Eesti vabaõhumuuseumis vältab jõuluaeg pikalt. Ehk siis detsembrist kuni lausa jaanuari lõpuni. Pühade tähistamine algab 18.–19. detsembril programmiga „Jõulud Eesti külas“, kus saab osa jõulukommetest nii 19. sajandi rehetares kui ka moodsalt ehitud 2019. aasta korteris.

Lisaks saab nautida jõulumelu: süüa Kolu kõrtsis jõuluroogasid ja jalutada kõrtsi ümbruse jõululaadal.

Pühade ajal saab õppida meisterdama jõulupärga või uhket rookrooni, valada sepikojas uue aasta õnne või nautida Sutlepa kabelis koorikontserte. Ärgem unustagem ka jõulutaati, kes tuleb vabaõhumuuseumi külalisi tervitama.

Ürituste projektijuht Merike Puura ütleb, et „Jõulud Eesti külas“ on mõeldud mööda muuseumit jalutajale ja lastega peredele.

Ettevõtmisel on kaks fookust ehk kõigepealt vanaaja jõulud Pulga talus. „Seal näidatakse, kuidas kaeti paarsada aastat tagasi jõululaud, sellelt ei puudunud seapea ega ka jõuluorikas. Räägitakse toitudest ning saab mängida erinevaid mänge. Samuti vaadata suitsusauna, sest see köeti ikka pühadeks kuumaks,“ räägib Puura.

Samas Pulga talus on ka sepikoda, kus saab uut aastat ennustada ehk valada õnne ning kuulda seda, mida siis aasta 2022 toob.

Programmi teine keskpunkt on kevadel avatud nn kolhoosimajas, kus silikaathoones on neli korterit. Elamu ei olegi veel muuseumi jõuluaega näinud. „Seal on esindatud näiteks näärid aastast 1978. Aastal 2019 renoveeritud korteris on avatud jõulumeistrite õpituba. Kogu maja on vastavalt kümnenditele ka ehitud. Ehk siis näeb seda, mida on lisaks olemasolevale mööblile ja muule korteris olevale lisatud,“ lubab Puura.

Laat ja meisterdamine

Kolu kõrtsi ümber on avatud jõululaat. Ehitud on suur kuusk, mida on kõige parem vaadata pimedas.

Kõrtsi laudas on külas Eesti roomeistrite koondis, et õpetada roost kaunistuste valmistamist. „Pulga talus oli suvel avatud rookroonide näitus. See on nüüd jõuluajal taas samas paigas,“ lisab Merike Puura.

Kolu kõrts, mis muuseumisse toodud Kose lähedalt. Fotod Allar Viivik 

Meisterdamispaiku leiab ka mujalt, näiteks kassamaja juures asuvast väikesest majakesest. Seal on avatud floristikakooli töötuba. Saab teha kuusepärgi, kaunistusi jne.

Samal nädalavahetusel toimuvad ka eripiletiga elamusekskursioonid „Jõulurännak läbi ajaloo keerdkäikude“, mis toovad osalejate ette pildid jõuludest läbi 150 aasta. Seda koos giidiga.

Näha saab 1869. aasta ikaldusaja eluolu. „Toidulauale ei olnud enam midagi võtta ja peremees läks siis mõisa, et paluda magasiaidast süüa. Pererahvas ootab, kas saab jõululauale midagi või on kõik otsas,“ räägib Puura.

Baltisakslaste talve algus aastal 1939 oli enamikule neist viimane pühadeaeg Eestis. „Eks see oli kurb aeg. Osa juba läinud, osa kohe minemas. Aga mõte selles, et ka praegu on segane aeg. Aga on olnud ka hullemaid ning väga hulle aegu. Seega tuleb jõulude ajal leida endale ikka ilus hetk,“ loodab Puura.

„Toidulauale ei olnud enam midagi võtta ja peremees läks siis mõisa, et paluda magasiaidast süüa.“

Lisaks saab vaadata 2012. aasta maailmalõpuootajaid, kohtuda viimases sõjas haavatud sõdurite ja taasiseseisvunud Eesti ärimeelsematega. Tegemist on mullu toimunud menukate jõuluekskursioonidega, mis tulevad kordamisele veel ainult sel aastal.

„See on eripiletiga programm, mille kohad on kahjuks piiratud ning neid oleks vaja varakult kinni panna,“ õpetab Merike Puura.

Õigeusklike pühad on hiljem

Jõulude tähistamine jätkub jaanuari alguses. Luteri ja katoliku pühad vältavad 24.–26. detsembrini. Enamik slaavlasi ja õigeusklikud setud tähistavad jõule vana kalendri järgi ehk 6. ja 7. jaanuaril. Kogu talviste pühade periood ehk svjatkad kestab aga kuni 19. jaanuarini ehk Kristuse ristimise päevani. Sel ajavahemikul ei tehta tööd, vaid rõõmustatakse Kristuse sündimise üle. Eesti vabaõhumuuseumis saab setu talsipühi ja vene jõule tähistada 8. jaanuaril.

Vanaaja jõulud toimuvad tänavu Pulga talus. Foto Eesti vabaõhumuuseum 

Muuseumi lõimumis- ja sotsiaalsete programmide juht Einike Sooväli ütleb, et Eestis elab palju inimesi, kes tähistavad pühi kuus-seitse päeva pärast uut aastat. „Nii teevad lisaks slaavlastele ka paljud õigeusklikud soome-ugrilased ehk marid, udmurdid ja tšuvassid.“

Muuseumis koonduvad pühad vanausuliste maja ehk Petšonkini maja ümber. Samuti peetakse neid setude talus. „Setud läksid minu teada küll aastal 2014 üle samale ajale luterlaste ning katoliiklastega. Aga ikkagi peavad nad jõule kaks korda,“ ütleb Sooväli. Setude oluline toit pühade ajal on kõrneküpsised. Verivorst on nende pühadelauale lisandunud alles viimastel aegadel. Ajalooliselt pole setud seda söönud.
Peipsi-äärsed vanausulised on jäänud ikka enda ajaarvamise juurde. 7. jaanuaril on neil kodune ja kiriklik püha. Jeesus sünnib vanausulistele ööl vastu 7. jaanuari.

Erinev on ka toidulaud. Nii saavad vanausulised taas pühade ajal liha süüa, sest sellele eelneb järjekordne paast. Pühadeks tapetakse hani, kana või kalkun. „Vanausulised verivorste ei söö, selle asemel on kartulivorst. Kaljatkad on magusad saiakesed. Veel on pirukad ehk kulebljakad,“ loetleb Puura. Kuuski vanausulised tuppa ei too ning suuri kinke ei tee. Selle asemel jagatakse pereliikmetele näiteks riideid.
Pühade ajaks tulevad muuseumisse külla Eesti marid ja ukrainlased koos folklooriansambliga Žurba. Nad laulavad vanas ukraina keeles.

Mäng talust talusse

21. detsembrist 30. jaanuarini tasub haarata härjal sarvist ja tulla vabaõhumuuseumisse Jõulusokuga seiklema. Lõbus ja hariv kogupere orienteerumismäng viib külastajad vabaõhumuuseumi parki ja taludesse vanaaja jõulukommetega tutvuma.

Merike Puura ütleb, et see on põnev otsimismäng. Kassast saab jõulumängu lehe ning seejärel tuleb liikuda talust talusse.

Kuigi muuseumi talvine rütm on rahulikum, jätkub põnevat tegevust küllaga. Jalutada saab metsapargis, astuda sisse soojadesse taludesse, teha hobusõitu ja kui lund jätkub, siis ka paar kiiremat tiiru tõukekelguga. Siin saab kogeda Eesti talurahva ajalugu ümbritsetuna kaunist loodusest ja värskest õhust.

Eesti vabaõhumuuseum on avatud teisipäevast pühapäevani (muuseum on suletud 24.–25. ja 31. detsembril ning 1. jaanuaril).
Nõutud on kehtiv COVID-19 läbipõdemise tõend või vaktsineerimistõend. Neid kontrollitakse peavärava kassamajas. Samas tuleb esitada ka isikut tõendav dokument.

Vanarahva toidulaud jõulude ajal

Aukohal oli pühade ajal keedetud seapea, mis oli vanade eestlaste põhiline jõulutoit. Eriti maitsvad olid seapea kõrvad ja kärss.

Toidu kohal olid laes rookroonid, mis kaitsesid nii toitu kui ka talu ja inimesi halbade vaimude eest.

„Kroonide ehitus peab olema keeruline. Kui Vanapagan tuleb jõulude ajal tavaliseks inimeseks maskeerununa tallu, siis hakkab tal krooni vaatamisest pea ringi käima. Eestlased arvasid nimelt pärast tööstusrevolutsiooni, et Vanapagan on rumal,“ ütleb Einike Sooväli.

Lisaks ei taha Vanapagan soolast toitu. „Ja kui inimene seda vastu ei võta, siis on ilmselt tegu vanatühja endaga, sest põrgus on toidud magedad,“ lisab Sooväli.

Soola puistatakse ka toanurkadesse, et hoida pahad vaimud majast eemal.

Lisaks seapeale oli laual veel seakujuline leib ehk jõuluorikas. Seda ei söödud, vaid orikas pidi olema jõululaual vaadata. Karjalaskepäeval murti leivast tükke loomadele.

„Lisaks olid jõululaual kupatatud köögiviljad. Ehk kapsas, kaalikas ning vähem naerist. Porgandit oli ka laual. Magusaks õunad ja pähklid ning hiljem ka kommid. Piparkoogid tulid Eestisse ehk umbes sada aastat tagasi,“ teab Sooväli.

Jõuluks küpsetati ka valget saia. Samuti valmistati tanguvorsti. Paikkonniti oli levinud ka verivorst.