Eelmisel nädalal kaevasid ja otsisid päästeameti ja kaitseväe demineerijad Männikul läbi tuhandeid ruutmeetreid pinnast. Kokku leiti viie päevaga 1156 lõhkekeha. Peamiselt toodi pinnale suurtükimürske, aga ka näiteks miinipilduja miine ja veel palju muudki. Töid tehti Männikul kolmandat suve ning kokku on leitud üle 5000 lõhkekeha.

“Demineerijate jaoks on Männiku karjäär tuntud koht, kus on peidus suur hulk lõhkekehi. See ongi põhjus, miks demineerijad seal juba kolmandat aastat kogu nädala lõhkekehi otsivad,” selgitas Põhja-Eesti pommigrupi juhataja Raido Taalmann.

Viimase kolme aastaga on paikkonnast leitud ja kahjutuks tehtud üle 5000 lõhkekeha. Need on peamiselt pärit I ja II maailmasõjast. 2015. aastal oli leide üle 1800, mullu üle 2000 ühiku. Tänavu aga 1156.

Põhja-Eesti pommigrupi juhataja näitab Erika tänaval asuvas õppeklassis erinevaid granaate ja lõhkekehi. Loomulikult on need ohutud ning pauku ei tee. 

“Männiku karjääri ja harjutusväljaga on selline asi, et väljaveetud liivaga sattusid lõhkekehad ehitusobjektidele. Selleks, et seda vältida, võeti vastu otsus alustada suuremate demineerimistöödega,” seletas Taalmann.

Varem on on päästeamet Männikul toimetanud omapead, sel aastal tuli appi kaitsevägi. Kaitseväe jaoks on päästeameti demineerijatele appi minek hea võimalus õppida ja kogemusi saada. Tänu kaitseväe rasketehnikale ja inimestele õnnestus päästeameti demineerijatel puhastada ohtlikest lõhkekehadest oluliselt suurem maa-ala.

Nõukogude aja lohakus

Rasketehnika abi on Taalmanni sõnul on väga oluline. “Selleta ei saa mürske või pomme, mis asuvad väga sügaval, kätte. Ja äravedu on raske. Enamus lõhkekehadest tehti kahjutuks keskpolügoonil,” ütles demineerijate juht. Puhastatud ala hõlmab nii karjääri kui ka kaitseväe harjutusvälja. Suur osa sellest asub Saku vallas.

Miks on piirkonnas nii palju kõikvõimalikku lõhkevat kraami? Taalmann ütles, et enamus mürskudest, lennukipommidest, miinidest ja granaatidest on pärit Esimesest ja Teisest maailmasõjast. Mõni lõhkekeha võib olla pärit ka hilisemast okupatsiooniajast. “Männikut kasutati pärast sõda leitud lõhkekehade kahjutukstegemise paigana. Nõukogude armee tegi sama tööd kui meie, aga veidi teistsuguse metoodikaga. Sinna veeti kokku suur hulk laskemoona ja siis katsuti seda korraga hävitada. Aga osa jäi kahjutuks tegemata,” ütles Taalmann. Eesti demineerijad panevad aga rõhu igale lõhkekehale eraldi. Ja veenduvad pärast seda, et kõik need oleksid ka sajaprotsendiliselt hävitatud.

Mitme meetri sügavusel

Männikul leitud lõhkematerjal on asunud kas maapinnal, mõnekümne sentimeetri või lausa meetrite sügavusel. “Ala on liivane. Ja mida suurem ja raskem lõhkekeha on, seda sügavamal võib asuda,” seletas Taalmann.

Kui demineeritakse suurt ala, siis kasutatakse väga palju metalliotsijate abi. Suur hulk lõhkekehadest tuleb leidmise järel liivast või kruusast välja kaevata. “Need lõhkekehad, mida liigutada ei saa, hävitame kohapeal. Enamus veeti ikkagi keskpolügoonile, sest seal on lõhkamine oluliselt ohutum,” ütles Taalmann.

Millal saab aga demineeritud kogu Männiku ala? “Selleks, et kogu suur ala päris puhtaks saaks, peab kogu liiva läbi kaevama ja seejärel läbi sõeluma. Ja mõni lõhkekeha võib sinna ikka jääda, sest on sügavamal kui kaevatud ala. Kui järeltulijad valivad samuti demineerija ameti, siis jätkub töö kindlasti ka neile,” lõpetas Taalmann.

Kui lõhkekehad olid mujalevedamiseks liiga ohtlikud, siis tehti need kahjutuks Männikul. FOTO Põhja-Eesti pommigrupp