Läinud aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte tiitli pälvinud elektrilisi kergliikureid tootev OÜ Comodule on seadnud sihiks miljardi euro suuruse aastakäibe, kusjuures kõrvuti äriga tegeldakse ka sõna otseses mõttes maailma paremaks elamispaigaks muutmisega.

Comodule’i viimaste aastate areng on olnud muljetavaldav ja erineb igakülgselt enamiku start-up‘ide loost, mis paraku seisneb tihtilugu suurtes kogustes raha põletamises ja seejärel vaikses hääbumises. Aastast 2014 on Comodule kasvanud igas mõttes sadu kordi, kõige tormilisem kasv saabus 2018. aastal, mil oma klientide hulka saadi toona veel ainult Ameerika mandril tegutsenud sõidukirendifirma Uber – toona kasvatas Comodule viie kuu jooksul käivet 120 korda.

Nüüdseks tegutseb ettevõte ühest küljest üleilmsel turul, pakkudes elektrirataste tootjatele ja elektritõukside rentimisega tegelevatele firmadele sõiduvahendite jälgimise komponente ehk asjade interneti IoT-mooduleid. Teisalt pakutakse Eestis ja juba kuu aega ka Lätis tõukerataste renditeenust Tuule nime all. Peale elektroonilistele komponentide ja renditeenuse pakkumise toodetakse ka isiklikuks kasutamiseks mõeldud tõukeratast Äike.

Milline on Comodule’i arengu ajatelg ja kuidas on jõutud praegusele tasemele, mis lubab seada maailmavallutamise ja miljardi euro suuruse käibega ükssarviku staatusse jõudmise sihte?

Võtmesõna on „asjade internet“

Comodule’i asutaja ja osanik Kristjan Maruste meenutab, et Comodule’i meeskonna tuumik moodustus juba aastate eest, kui Tallinna tehnikaülikoolis (TalTech) tuli kokku nn tudengivormeli arendamise grupp, kuhu kuulusid nii õppejõud kui ka tudengid.

„Olin tol ajal Prantsusmaal ülikoolis õppimas, kui sain teada, et TalTechis on tudengivormeli meeskond just alustamas ning kuna õppimine oli Prantsusmaal väga teoreetiline ja kuiv, siis polnudki pikalt mõtlemist – hüppasin lennukisse ja tulin Tallinnasse tagasi ning liitusin selle meeskonnaga,“ kirjeldab Kristjan Maruste ettevõtmise algusaega ja kujunemislugu. „Veetsin umbes kuus aastat tudengivormeli meeskonnas, sellest neli aastat juhtisin selle tegevust.“

Nii hakkasid asjad idanema, mis tipnes sellega, et 2014. aasta augustis kolis kogu kamp Berliini ja alustas sealses nn start-up’ide ärikiirendis Boot Camp Events Comodule’i arendamist. Seal loodi IoT-seade, mis asub jalgrattas, kogub selle kohta infot ning saadab seda maailma, kuhu ja kellele täpselt vaja. Muide, just sellise toimiva seadme olemasolu tegi võimalikuks sedavõrd mastaapse jalgrattarendi leviku Euroopas, nagu me seda tänapäeval näeme.

Algas tormiline areng. Kui aastal 2018 planeeris Comodule toota umbes 5000 elektrirataste IoT-moodulit, siis 2019. aasta alguses oli korraga ees 50 000 tellimust ja veebruaris toodeti juba 22 000 seadet ühes kuus.

„Pärast tagasi vaadates arvestasime, et väljasaadetud kaubamahult kasvas ettevõte viie kuu jooksul 120 korda,“ ütleb Maruste. „Toimus tohutu plahvatus. Tipphetkel oli näiteks Uberil 100 000 tõukeratast, mis kõik olid meie tehnoloogia abil internetti ühendatud. Meil olid ühendused 49 riigis.“

Et elektriratas internetti ühendada, on tarvis GPS-seadet asukoha määramiseks, mobiiltelefoni võrguga suhtlemise seadet sidepidamiseks ning seadet, mis võimaldab tõuksist saada informatsiooni mootori, akupanga ja muude sõlmede olukorra kohta. Samuti saab selle kaudu uuendada akude, kiirusepiiraja ja mootori tarkvara. Ja siis on ratta küljes veel mitu sensorit, mis annavad teada näiteks, mis asendis ratas on jmt.

Tõuksid parandavad maailma

Algusest peale seati lisaks ärile sihiks ka n-ö maailmaparandamise idee.

„Minu elufilosoofial on olnud juba varajasest noorusest kaks olulist ankrut. Üks on see, et tööalane tegevus oleks positiivne nii maailma kui ka kohaliku kogukonna mõistes. Teine on see, et töö ei tohi blokeerida ülejäänud elu,“ selgitab Maruste, kes on praeguseks oma ettevõtte kõrvalt jõudnud juba ka kolme lapse kasvatamiseni. „Ma olen välja mõelnud ütluse, et kui tahad oma elu jooksul päästa mõnisada elu, siis õpi arstiks. Kui aga tahad päästa miljoneid elusid, siis õpi inseneriks. Selle kaudu, et suudame elektritõukerataste abil võimendada puhast liikumist linnakeskkonnas, me säästame ka elusid. Seda on väga raske mõõta, aga mõju elukeskkonna paremaks muutmisel on tohutu.“

Tõsi ta on, Maailma Terviseorganisatsiooni andmel sureb õhusaaste tõttu üle ilma aastas 4,8 miljonit inimest. Nii tõukab ka Kristjan Marustet ja tema tiimi tagant soov arendada puhast elukeskkonda.

„Kui tahad oma elu jooksul päästa mõnisada elu, siis õpi arstiks. Kui aga tahad päästa miljoneid, siis õpi inseneriks.“ Kristjan Maruste

„Tõukeratas on minu meelest turvalisem ja paindlikum liiklemise vahend kui seda on tavaline jalgratas,“ usub ta. „Just linnas liikumiseks parim vahend. Aga selle teadmiseni jõudmine juhtus mingil määral kogemata – alguses tehti Hiinas tõukse põhimõtteliselt kui mänguasju. Aga siis hakkasid mõned inimesed nendega ka tänaval sõitma ja tööl käima ning nii see asi edenes.“

Kristjan Maruste ei ole väga kriitiline kergliikuritega sõitmiseks loodud tänavavõrgu suhtes ei Tallinnas ega ka üldse Eestis. Jah, ta nõustub, et teed-tänavad võiks kiiremini areneda, aga samas usub ta, et mida suurem on avalikkuse surve, seda rohkem paneb see ka riigi- või linnavõime tegutsema.

„Ega see tänavate punaseks värvimine sai ka alguse sellest, et surve oli niivõrd tugev, et linnavalitsus püüdis midagi kiiresti ära teha,“ ei tõmba ta Tallinna katsetele üleöö rattateid maha märkida täiesti vett peale. „Mõnes kohas on meil ka häid lahendusi. Võiks olla parem, aga on küllaltki hea. On muidugi ka väga halbu ja ohtlikke kohti, aga küllap see taristu ka areneb, iseasi, kui kiiresti.“

Elektriratta ostule riiklik toetus?

Tulevikku vaadates leiab Maruste, et tõukerattad muutuvad edaspidi üha rohkem isiklikuks sõiduvahendiks, et pea on kümnest tõuksist kolm renditud ja seitse eraomandis. Just Harjumaad ja siinset inimeste liikumist silmas pidades on see tema hinnangul mõttekas. Kui tuled näiteks Sauelt või Sakust rongiga pealinna ja kui sa ei ela kohe rongijaama läheduses, siis on ju väga mugav tulla kodust välja, hüpata tõuksile, sõita jaama, minna rongile ja Tallinnas juba jätkata liikumist soovitud suunas. Pole vaja passida ühistransporti ega otsida oma autole parkimiskohta – elu muutub kohe märksa lihtsamaks. Kusjuures väikelinnades on kergliiklusteede võrgustik ka märksa parem kui Tallinnas.

Olgu siin ära toodud transpordiameti statistika 2021. aasta kohta, mille põhjal mullu ei hukkunud liikluses mitte ühtegi tõukerattaga sõitjat.

Olgu peale naljaga pooleks öeldud, aga õigupoolest on Comodule’i Tallinna tehas ainus koht maailmas, kus toodetakse elektritõukerattaid väljaspool Hiinat. 

„See on uus asi ja tahaks justkui vastu olla. Aga no kui vaatad, siis ta töötab. Elektritõuks on täitsa piisav inimese punktist A punkti B liigutamiseks,“ nendib Kristjan Maruste. „Muidugi on asju, mis saab paremaks minna. Ikka mõni pargib kõnniteele risti-rästi, aga mõlege, paljud autojuhid pargivad ka keelatud kohtadesse või hoolimatult, kuhu juhtub. Viga pole sõidukiliigis, kui viga on, siis on see pigem kultuuris.“

Et elektrirattad veelgi kiiremini massidesse jõuaks, veab Kristjan Maruste algatust, mille siht on, et poliitikud kirjutaks seadusesse, et elektrilise kergsõiduki ostja võiks saada selleks toetust. Nii, nagu kunagi said elektriauto ostjad Kred-Exi kaudu toetust. Toetuse summa võiks olla keskeltläbi 500 eurot ratta kohta. Nii lööks kaks kärbest ühe hoobiga – saame juurde kergliikureid, mis ei saasta loodust ning väldime autosid.

Kui hästi läheb, tullakse ettepanekuga veel sel kevadel välja ning abinõu võiks sel juhul jõuda juba ka järgmise aasta riigieelarvesse.