Kui valik on tehtud sõduriameti kasuks, algab tööpäev hommikul kell kaheksa ja lõppeb pärastlõunal viie paiku. Sõjamängudega valmistatakse mehed ette olukorraks, kui Eestit tõesti, relv käes, kaitsta tuleb.

Kapten Mattias Puusepp (35) on meestele Klooga harjutusväljakul ülesanded kätte jaganud. Üks tema rühmadest tegeleb laskmisega. Lasketiirust mõne kilomeetri kaugusel harjutatakse soomukitega seevastu pealetungiva vastase peatamist ja tagasilöömist.

Puusepa käsutada on Paldiskis paikneva Scoutspataljoni Bravo jalaväekompanii, kuhu kuulub kolm rühma ja juhtkond – kokku üle saja mehe. “Igal kompaniiülemal on suhteliselt vabad käed oma üksuse väljaõpet ise kujundada seni, kuni see vastab pataljoniülema juhistele,” väidab ta.

Täpsus 75-80 protsenti

Klooga lasketiirus seisab üksteist meest reas, Galili automaadid peos. Vastavalt käsklustele tulistab iga sõdur kümnese seeria märklauda, kus inimese figuur on jagatud seitsmeks sektoriks. Numbrid 1 ja 2 on puusad, 3 ja 4 jäävad siseelundite kohale, 5 ja 6 on õlad ning 7 mõistagi pea.

“Läheb päris hästi. Mõned kuulid lähevad oma hooletusest välja, aga enamus tundub sisse minevat,” arvab nooremseersant Erko Tšernobrovkin (25) märklauda kontrollides enda lasketäpsuse kohta. “See oleneb distantsist. See protsent on ikka üle 75-80.”

Erko Tšernobrovkin ja Robert Ojaots kontrollivad oma lasketäpsust Klooga lasketiirus. 

Erko teeb Galilist 250 lasku. Lasketiirus tulistab ta 10 meetri kauguselt, ent eelmisel nädalal tuli lasta ka 300 meetri pealt. Abiks on optiline sihik ja kuulmiskaitsmed.

Kohe Erko kõrval treenib kätt reamees Robert Ojaots (23). “Eks ta vajab harjutamist,” ütleb Robert ja lisab, et Galil on ta lemmikrelv, sest sellega on mugav lasta.

Mille poolest erineb sõduri talv suvest? “Talvel on kindlasti rohkem riietust seljas. Soe pesu kindlasti. See kõik sõltub sellest, palju tegevust väljas on, mida maastikul teeme, kas on rünnak või kaitse,” arvab Robert.

Nulli ümber kõikuv ilm ei meeldi aga Puusepale. “Mina eelistaks pigem stabiilset miinuskraadi ja kerget lumikatet. Oleks oluliselt mõnusam, kui sellise lörtsi ja poriga. Nullkraad on petlik. Kui sa liigutad, on OK, aga kui seisma jääd ja veel märg ka oled, tuleb külmetumine päris kergesti,” arvab ta.

Sõdur peab kannatlik olema

Et Klooga harjutusväli on 990 hektarit suur, istub Puusepp maasturi rooli, endal kaart näpus. Teisel pool Klooga järve nimelt valmistuvad tema kompanii mehed taktikaharjutuseks.

Kas automaadiga külm ei ole kuuseokstel varitseda? “Eks ta natuke ikka ole, aga tuleb ära kannatada,” vastab nooremseersant Sander-Tiidrik Sarvin (25) metsas külitades. “Sõduri ajast 90% on ootamine. Tuleb kannatlik olla nagu buda,” lisab Puusepp.

Sander-Tiidrik Sarvin automaadiga Klooga metsas. 

Kell kaks pärastlõunal on mehed maastikuharjutuseks küpsed. Soomuki ja džiibiga tungib peale n-ö vastane, kelle peatamiseks tegutsevad jalaväelased metsas automaatide, kuulipildujate, tankirusikate ja granaatidega.

“Vastaseid” on viis, “omasid” kolmkümmend. Päris laskemoona siin ei kasutata: padrunitest puuduvad kuulid, granaatidest tuleb eeskätt suitsu. Müra on sellegipoolest kõrvulukustav.

Mõneks minutiks katkestatakse tegevus, kui kohalik pensionär Selma Erm (93) oma ajalehele järele tuleb. Ühe puu küljes nimelt on postkast, kust Selma Postimehe välja kougib, et siis kepile toetudes koju tagasi kõndida. Maastikuharjutus toimub üsna elumajade lähedal.

Sõduri tööpäev lõppeb õhtupoolikul nelja-viie paiku. “Me peame tagasi ka jõudma Paldiskisse, relvad ära panema, masinad parki,” ütleb Puusepp.