunud rängast veast aru saanud, armuandmine tuleb,“ meenutab Avo Üprus. Sest vanglasse tuli korraldus teha Nikolajevile ID-kaart. Milleks aga vangile ID kaart, seda läheb vaja ainult vabal inimesel…
Armuandmist presidendilt aga ei tulnud.
„See oli Nikolajevile kohutav moraalne löök,“ mäletab psühholoog Keili Kollamaa-Rander. „Keeruline oli teda stressist välja tuua. See periood oli raskem, kui pikaks ajaks põhjuseta üksikkambrisse saatmine.“
Miks andis president armu?
„Kui inimese süü ei ole lõpuni tõestatud, siis ei tohi teda vangi mõista ega vangis hoida,“ ütleb Avo Üprus.
„Olen tema erinevaid palveid lugenud, kuid selles viimases oli kirjas kogu tema lugu ja väga põhjalikult. Presidenti võis mõjutada see, et temale kirjutas lihtne mees, kes soovis vananeda vabaduses, kelles pole viha ega kättemaksuhimu. Olen aastate jooksul lugenud erinevaid palveid ja mitte ainult eluaegsete vangide omasid. Need on tihti ilustatud, nendes on kirjutatud endid paremateks, lastud ehk kirjutada kellelgi teisel. Intuitsioon annab märku, et miski ei ole õige ja ma usun, et president tajus sedasama erinevust“, kõneleb psühholoog Keili Kollamaa-Rander.
„Alguses Nikolajev nagu kartis eesti keeles suhelda. Nüüd suhtleme aga eesti keeles, ta kõneleb muidugi väikese aktsendiga, aga täiesti vabalt,“ meenutab Üprus kohtumisi.
„Kui inimene on riigikeele ära õppinud, eks seegi ole tõend, et ta tahab olla lojaalne sellele riigile. Ehk arvestas president sedagi;“ arvab Keili Kollamaa-Rander.
„Eks mõjutas presidenti seegi, et Anatoli aga viibis vangistuses 20 aastat ilma igasuguste rikkumisteta – seda ei suuda lühemaajaliselt kinnipeetudki,“ arvab Üprus.
Kas saabub õiglus?
„Ta on kaotanud palju, oma naise ja poja, 20 aastat oma elust. Neid ei saa ta enam kunagi tagasi ja seda kõike ei paranda enam miski. Kõigele vaatamata on ta suutnud jääda väärikaks, endale kindlaks ja samas ikka tagasihoidlikuks,“ iseloomustab Keili Kollamaa-Rander Anatolit.
„Nikolajevil on võimalus siis edasi kaevata, õigust ja õiglust otsida, kui selles nelikmõrvas selgub uusi asjaolusid. Kui keegi tuleb ja ütleb, et mina tapsin – aga see on vähetõenäoline. Paljud asjaosalised on surnud. Sirotkin, alias Sirota, tollane narkobande juht ja oletatav mõrva tellija, on tapetud, samuti Mitroskin, tema konkurent. Kui see lugu poleks maffia ja politsei kokkumäng, poleks ka nii palju laipu ja keegi poleks pidanud kellegi eest süütult 20 aastat vangis istuma,“ on Avo Üprus veendunud.
“Ta ei karju kõva häälega ega tao vastu rinda, et ma ei sooritanud kuritegu, aga näe, mis minuga tehti. Hea meel on, et ta ei ole peale vabanemist langenud sarnasesse olukorda, kuhu paljud tähtaegselt vabanejad. Nad alustavad tasa tegema kõike seda, mis aastatega tegemata jäänud – kahtlased tutvused, peod, alkohol… Anatoli on aga viimased nädalad olnud koos vaid enda kõige lähedasematega. Anatoli on lihtne mees, kes omal ajal elas lihtsat elu,“ ütleb Keili Kollamaa-Rander.
Aga märk , et ta oli „eluaegne“, jääb külge eluks ajaks.
TEAVE: Nelikmõrv Kohtla-Järvel
• 1998. aasta 19. aprilli õhtul tapeti tapeti Kohtla-Järvel Põhja-Allee tänaval ühes paneelmaja korteris neli inimest.
• Süüdistuse järgi tulistas tapja surnuks Jelena Erlichi (39), Alla Berdikova (36), Andrei Ovtšinnikovi (28) ja viimaseid kuid lapseootel Tatjana Tširkova (25).
• Järgmisel päeval pidas politsei kinni Jelena Erlichi elukaaslase Anatoli Nikolajevi, kes peatselt tapmise ka üles tunnistas, kirjutades arestikambris oma käega kirjaliku ülestunnistuse.
• Kohtla-Järve linnakohus mõistis Anatoli Nikolajevile kõrgeima karistusmäära, eluaegse vanglakaristuse.
• Ringkonna ega riigikohus otsust ei muutnud. Nii pidi kohtuotsuse kohaselt tollal 43-aastane Anatoli Nikolajev kogu ülejäänud elu trellide taga veetma.
