Nõukogudeaegse ETKVL-i ja Eesti Tarbijate Ühistu järglane Coop Eesti Keskühistu on lisaks kaubanduse ja pangandusega tegelemisele võtnud enda peale ka regionaalse elu hoidmise rolli, sest tihtipeale on Coopi kauplus ainus n-ö avalik teenindusasutus, mis mõnes kõrvalises asulas elu tiksumas hoiab.

Mõistagi on Coop ka Harjumaal laialdaselt esindatud, kuigi tõsi – siinmail pole keskühistu tähtsus niivõrd sotsiaalse tasakaalu hoidmises või üldse avalike teenuste säilitamises, vaid pigem pakutakse maakohtades elavatele või suvitavatele inimestele kõige lähemat, mugavamat ja vahetumat ostukohta oma igapäevaselt vajamineva kauba hankimisel.

Paar sõna ajaloost. Tänaseks on Coop ühistulist tegevust arendanud juba üle 120 aasta – algus tehti aastal 1902, mil Eestimaal tekkisid esimesed tarbijate ühisused. Mõned aastad hiljem asutati ka keskühistu, mille eesmärk oli kõiki neid piirkondlikke ühistuid koondada ja aidata neil paremini tegutseda. Vahepealsesse perioodi jääb palju heitlikke aegu, aga Coopi tegevus on kõigi nende aastate jooksul olnud järjepidev.

Kõikjal maapiirkondades on iga sent arvel, et kuidagi seal kaubandust vee peal hoida.

Praegu on Coop ühistute käes üle veerandi Eesti jaekaubandusturust ning see on ainuke ühistuline jaekett Eestis. Eriliseks teeb Coopi asjaolu, et ühistul pole ühte konkreetset omanikku, kes kogu teenitud kasumi endale krahmab, vaid kasum jääb konkreetsesse ühistusse, mis saab siis seda vastavalt kohapealsetele vajadustele ka investeerida – ehitatakse uusi kauplusehooneid, renoveeritakse vanu, toetatakse kohaliku elujärje parandamist jmt. Lisaks on Coop ka mitmete kultuuri- ja spordiürituste sponsoriks ning muude kohalike algatuste toetaja.

Harju Elu küsimustele vastab tulundusühistu Coop Eesti Keskühistu juhatuse esimees Rainer Rohtla.

Mis muutus pärast tarbijate ühistute koondumist Coopi nime alla?

Tegelikult sisuliselt ei muutunud muud kui vaid kaubamärk. Coop (inglise keeles cooperative) on rahvusvaheline kaubamärk ühistulise tegevuse nimetamiseks. Coope on Taanis, Rootsis, Itaalias ja mujal. Soomes on kaubanduslik ühistegevus ka olemas, ainult SOK nime all. Paraku on küll nii, et ainult Eesti on see koht, kus endistest NSV Liidu riikidest on ühistuline tegevus alles jäänud – Lätis ja Leedus näiteks seda enam pole. Tarbijate ühistud kadusid järjepannu ära pärast riikide iseseisvumist.

Aga tänu sellele, et Eestis on Coop ka paljudes meie valdades ja väikeasulates oma poega esindatud, on meil üldse elu maapiirkondades suhteliselt hästi säilinud. Sõites kasvõi Lätis ringi, tundub kohati seal ääremaadel elu palju rohkem hääbumas olevat. Tegelikult on meie kauplus sageli viimane pidepunkt kogukonnale, kus oma ostud tehakse, veel mõned muud teenused saadakse, kohtutakse ja infot vahetatakse. Kui seda ka enam pole, siis jääb see piirkond ikka väga nutusesse seisu kestlikkuse mõttes.

Linnas on kaubanduses tihe konkurents, maal seda pole, aga inimeste ostujõud on nirum. Kus on keerulisem poodi pidada?

Olen alati konkurentsi poolt – konkurents tervendab ja hoiab hinnad tarbija jaoks soodsamal tasemel. Konkurentsitingimustes on lihtsam, sest piirkonnas, kus teisi jaemüüjaid küll pole, ei saa sa ometi oma äri mõjutada paremuse suunas, sest tarbijaid on vähe ja nende ostujõud on väike. Nii on kõikjal maapiirkondades iga sent arvel, et kuidagi seal kaubandust vee peal hoida.

Mis peab juhtuma, et Coop mõne oma poe kinni paneks? Seda on ju ette tulnud.

Jah, eelmisel aastal sulgesime kaks kauplust (Põlvamaal Põlgastes ja Pärnumaal Kirblas – toim.) ja ma nõustun, et nende poodide sulgemine oli suur probleem kohalikule kogukonnale. Samas avasime kolm korda rohkem uusi kauplusi. Need kaks suletud kauplust olid kannatanud pikalt kahjumit, mistõttu neid tuli subsideerida piirkonna ühistu teiste poodide arvelt. Otsustavaks sai järsk energiahindade kallinemine, mis tõi kaasa kahjunumbri sedavõrd suureks paisumise, et kohaliku ühistu liikmed leidsid, et neid poode ei kannata enam avatuna hoida.

Mis nendest suletud kauplustest saab?

Palju sõltub kohalikust kogukonnast ja omavalitsusest. Nad saavad meie kohapealse ühistuga alati nõu pidada ja kui nad soovivad selle kauplusega midagi teha, siis võib juhtuda, et mingid sobilikud lahendused ka leitakse.

Raamatukogu poenurgas ilmselt ei ava, ent milliseid teenuseid saab Coop oma maakauplusele lisada, mis muidu seal piirkonnas olemata oleksid?

Kõige suurem teenus on üks Coopi tegevuse haru ehk pank, millest 40% kuulub keskühistule ja 60% aktsiatest on kaubeldavad börsil. Seega on pangateenus kõige suurem teenus, mida pakume inimestele kõikjal, kus Coopi kauplus on. Saab sularaha välja võtta ja arvele panna. Ka võimalus oma rahaasjad ära ajada ükskõik, kus inimene Eestimaal ka ei elaks, on samuti tähtis.

Coopi marginaalid on viimase aastaga väiksemaks jäänud ning kõiki tootjatelt tulnud hinnatõuse pole me otse tarbijatele üle kandnud.

Aga kui planeerime oma uusi kauplusi, siis kavandame sinna juurde ka teisi poode ja teenuseid pakkuvaid asutusi, olgu selleks siis lillepood, juuksur, apteek või midagi muud. Need on vajalikud esmateenused, mis võiksid kõikjal saadaval olla. Lisaks aitab meie kaupluse olemasolu kohalikel väikeettevõtjatel rahvale oma teenuseid pakkuda.

Kuidas on postiteenusega?

Coopi kauplused on aidanud vahendada Eesti Posti teenust väiksemates asulates, kuid paraku see pole jätkusuutlik. Me ise postiteenust ei paku, Eesti Post valib oma postkontorite asukohad ja koostööpartnerid ise.

Mõnes meie suuremas kaupluses on postkontor olemas, aga me ise pole postiteenuse kättesaadavuse osas praegu mingeid otsuseid teinud. Ent võimalik, et millalgi saabub hetk, kus ühiselt mõelda uuesti ka postiteenuse parema kättesaadavuse tagamisele. Kuna aga postiäri on ikkagi pigem langevas trendis, siis on küsimus selles, mida see pakutav pakett peaks sisaldama.

Mil moel eelmisel aastal alguse saanud hüppeline inflatsioon väljendus kaubanduses?

Püüdsime olla n-ö väravavahi rollis, kasutades olemasolevat infot võimalikult adekvaatsete ja ausate otsuste tegemisel hinnakujunduses. Pidime pingsalt kalkuleerima, millised tootjate ja hulgimüüjate poolt meile toodud hinnatõususoovid on põhjendatud ja millised mitte. See hinnasoovide maht oli varasemate aastatega võrreldes mitmetes kordades suurem. Usun, et tegime keerulisele olukorrale vaatamata head tööd.

Tänaseks on hinnatõusude surve liikunud tagasi tavapärasesse temposse ja inflatsioon on toidukaupade osas pidurdumas. Siiski on teatud kaubagruppe, mille tootjad on väga keerulises seisus. Näiteks lihatootjad, mistõttu näeme lihatoodete osas ilmselt lähiajal veel teatud hinnatõuse.

Kui palju jaekaubandus oli kriisi ja inflatsiooni ajal oma kasumimarginaali alla laskma?

Juba Coopi tööle tulles ei uskunud ma lugusid kaupmeeste üüratutest kasumitest. Kasvõi juba väga tiheda konkurentsi tõttu, mis meil jaekaubanduses valitseb, ei ole lihtsalt võimalik, et keegi mingit hinnataset dikteeriks.

Marginaalist rääkides tuleb silmas pidada, et kulud kerkisid ka jaekettidel, nii energiahindade, palkade jmt näol. Nii saan Coopi puhul küll öelda, et meie marginaalid on viimase aastaga väiksemaks jäänud ning kõiki tootjatelt tulnud hinnatõuse pole me otse tarbijatele üle kandnud. Ma julgen öelda, et ka teised ketid on osad hinnatõusud võtnud enda kanda.

Kuidas kriiside muutusid ajal inimeste ostueelistused?

Kuna teadaolevalt on Võruja Põlvamaa elanike palgad Eesti madalaimad, siis seal on ostueelistused ka mõnevõrra teistsugused, kui mujal Eestis. Aga ma ei ütleks, et just kriisid on ostueelistusi tugevalt muutnud, sest me pole täheldanud sellist trendi, et oleks hakatud toituma kuidagi väga ebatervislikult. Pigem ostetakse väiksemaid koguseid.

Inimesed eelistavad ikkagi eestimaist, sest juba üle 60% Coopi käibest moodustab Eesti tootjate toodang. Eesti inimene saab aru, et kõige lihtsam viis toetada kodumaa majandust on osta kohalikku toitu.

Kuidas kohalik tootja pääseb Coopi keti lettidele?

Väiketootja jaoks on oluline ikkagi tagada kindel tarnevoog. Kui tal see on olemas, siis saab ta oma kauba ka Coopi keti poodidesse. Kui tal seda võimekust pole, siis me vähemalt üle keti tema toodangut müüa ei saa. Aga tal on lihtne võimalus minna kohalikku ühistusse, öelda – mida soovid pakkuda, kui palju sa suudad seda pakkuda ning seejärel on võimalus saada oma kaup mõnda kohalikku poodi müügile. Kui äri läheb hästi ja soovitakse laieneda, tasub pöörduda keskühistu ostuosakonna poole ja seal asjad läbi rääkida.

Milline oleks Coopi sõnum Eesti inimestele?

Lisaks sellele, et Eesti inimesed võiksid osta kohalikku toitu ja selle kaudu toetada Eesti majandust, võiksid kõik head inimesed, kes küll elavad linnadest väljas, aga käivad linnas tööl või muid asju ajamas, teha oma igapäevased ostud mitte linnapoodides, vaid oma kohalikus kaupluses. Sest kui te ostate kohalikust kauplusest ainult teinekord piima, sest hommikul tekkis tahtmine pannkooke teha, siis sellest see kohalik pood ära ei ela. Aga kui kohalik kauplus kinni pannakse, kaotab kogukond enda jaoks väga olulise tugipunkti.

Fakte Coopist

• Coop on Eesti jaekaubanduse turuliider, kel 320 kauplust, mis on ligi pool kõigist Eesti toidupoodidest.
• Coopis müüakse kõige rohkem eestimaist toidukaupa (üle miljoni euro eest iga päev).
• Coop on neli aastat järjest olnud parim tööandja kaubanduse valdkonnas.
• Emori uuringu kohaselt on Coop armastatuim Eesti kaubamärk ning kõige jätkusuutlikum bränd Eestis.
• Kogu ühistu kasum läheb piirkonna arendamiseks.
• Viimaste aastatega on Coop ehitanud kümneid uusi kauplusi valdavalt maapiirkondadesse.
• Rohepöörde vaimus on Coop paigaldanud päikesepargid rohkem kui 30 oma hoonele, nende koguvõimsus on 2,8 MW ehk 700 majapidamise energia.
• Coop töötas koos teadlasteaga välja uue tervislike toitude sarja „Sööme Targalt“.

Allikas Coop Keskühistu.