Kiili gümnaasiumis õpib sel õppeaastal kaks noormeest, kelle päriskodud asuvad üksteisest nii kaugel kui veel võimalik – Mateo (18) tuli vahetusõpilasena Kiilisse Argentiinast, Naoto (18) Jaapanist. Ja kui atlas avada ja maailma kaarti vaadata, siis asubki Kiili kahe vahel, omamoodi keskpunktina.

Aga Naoto ja Mateo ei tulnud Eestisse sugugi selleks, et üksteisega kohtumiseks oleks võrdne teekond läbida – siia tuldi rahvusvahelise õpilasvahetuse programmi YFU kaudu. Mõlemale pakkus Eesti huvi juba enne siia saabumist, aga erineval moel – kui Naoto oli paar aastat varem näinud dokumentaalfilmi Kihnu saarest ja otsustanud, et Eestisse peab minema, siis Mateo ei teadnud Eestist üldse midagi – tema jaoks oli huvipakkuv kohtumine siinsete inimestega ja teadasaamine, kuidas siin elatakse.

„Kui ma võtsin YFUga ühendust, et vahetusõpilaseks minna, siis pakuti kahte võimalust – Tšehhi ja Eesti. Tšehhi mulle ei meeldi, ma ei teagi, miks. Valisin Eesti, kuigi ma ei teadnud Eestist midagi ja meelega ei otsinud ka Google`ist – ma tahtsin ise kõike avastada ja näha ja õppida,“ räägib Mateo.

Ka Naotol oli võimalik mitme riigi hulgast valida, aga tema valik oli juba langenud. „Kui ma nägin nimekirja, siis ma teadsin neist riikidest vaid Eesti kohta,“ ütleb ta.

Külm on lahe!?

Argentiina ja Jaapan asuva üksteisest nii geograafiliselt kui kultuuriliselt lahus, kuid Eestiga võrreldes ühendab neid vähemalt üks asi – märksa soojem kliima. Ja tänavune talv oli isegi eestlase jaoks üle mitme aasta üsna külm.

„Mulle meeldib külm ilm,“ üllatab aga Mateo, kelle kodulinnas, mis asub Argentiina keskosast väheke lõuna pool, pole kunagi lund sadanud ja kõige madalam temperatuur on aasta jooksul üks-kaks miinuskraadi. „Minu jaoks oli kerge harjuda külmaga, ka siis, kui siin oli miinus 15, miinus 20 kraadi. Eestlased kandsid siis mütse ja salle, aga mina mitte. Kui ma salli kannan, siis hakkab mul palav.“

Naoto külmast rääkides nii optimistlik pole, aga nendib siiski, et väikese külmakraadi vastu pole tal otseselt midagi – siis saab suusatada. Tema kodulinnas Gifus, mis asub Jaapani keskosas, on ta vaid paar korda suusad alla saanud. Seda põhjusel, et ainult paar korda ongi seal lund sadanud.

Eestlaste iseloom on üsna sarnane siinsele kliimale, leiab Mateo. Vähemalt esialgu, sest võõrale eestlane end ei ava. „Eestlased on saladuslikud – nad ei näita, millised nad on enne, kui sa oled neile väga lähedaseks muutunud. Aga kui nad avanevad, siis aad aru, et nad on samasugused nagu argentiinlased,“ räägib ta. Naoto aga leiab, et eestlased ja jaapanlased on ses suhtes üsna sarnased – ka jaapanlased ei näita alati välja, mida nad tegelikult mõtlevad või tunnevad.

Supp ja kartul

Jaapani ega hispaania keel pole eesti keelele sarnased. Tegelikult on need meie emakeelest ikka üsna kaugel. Seega pole ka eesti keele selgekssaamine kerge. Mateo ja Naoto jaoks polegi see peamine eesmärk – siia ei tuldud keelt õppima, vaid huvitavaid kogemusi saama ja inimestega suhtlema.

„Siin võib terve nädala süüa suppi ja iga supi sees on kartulit. Kartul on eestlase jaoks kõik kõiges.“

Naoto on siiski eesti keele õppimisega vaikselt tegelnud. „Ma räägin eesti keeles. Ma saan aru umbes 50%, mida õpetajad ütlevad. Tavaliselt ma räägin eesti keeles oma host-perega (pere, kelle juures Naoto Luigel elab – M.T.). Siis ma saan aru rohkem,“ räägib ta üsna pika jutu maha puhtas eesti keeles, kena ja pehme jaapani aktsendiga.

Mateo raputab pead ega hakka eesti keeles rääkimist proovima. „Ma räägin eesti keelt väga vähe – näiteks kui ma tahan vett või seda või teist asja. Või ütlen „tere hommikust“ või „kuidas sul läheb“,“ räägib ta.
Teine iseärasus, millega tavaliselt võõral maal kokku puututakse, on toit. Kuid üllatuda võib ka selle peale, et osa tavasid on samad. Näiteks avastas Naoto, et nagu Jaapanis süüakse ka Eestis tatart.

Vastupidine kogemus oli tal musta leivaga, mis on nüüdseks, kui ta on Eestis juba pool aastat elanud, maitsemeeltele vastuvõetavaks muutunud. „Ma poleks kunagi arvanud, et ma hakkan sööma kala musta leivaga,“ muigab Naoto.

Mateo ei saa ütlemata jätta, et eestlaste suur supiarmastus oli tema jaoks suur üllatus. „Argentiinas ei sööda üldse suppi. Üldse!“ hüüatab ta emotsionaalselt. „Siin võib terve nädala süüa suppi ja iga supi sees on kartulit. Kartul on eestlase jaoks kõik kõiges.“

Aga on üks toode, mis on maailma eri poolkeradelt pärit noori ühendanud – kohuke. Selle glasuuritud kohupiima peale noogutavad mõlemad noormehed heakskiitvalt pead.

Ehk toob aeg tagasi

Aga kuidas saab üks noor inimene pea tarkust täis, kui ta ei saa koolitundides aru, mida õpetaja räägib? On mõni aine, näiteks matemaatika, mida nii Mateo kui Naoto nimetavad oma lemmikuks ning kus on kasutusel universaalne numbrite ja matemaatiliste sümbolite keel. Keeruliseks lähevad aga asjad siis, kui tuleb tegelda pikkade ja keeruliste eestikeelsete seletustega, nagu Naotol juhtus tõenäosusteeoriat õppides.

Mateo suhtub keelebarjääri rahulikult. Talle näiteks meeldib bioloogia, aga mitte aine enda pärast, vaid seetõttu, et õpetaja räägib nii lummavalt. „Ma ei saa aru midagi – mitte kui midagi – aga see, kuidas ta räägib… Midagi temas on,“ naerab Mateo.

Lähitulevik on mõlemal noorel mehel seotud Eestiga – Naoto õpib Kiilis kuni õppeaasta lõpuni ning lahkub juunis, Mateo on siin aga kalendriaasta lõpuni. Et mõlemad on 18-aastased, siis on arusaadav, et suuremad plaanid veel paigas pole. Kuid kas kumbki kavatseb neist Eestisse tagasi tulla?

„Ma ei tea,“ ütleb Mateo ausalt. „Varem tahtsin ma Argentiinasse tagasi minna ja õppida meditsiini, aga nüüd, pärast kahte kuud siin, ma pole enam nii kindel.“ Ränduri hing on see, mis ei luba Mateol veel nii noorelt paigale jääda. „Ma tahaksin õppida midagi sellist, et saab maailmas ringi rännata, ma kindlasti ei taha jääda ühte kohta. Ma ei taha maailma arvutist vaadata,“ arutleb ta.

Naoto on üsna kindel, et mingil ajal toob tema teekond teda Eestisse tagasi. „Ma õpin infotehnoloogiat ja mõnikord on see rahvusvaheline töö, nii et ehk saan ma tulla mõne Eesti ettevõtte juurde tööle. Ma loodan, et nii läheb, sest mulle meeldib siin,“ räägib ta.