1. maid tähistati Eestis nõukogude ajal töörahva pühana – punalippude ja loosungite lehvides toimusid pompöössed paraadid, peeti ülespuhutud kõnesid. Rahvakalendris tähistas see päev aga kevade lõplikku võitu talve üle. Tänapäeval on märgilisem 1. maile eelnev volbriöö, mida seostatakse nõidadega.

Volbripäeva tähistakse juba
volbrilaupäeval ehk 30. aprillil eelkõige linnades nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha, kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta (folklore.ee). Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval ringi igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad – ilusatest peletisteni. 

Volbriöö kui nõidade liikumisaeg on meie jaoks suhteliselt värske uskumus, mis hakkas üle Eesti levima 19. sajandil eestirootslaste kaudu Lääne-Eestist. Vahele jäi nõukogude aeg, taasiseseisvunud Eestis hakati volbrit uuesti tähistama.

Miks just „volber“?

Eestikeelne „volbriöö“ tuleneb vanast saksakeelsest nimetusest Walpurgisnacht ehk Walpurga/Walburga öö. Walpurga on katoli kiriku naispühak, kes elas aastail 710–777 (või 779). Olles sündinud Inglismaal ja seal juba 11-aastaselt kloostri hoole alla sattunud, sai temast Wimborne´s nunn. 31-aastaselt rändas ta koos oma vendade, Püha Willibaldi ja Püha Winibaldiga Frangi kuningriiki, et aidata oma onu, Püha Bonifaciust suuresti veel paganlikul maal ristiusku levitada. Pärast Willibaldi surma sai ta venna asutatud Heidenheimi benediktiini munga- ja nunnakloostri abtissiks. Kloostrist sai peagi haridus- ja halastus-
töökeskus.

Püha Walpurga kuju Luksemburgi Conteri kirikus.
FOTO: Wikipedia 

Walpurga suri 25. veebruaril 777/779 ja maeti Heidenheimi (tänapäeva Saksamaal). Paavst Hadrianus II valitsusajal (867–872) kuulutati ta pühakuks – arvatavalt just 1. mail ja siis toimetati tema maised jäänused Eichstätti. Nii üht kui teist kuupäeva tähistatakse tema mälestuspäevana. Õigupoolest on siis volbripäev saanud nime Püha Walpurga mäletusepäeva järgi ja volbriöö omakorda volbripäeva järgi.

Volbri/Walpurga seosel nõidadega on kaks külge – ühelt poolt nõidade põletamine-peletamine palvete ja lõkkega, teiselt paganlike uskumuste järgi suur nõidade pidu. Walpurga olevat võidelnud nõidade vastu, mistõttu hakati tema poole palvetama, et nõiduse vastu abi saada. 

Püha Walburgat peetakse katoliku traditsioonis nurganaiste, talupoegade ja koduloomade kaitsepühakuks. Ta edendavat põlluviljade kasvamist ning aitavat koerahammustuse, marutõve, katku, köha ja silmahaiguste vastu. Tema atribuut on õlilambike.

Mis on loksperi ja Blocksberg?

Nii mõneski Euroopa riigis, eelkõige Põhja-Euroopas, on säilinud legend, et nõiad kogunevad mitu korda aastas oma suurele peole – sabatile. Ühte sabatit peetakse näiteks jõulude-aastavahetuse, teist volbriöö paiku. Loomulikult peeti seda mustade jõudude paheliseks ürituseks, mida juhatas Saatan isiklikult. Maailmakirjandusest võib näiteks tuua
Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“, kus on värvikas-humoorikas kirjeldus sel-
lest, kuidas nõiad Wolandi (Saatana) pidustustele lendavad ja peost endast.

Sabatid usuti toimuvat tihtipeale mägede otsas, aga ka ristteedel, metsas, alpiaasadel ja isegi mahajäetud kirikutes. Saksa folklooris seostatakse seda õhtut nõidade sabatiga Brockeni ehk Blocksbergi mäel, mis on 1141 meetriga Harzi mäestiku kõrgeim tipp Kesk-Saksamaal. Surematuks tegi selle Johann Wolfgang von Goethe oma teoses „Faust“, kuid Brockenit/Blocksbergi udusse ja pilvedesse mattunud sünget mäetippu on juba 14. sajandil nõiasabati toimumiskohana mainitud. 

Nõidade peod olid tuntud ka Eestis. Läänemaal ja eelkõige Saaremaal teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad lendavad lõugutite (linavarte lahtimurdmise tööriist) seljas Kuramaale, Maksamerele või mõnda Saaremaa kõrvalisse kohta loksperile (v lokspärile), et seal kuradiga pidu pidada. Maksameri (saksa k-s Lebermeer ehk Jäämeri, surnute asupaik) asus eestlaste kujutluse kohaselt sageli kusagil mere kohal. Virmaliste nägemine sel ajal tähendas, et loksperil osalejad vehklevad seal mõõkadega. 

Kui Lääne-Euroopas käisid sabatil reeglina naised, kes üritasid ka noori tüdrukuid kaasa meelitada (või siis kõrgema sotsiaalse staatusega isikud), siis Eestis käisid loksperil taluperemehed, aga muidugi ka nõiakunsti valdav rahvas. Loksperile sõideti aga mitte volbriööl, vaid juba sellele eelneval neljapäeval. Nõiapeol käidi ka jõulude ajal ja muudel tähtpäevadel. 17. sajandi nõiaprotsesside andmeil käidi loksperil näiteks ka jaanipäeval Sinimäel, mida võib seostada Blocksbergi mäe sabatiga. 

Volbri/Walpurga seosel nõidadega on kaks külge – ühelt poolt nõidade põletamine-peletamine palvete ja lõkkega, teiselt paganlike uskumuste järgi suur nõidade pidu.

Kuidas oli päris ammu?

Volbripäev on üks neid päevi, mille kombestik on ajas tugevasti muutunud. Euroopas on seda kevade alguse pühana tähistatud teadaolevalt teisest sajandist. 

Antropoloog Joonas Plaan rääkis „Vikerhommikus“ (01.05.2023), et volbriga tähistatakse rahvapärimuses eelkõige kevade murdehetke, mil suvi ei ole enam kaugel ning ilmad hakkavad soojemaks minema. 

„Volbripäeva on Eestis tuntud kogu aeg. Juba muinasajast. Ainult tänapäevase nime sai ta koos kristlusega,” kinnitas ka Eesti Rahva Muuseumi giid-metoodik Virve Tuubel (EPL 30.04.2001). „Volbripäeva ajal oli juba kiire töö tegemise aeg, eelkõige karjakasvatuses – sel päeval loodeti oma toimetustega suuremat karjaõnne tuua. Rahvakalendris tähistati seda päeva lõkke tegemise, kellade helistamise ja käratsemisega – see pidi tähistama lõplikku kevade võitu. Majja toodi rohelisi oksi – seegi oli märk, et külm aeg on ümber saanud,” ütles Tuubel.

Eestis (v.a läänesaared ja Setumaa) oli volbripäev kaunvilja – oa ja herne külvamise päev. Haljalas räägiti, et kui volbripäeval sajab vihma, siis vanad nõiad vihtlevad; Kullamaal öeldi, et pääsukesed tulevad; Torma kandis pidi kartuli maha panema.

HEA TEADA 

Tartus on volber eriline

Volbri ajal kogunevad Tartusse nii kodu- kui välismaiste akadeemiliste tudengiühenduste liikmed, kelle jaoks on tegu aasta oodatuimate pidustustega.

Linnarahvas kohtub värvitekleid, -linte, lippe, rapiire ja tõrvikuid kandvate pidulistega Vanemuise mäelt Raekoja platsile suunduvas rongkäigus. Raekoja ees ootab üliõpilasi Tartu linnapea, kes annab sümboolselt võimu üheks ööks üliõpilastele üle. Skulptuuri „Suudlevad tudengid” neiu ehitakse lillepärjaga. Siis kohtutakse ülikooli peahoone ees rektoriga, keda kostitatakse õllega.

Seejärel liigub osa seltse ja korporatsioone Toomemäele K. E. von Baeri ausamba juurde, kus Baeri pead pestakse vahuveiniga ning kaela seotakse lips. Järgnevad üritused oma liikmes-konnale: etendused, kontserdid, referaadiõhtud, stiilipeod, värvide andmised ehk liikmeks võtmised, õllelauad, ühislaulmised jms.

Keskööl avatakse mitmete korporatsioonide ja seltside uksed, et üliõpilasorganisatsioonid saaksid vastastikku üksteist külastada. Mõned neist lubavad külla ka organiseerumata tudengeid ja linnarahvast. Pidustused võivad kesta hommikuni välja. 

Allikas: Eesti Rahvakultuuri Keskus / Tiina Konsen