„Õhutemperatuur oli 40+, higi voolas, hingata oli raske. Rühkisime aga üha ülesmäge, tulekolde poole.“
Nii kõneleb Nõmme komando päästja Kristo Roosimägi, kes äsja koos teiste päästjatega saabus Hispaaniast. Eesti päästjaid tegutsesid Kesk-Hispaanias, Madridist sadakond kilomeetrit lõuna poole jäävas Toledo linnakeses ja selle lähiümbruses. See Hispaania piirkond on mägine, kuiv ja tuleohtlik.
„Augustikuu on seal eriti tuleohtlik aeg. Siis hakkavad üle Gibraltari väina puhuma Sahara tulised tuuled, toovad kaasa kuumalained, millega kaasneb kuivus ja eriti suur tuleoht,“ räägib viis aastat päästjaametit pidanud Roosimägi. Temale oli see esimene välismissioon.
„Eks missioon ole mingil määral mugavustsoonist väljumine, uute kogemuste omandamine. Hariv. Samas ka ohtlik, ei tea ju kohalikke eripärasid. Näiteks sedagi, kui kiiresti võib tuli liikuda.“
Kristo Roosimägi
„Eks missioon ole mingil määral mugavustsoonist väljumine, uute kogemuste omandamine. Hariv. Samas ka ohtlik, ei tea ju kohalikke eripärasid. Näiteks sedagi, kui kiiresti võib tuli liikuda,“ mõtiskleb Roosimägi. Hispaanias oldi kohapeal pea kolm nädalat, sellest esimesed kolm-neli päeva kulus kliimaga kohanemiseks. Kohe algasid ka koolitused. Roosimägi meenutab, et väga põhjalikult käsitletigi just ohutustehnikat, see oli A ja O.
Hispaania eripära
„Metsa kustutamine Hispaania mägedes on hoopis teistsugune kui meie lauskmaal. Hispaania päästjad kasutavad palju vastutuld, mida meie siin ei kasuta,“ räägib Roosimägi tegutsemisest võõrsil. Vastutule kasutamine tähendab seda, et väiksemal alal tekitatakse tulekahju, lastakse teatud ala paljaks põleda. Kui siis suur „päris“ tulekahju selleni jõuab, pole tal kuskile edasi liikuda.
Ka on Hispaania mägistes piirkondades tuli pinnapealne, samas levib kiiresti. Meie metsades või rabades läheb tuli turbasse, kus tule levik on aeglasem, salakaval, kustutamine kestab kauem. Ka mööda kuivi puulatvu Hispaanias levib tuli tohutu kiirusega, olles suures ohuks kõigile, ka päästjail endil on oht jääda tulelõksu. Tegevust sellise tulekahju korral Eesti päästjaile õpetatigi.
„Meile näidati mägedevahelist orgu, kus oli hiljaaegu toimunud kuluheina põleng. Kulu on seal aga 1,5 meetrit kõrge, kohati mehel üle pea. Küsiti, mida arvame, kui kiiresti tuli võis selle mõnesajahektarilise oru paljaks põletada?“ meenutab päästja õppuseid. Eesti päästjad pakkusid vastuseks paari tundi. Õige vastus oli – viie minutiga.
Maastik oli seal Roosimäe kinnitusel hästi erinev. Niisketel, madalamatel aladel kasvas tihe ja okkaline, inimesele raskesti läbitav põõsastik. Kõrgemal oli aga mägimändide hõre mets.
Kustutuse eripära
Eestis kustutatakse tulekahjusid reeglina autost antava veega. Hispaanias kasutatakse Roosimäe kinnitusel aga helikoptereid ja käsitööriistu. Helikopter pihustab all rippuvast paunast tulekoldele korraga poolteist tonni vett, siis saavad päästjad tulepesale ligemale minna, käsitööriistadega põlema jäänud leegid maha materdada. Tuletõrjeautosid kasutatakse mägede jalamil, kuhu auto pääseb.
„Ka meie saime tulekahju kohal mägedes lendamist ja tule kustutamist helikopterilt proovida. Aga ainult õppustel,“ räägib Roosimägi, kinnitades, et lennukitelt ja helikopteritelt kustutamiseks peab saama väga hea ettevalmistuse.
Palju kasutatakse Hispaanias suurte metsatulekahjude likvideerimisel ka rasketehnikat, buldoosereid, mille abil pinnas eemaldatakse, tehakse kuni kaheksa meetri laiused takistusribad. Tuli neist üle ei hüppa. Ka käsitööriistadega tehakse takistusribasid, kuni meetrilaiuseid. Seda väiksemate tulekahjude korral.
Eestis teevad päästjad kõige erinevamaid päästetöid – kustutavad hooneid, metsa või raba, aitavad autoavariides kannatanuid, vajadusel toovad isegi kassi puu otsast alla või viivad roomaja toast välja. „Hispaanias on eraldi linnakomandod ning metsa- ja maastikukaitse üksused. Linnakomando muidu linnast ei välju, kui tuli pole elanikele ohtlikuks muutunud,“ räägib Roosimägi sealsest elanikkonna kaitse korraldusest.
Hispaanias käisid Eesti päästjad Euroopa Liidu elanikkonna kaitse missiooni raames. Ka hispaania päästjatele, kellele appi mindi, oli see esimene kord võtta vastu abilisi välismaalt. „See oli mõlemale poolele hea kogemus koostööks. Meie õppisime ja harjutasime tulega võitlemist võõrastes oludes, nemad välismeeskonna vastuvõtmist,“ tõdeb Kristo Roosimägi ja on kindel, et see viimaseks välismissiooniks ei jää. Õppused on läbi, kogemused olemas – edaspidi on lihtsam. →