Põllumees kurdab – nagu sügisel pahatihti ikka – saagi üle: kui palju vilja, kartulit või kapsast põldu jäänud. Põllumajandusjuhid kirjutavad kirju Brüsselisse – vaja ju leida raha saamata jäänud tulude korvamiseks. Looduse ja inimese igikestev ringmäng.
“Meil on natukene teine ärimudel. Kui teised tegemistega alles poole peal, siis meie hakkame juba lõpetama,” kõneleb Jõelähtme vallas Manniva küla maadel, otse golfiküla piiril tegutsev tulundusühistu Talismaa eestvedaja Arvo Olek. “Kui suured sügissajud algasid, oli meil kasvatatu juba praktiliselt müüdud või hoidlas.”
Sellist ärimudelit on Arvo Olek viljelenud pea 30 aastat. Alustati siis, kui selles kandis ja kordades kaugemalgi oli põllumajanduses tooniandjaks Tallinna Näidislinnuvabrik. Siia mereäärsele alale, keskusest kaugemale anti algavale eraettevõtjale 1989. aastal sotsialistliku suurtootmise lipulaeva poolt tükike maad ja vana farm tegutsemiseks. Arvati, et ega nagunii hakkama saa – kuis saab üks väikeettevõtja firma vastu, kus on ametis sadu töötajaid ja harida mitu tuhat hektarit maad.
“Tuli leida oma ärimudel. Läheduses olev Tallinna linn vajas pidevalt värsket köögivilja. Miks siis mitte kasvatada ja pakkuda. Pealegi kui siinsed kerged paepealsed mullad köögivilja kasvatamiseks ideaalselt sobivad,” kõneleb Arvo Olek päris algusest.
Alustati kolmekesi. Nüüd on teised alustajad kõrvale tõmbunud, Arvo Olek korraldab juhina tootmist ja naine teeb raamatupidamist. “Eks ta perefirmaks ole kujunenud,” arvab mees.
Tänavu oli kultuuride all ligi 15 hektarit põllumaad. Poolel hektaril kasvatatakse varajast kartulit, lisaks porgandit, peakapsast, lillkapsast, leht- ja brüsselikapsast, sellerit, suvikõrvitsat, kabatšokki, sibulat…
Vana laudahoonet, kus kunagi ehk linnuvabriku noorkarja peeti, on nüüd hoidlaks-panipaigaks. Kartul, peakapsas, punapeedid on ilusti põrandale laotatud, sibul aga võrkkottidesse pakitud ja paksu kangaga kaetud. Puhur ajab kanga alla sooja õhku. Märg sügis, sibul tahab kuivatamist…
Peipsiäärega ei võistle
“Ei, Peipsi-äärsete sibulakasvatajatega meie ei võistle, tahame lihtsalt võimalikult suurt sortimenti köögivilja kasvatada, siis on ostjal, olgu selleks siis restoran või mõni kokkuostja, ühest kohast lihtsam kõik kätte saada,” kõneleb Arvo Olek. Siin ei mõõdeta kasvavatu koguseid tonnides või tsentnerites, rohkem ikka kilodes. See tähendab aga, et pole mõtet kasutada ka suurtootmisele omaseid suuri masinaid.
“Köögiviljad külvame kolmekesi, varajase kartuli võtame kombainiga, aga ülejäänud köögiviljad – erinevad kapsad, porgandi, peterselli, sibula, kogu maitserohelise, suvikõrvitsa, peedi – koristame kõik käsitsi,” räägib Arvo Olek firma igapäevatööst. Jaanipäevast kuni oktoobri keskpaigani on põldudel igapäevaselt abiks 5–6 saagikoristajat. Eestlast on küll läbi aegade põlluharijaks peetud – vanasõnagi ütleb, et põllumees põline rikas – aga eestimaalasi on nende koristajate hulgas parimal juhul pool. “Eestlane ei taha seda tööd teha,” tunneb põline põllumees oma kaasmaalasi, “ukrainlased tulevad aga hea meelega.”
Kuigi töö käib valdavalt käsitsi, mahetootjaks Talismaa juht firmat ei pea. “Paneme küll väetist nagu normid ette näevad ja herbitsiide kasutame tunduvalt vähem, aga oleme siiski pool-öko, mitte päris ökotootjad,” iseloomustab Olek oma tootmisviisi. “Ja kindlasti pole me suurtootjad, oleme nišitootjad.”
Oma nišš leitud
Et firma tegutseb omas nišis juba 30 aastat, annab kinnitust, et õige nišš on leitud.
“Siia suure linna külje alla selline tootmine kindlasti sobib,” usub põllumees, “ei kujuta ette, kuidas näiteks Võrumaalt tuleks köögiviljakasvataja Tallinna restoranidele värsket pakkuma. Igal pool ikka oma.”
Nüüd, mil saak koristatud ja enamikus ka müüdud, on kokkuvõtete tegemise aeg. Põllumehed taotlevad läbi ministeeriumi ikaldustoetusi Euroopa Liidult. Kas ka Talismaa peremees kirjutab avlduse toetuse saamiseks?
“Eks kümnendik saagist ikka põldu jäi, igal aastal jääb midagi,” arutleb Arvo Olek. “Aga et avaldus… Olen kõik need aastad ilma toetusteta hakkama saanud, küllap teenin selgi aastal palga välja,” usub mees.
