Pärast Venemaa agressiooni algust Ukrainas hakati Euroopas kiirkorras otsima asendust fossiilsetele kütustele, maavaradele ja üldse kaupadele, mis pärit Venemaalt ja temaga ühes paadis olevast Valgevenest.

Kui idanaabri tarbekaupadest lahti ütlemine ei tekita suuremat probleemi, siis suurem murekoht on maagaas, nafta ja teised maavarad, mida muu maailm on aastakümneid harjunud saama just Venemaalt. Praegu on vähemalt Euroopa Liit suhteliselt üksmeelne nendest loobumise osas, ent paratamatult tähendab see tööstussektoris tooraine defitsiiti ja üleüldist hindade tõusu, mis lõppeks jääb tarbija kanda.

Eestil väike gaasitarve

Mis puudutab Eesti maagaasitarneid kas otse Venemaalt või siis Soomest tuleva Balticconnectori kaudu liikuva gaasi kasutamist, mis iseenesest on ka Venemaa gaas, siis on mõningane kergendus teada, et naaberriikidega võrreldes on meie gaasitarve küllaltki väike.

Euroliidu tarbitavast gaasist umbes 40% tuleb Venemaalt. Aga näiteks kui Leedu aastane gaasivajadus on 23 TW/h, Soome oma umbes sama palju ja Lätil 12 TW/h, siis Eesti tarbis mullu maagaasi kõigest 5 TW/h. Piltlikult seda kogust iseloomustades võib öelda, et 5 TW/h energiahulga saamiseks vajalik veeldatud gaasi (LNG) kogus mahuks ära viiele suurele gaasitankerile. Kusjuures maagaasi kasutamine Eestis on viimase kümne aasta jooksul kaks korda vähenenud.

„Kui me saaksime siiakanti veel ühe LNG-terminali, siis saaksime kiiremini Venemaa gaasist lahti öelda.“

Siit aga paistab uus probleem – mõned aastad tagasi, kui Alexela pakkus välja, et ehitab Paldiskisse LNG-terminali, otsustas toonane Taavi Rõivase valitsus, et meie seda ei tee, las rajavad regiooni terminali hoopis soomlased. Nagu praegu teame, jäi ka Soomes terminali rajamine ära ja alles nüüd on hakatud seda asja taas ajama. Nii oleme olukorras, kus LNG-terminal on praegu vaid Leedus. Klaipeda LNG-terminal peaks idee järgi aitama tagada kõigi Balti riikide varustuskindlust, aga on teada, et tahtjaid on palju ja kõikidele soovitud mahtu tagada ei õnnestu.

Lisaks on Lätis Inčukalnsi gaasihoidla, mida praegu täidetakse ning kus on võimalik ka Eestil hoida teatud varu veeldatud maagaasi. Siiani tuleb aga lõviosa maagaasist Eestisse ikkagi Venemaalt Värskas piiri ületava gaasitoru kaudu.

Kriitiline varu tagatud

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) energeetika asekantsler Timo Tatar möönab, et kui LNG-terminali rajamine jutuks oli, otsustati see ehitada Leetu, kusjuures toona ju ei osanud keegi arvestada, et peaksime üleöö Vene gaasist loobuma – terminali mõte oli, et Vene gaas ei saaks siin hinda dikteerida ega laiutada oma tingimustega.

„Täna, kui olukord on pöördunud pea peale ja meil pole vaja ainult Venemaa gaasile konkurentsi, vaid räägitakse üldse agressori gaasist loobumisest, näeme, et LNG-terminale võiks piirkonda juurde tekkida,“ ütleb Tatar. „Esimene samm loobumisel Vene gaasist on asendada see teiste kohalike kütustega. Teine on, et meie gaasimüüjad ostavad LNG-d Klaipeda terminali kaudu. Lisaks läheb 1. maist turu käsutusse Leedu ja Poola vahel rajatud uus gaasijuhe, mille kaudu Eesti gaasimüüjad pääsevad ligi ka Poola turule.“ Poola on muide teatanud, et soovib juba selle aasta jooksul loobuda Venemaa gaasist.

Timo Tatar märgib, et kõige kriitilisem on maagaasi kättesaadavuse tagamine seal, kus seda kasutatakse toasooja tootmiseks. Tõsi – enamik suuremaid soojatootjaid, näiteks need, kes varustavad küttega Tallinna, kasutavad kütusena hakkpuitu ja turvast ning ainult eriti külmade ilmade puhul pannakse töösse ka gaasikatlad, näiteks Kadaka katlamaja. Katlamajades on suhteliselt lihtne asendada gaasi vedelkütustega, näiteks põlevkiviõliga, sest katsetatud seda juba on ning mahutid on katlamajade juures üldjuhul olemas.

Seega samme Vene gaasist loobumiseks on astutud, aga Tatar tunnistab, et need sammud pole olnud nii kiired, et seda juba sel aastal saaks teha.

„Kui me saaksime siiakanti veel ühe LNG-terminali, siis oleks võimalik kiiremini Venemaa gaasist lahti öelda. Tean, et ettevõtjad sellega jälle aktiivselt tegelevad,“ selgitab Timo Tatar. „Kui terminal tuleb, siis saaksime juba järgmise kütteperioodi alguses öelda, et meil pole probleemi asendada kogu Venemaalt tulev maagaas muude gaasitarnetega. Ilma oma terminalita on seda riskantne teha, sest Leedu terminalist ei pruugi Eesti gaasimüüjatele piisata. Ma usun, et poliitiline tahe Vene gaasist loobuda on olemas, mistõttu ka LNG-terminali rajamisele vaatavad poliitikud nüüd juba teise pilguga kui omal ajal.“

Eesmärk Vene gaasist loobuda

Eestis lasub vastutus hankida gaasivaru kaitstud tarbijale (näiteks kodude) kriisiolukorraks riigiettevõttel Elering. Eleringi kommunikatsiooni projektijuht Elo Ellermaa kirjeldab, et viimastel nädalatel on Soome-Balti gaasisüsteemis toimunud hulk muutusi, kuigi gaasivood Venemaalt liiguvad tavapäraselt. Olulise muutusena toob Ellermaa välja, et tavapärase 1. mai asemel algas Lätis paikneva gaasihoidla täitmine järgmiseks kütteperioodiks juba veebruari lõpust. Hoidla täitmisel on eelis LNG-l, mitte Venemaa tarnetel, kinnitab ta.

„Lisaks on muutus toimunud gaasiaruteludes,“ märgib Elo Ellermaa. „Võimaliku riskistsenaariumina ei arutata enam ainult võimalust, et Venemaa katkestab gaasivood, vaid arutatakse ka seda, kas peaksime Vene gaasist loobuma ja kuidas seda asendada.“

Ta kinnitab, et Balti riigid on viimase kaheksa aasta jooksul valmistunud gaasisüsteemi ja gaasitarnete lahutamiseks Venemaast. Ellermaa möönab, et paraku pole keegi valmistunud nii laiaulatuslikuks konfliktiks, mis mõjutab Euroopa gaasitarneid.

„Suur väljakutse on Läti hoidla täitmine järgmist talveperioodi silmas pidades. Gaasiostud gaasimüüjate poolt on pärsitud järgmiseks talveks seoses kõrgete ja volatiilsete gaasihindadega,“ iseloomustab Ellermaa gaasiturul valitsevat olukorda. „Kui lõpeb Venemaa gaasi voog Balti riikidesse ja Soome, jääb põhiliseks impordikanaliks Leedus paiknev LNG-terminal. Terminal aga ei suuda ühekorraga tagada Balti riikide ja Soome jooksvat gaasivajadust ning samal ajal täita Läti gaasihoidlat. Maikuus käivitub Leedu-Poola uus gaasiühendus GIPL, ent selle kasutamist gaasi impordiks Baltikumi piirab esialgu Poola kirdeosa gaasitaristu võimekus.“

Lootus Läti gaasihoidlal

Miljardeid maksva gaasi- ja elektrisüsteemi Venemaast täielikult sõltumatuks muutmisel ja Euroopaga integreerimisel on olnud senine eesmärk aasta 2025.

Nüüd on valitsusjuhid ja EL-i poliitikud jõudnud arusaamisele, et tuleb tegutseda kiiremini.

Talvel saab Eesti oma gaasi Läti gaasihoidlast ja Elo Ellermaa sõnul on selle täitumus praegu piisav, et katta gaasitarbimine tavapärases mahus kuni kütteperioodi lõpuni. Elering hoiab Läti gaasihoidlas ka optsioonilepingu alusel kaitstud gaasitarbijate varu. Kaitstud tarbijate varu on gaasivaru, mille Elering võtab kasutusele äärmuslikes olukordades, kui gaasi on puudu. Kaitstud tarbijateks loetakse kodutarbijaid ja eluruumide kütteks soojusenergiat tootvat ettevõtet, kellel ei ole võimalik kasutada kütusena muud kütust peale gaasi.

„Üks riski maandav meede on ka optsioonilepingu asendamine reaalse gaasikoguse omandamisega Läti hoidlas,“ märgib Ellermaa. „Samuti on Elering teinud ettepaneku sarnaselt vedelkütuse varule luua riiklik gaasivaru järgmiseks talveks.“

Eesti Gaasi juhatuse liige Raul Kotov kinnitab, et maagaas on paljudele tööstustele ja asutustele väga oluline energiaallikas, sh toiduainetööstustele, haiglatele, koolidele jms. Gaasiga kodu kütvaid kliente on Eesti Gaasil suurusjärgus 13 000–14 000, sh korteriühistud.

„Kas ja kuivõrd on gaasitarbijatel võimalik gaasi asemel mõni muu energiaallikas kasutusele võtta, selle kohta gaasimüüjatel süsteemset infot ei ole. Tõenäoliselt aga ei ole kiire asendus paljudel juhtudel võimalik,“ räägib Kotov. „Eesti Gaasi eesmärk on teha omalt poolt kõik võimalik, et katta klientide gaasivajadus ja tagada lepinguliste kohustuste täitmine. Meil on olemas teatav gaasivaru Läti hoidlas ja leping Klaipeda LNG-terminaliga. Varu suurus on ajas muutuv. Tegeleme gaasi juurde hankimisega varustuskindluse riskide vähendamiseks.“

Kotov on seisukohal, et Balti-Soome piirkonna, sh Eesti gaasivajaduse katmiseks üksnes LNG baasil oleks piirkonda vaja kaht suurt LNG-terminali. „Klaipeda terminali võimsusest üksi ei piisa,“ nendib ta.