Leivavili on juba kuivamas, näitab Köstriaseme talu perenaine Mari Lokk partel olevat vilja. Õigeks ajaks, septembri keskpaigaks on vili kuiv, siis läheb rehepeksuks, kõneleb perenaine suurde reheahju puid lisades.

„15. septembril on Eesti Vabaõhumuuseumis järjekordne Eesti leiva päev. Selleks ajaks peabki kõik valmis olema,“ täpsustab muuseumi ürituste projektijuht Kerti Sönmez. Tegelikult saab Raplamaalt Rebasemäe talust toodud leivavili kuivaks juba mõni aeg varemgi. Jahvatatakse jahu ja küpsetatakse osa leibagi valmis. Selleks, et külastajail oleks võimalik leivapäeval kogu leivategemise protsessist osa saada – näha kuidas reht pekstakse, teradest käsikiviga jahu jahvatatakse, tainas sõtkutakse ja kerkinud pätsid ahju küpsema pannakse. Siis on pärast üheskoos hea värsket leiba maitsta.

Kõik ka tööle kutsutud

„Ka kõik külastajad on mitte ainult vaatama, vaid ka tööst osa saama kutsutud,“ näitab perenaine Mari kooti, millega hakatakse reht peksma. Koote on Köstriaseme talu rehealuses seismas mitmes suuruses, nii väiksemaid lastele mõelduid kui ka suuri mehejõudu nõudvaid.

„Vanasti peksti reht käsitsi, see oli ühine ettevõtmine, mille juurde käisid ka töö rütmi hoidvad sõnad,“ teab muuseumi teadur-kuraator Maret Tamjärv. Rehepeksu aegu võis kootide mütsumist kaugele kuulda ning külarahval oli selle järgi kohe teada, kui hästi ühes või teises talus töö sujus. Kui hästi seekord rehepeksul ühtlase töörütmi hoidmine välja tuleb, seda teadur ette ennustada ei oska. Aga proovitakse kindlasti.

„Sel aastal on traditsioonilise leivapäeva juures uudiseks see, et tutvustame ka teiste maade leiva- ja laiemalt köögikultuuri,“ räägib Kerti Sönmez toimuvast. Itaallased tutvustavad ciabatta‘de, grusiinid oma juustupirukate ehk hatšapuride valmistamist. Kaugeimad leivameistrid on tõenäoliselt Mehhikost, kes lubasid oma maisileivad kohale tuua.

„Eks meil Eestiski erine leivategu näiteks Lääne- ja Setumaal. Leivapäeval püüame tutvustada aga mõlema kandi leiba,“ räägib Kerti Sönmez.

„Sel aastal on traditsioonilise leiva-päeva juures uudiseks see, et tutvustame ka teiste maade leiva- ja laiemalt köögikultuuri. Itaallased tutvustavad ciabatta‘de, grusiinid oma juustupirukate ehk hatšapuride valmista-mist. Kaugeimad leiva-meistrid on tõenäoliselt Mehhikost.“

Päev lõpeb suure leivakonkursiga, kuhu võivad oma pätsi tuua nii väikeettevõtted kui ka kodused pagarid. Esitada tuleb vähemalt kolm pätsi leiba. „Žüriiks on muuseumi külastajad, kes saavad leiba maitsta,“ räägib Maret Tamjärv. Värsked leivad on müügil ka leivapäeval toimuval sügislaadal.

60 aastat muuseumi väljapanekut

Hiljaaegu tähistas vabaõhumuuseum oma ekspositsiooni avamise 60. sünnipäeva. Sellest, millest rohkem kui pool sajandit tagasi unistati ja mida planeeriti, on tänaseks palju teoks saanud. 70-l muuseumihektaril seisavad uhked talud, mis on transporditud kohale Eestimaa kõige erinevamatest paikkondadest. Ja siin pole ainult talud – külalisi kutsub uudistama ja ostegi tegema vana koloniaalkauplus, lapsi ootab koolitundidesse tarkust taga nõudma Kuie külakool. Saab kiikuda külakiigel. Mõned aastad tagasi avati külastajaile kolhoosiaegne nelja korteriga maja, kõik korterid erinevatest kümnenditest. Kui uudistamisest kõht tühi, saab võtta esivanemate kombel pruukosti Kolu külakõrtsis.

„Muuseumi külastajate hulgas näeb aina enam igas vanuses lapsi koos ema-isa või vanavanematega,“ teab Maret Tamjärv. Seepärast mõeldakse ekspositsioone koostades kogu perele, muuseumi uusimaks arenduseks ongi lastega peredele suunatud „Talulapse maailm“. Pere pesamunasid ootavad karjamaadel kitsed ja lambad, taludes kuked-kanad, haned ja kalkunid. Kindlasti pakub pere noorimatele tegevust ja põnevust Karjalapse seiklusrada. See on mänguline läbi muuseumi kulgev teekond, kus külastajad saavad olla osalised karjapoiss Antsu ja tema truu sõbra Muri põnevust täis päevas.

Seiklusrada lõpeb Kolga talus, mille õuel hakkab silma värske, justnagu kirve alt tulnud välimusega hoone. Kuraator Maret Tamjärve kinnitusel taastati Hiiumaalt pärit aida-lauda rait 1987. aastal kurja käe läbi tuleroaks langenud hoone järgi. Nüüd on see koduks muuseumi koduloomadele ja –lindudele. Hoone aidaosas võtavad tulijaid vastu värskelt tahutud palkseintega avarad ruumid. Siin paikneval näitusel „Iga väike samm loeb“ võetakse lastele arusaadavalt vaatluse alla säästlik tarbimine, vastutustundlik loomapidamine, tervislik toitumine, taaskasutus ja muud keskkonnahoidlikud teemad.

Kolga talu õuel saab noorem põlvkond oma käega ka ise midagi teha ja läbi mängu talutöid proovida, näiteks istutada lilli, koristada peete-porgandeid või kartuleid sorteerida. Väiksemad saavad end isegi talulapse kombel riidesse panna – rõivad on rõivakirstus ootamas.

Taastati Igaküla suurkaev

Talust natuke eemal külaväljakul püüab pilku uhke kooguga kaev. Selle rajamise võttis endale südameasjaks muuseumi ehitusrestauraator Joosep Metslang. Eeskujuks oli Muhumaal Igakülas olnud külakaev, mille jäädvustas 1913. aastal fotograaf Johannes Pääsuke. Kaevu vinn on 25 meetrit ja kook 15 meetrit pikk. Vett sai sellest kaevust kogu küla tarbeks ammutada rohkem kui 15 meetri sügavuselt. Igaküla suurkaev oli toona üks suuremaid mitte ainult Muhu-, vaid ka kogu Eestimaal.

„Inimesed peavad oma ajaloost aru saama, seda mõistma. Eriti lapsed. Siis nad armastavad oma maad,“ kinnitavad vabaõhumuuseumis talude vahel jalutavad kaks rootsi turisti.

„Leivapäeval on meil kogu meeskond rakkes, ühegi uudistaja küsimus ei jää tähelepanuta ega kellelgi värske leib maitsmata,“ usub kuraator Maret Tamjärv. →