Lääne-Harju vald on avaliku ruumi planeerimise ning ka korraldamisega heas seisus. Töötab avaliku ruumi spetsialist Madis Vaikmaa. Harju Elu kohtus temaga valla viimaste aastate suurima oma ala rajatise juures ehk Paldiski linnaväljakul.
See on Paldiski esimene keskväljak ja valmis Vaikmaa idee järgi talvest kuni juunini 2020.
„Kolm aastat ja mõni kuu peale olen tegelenud Lääne-Harju avaliku ruumiga. Päris suure valla algusest ehk oktoobrist 2017 ma siin polnud,“ ütleb ta. Varem tegutses Vaikmaa samal alal Padise vallas ning oma arvestuse järgi korraldas sealset avalikku ruumi kaheksa aastat.
Toonase töö suurimad ettevõtmised olid tuntud turismiobjektide ehk Padise kloostri ja mõisakompleksi pargiala arendamine-korrastamine. „Siis kindlasti Padise terviserada, mis on puhtalt minu enda algatus. Suusatamise tava on siinkandis pikk ja alguses sõideti lihtsalt mööda metsaradu,“ lisab Vaikmaa. On ta ju ise kuulunud murdmaasuusatamises Eesti tippu. Peale selle tuli spetsialistil korraldada valla kalmistute korrashoid.
Mis muutus seoses kolme valla ja Paldiski linna liitumisega sügisel 2017? „Padise vallast, mis oli ka suur, sai kolm korda suurem omavalitsus. Rahvastiku osas on kasv veel kordi suurem,“ ütleb Vaikmaa.
Raha tuleb lugeda
Loomulikult lisandus rohkelt asulaid, mille heakorda ning avalikku ruumi tuli kohe korraldada. „Padisel on kaks tähtsamat keskust ehk Padise/Kasepere ja Risti. Ülejäänud alal on hajaasustus. Uues vallas on väga palju asustatud punkte. Ehk külasid, alevikke ja üks linn,“ arvutab mees.
Elanike arvult on Lääne-Harju oma naabrist ehk Keilast vaid veidi suurem. Aga pindalalt on „edu“ üle 60 korra suurem. „Eelarved on võrreldavad. Aga näiteks hoonete ülalpidamine, koolide ja lasteaedade pidamine on kallis. See muudab avaliku ruumi arendamise vallas keeruliseks, sest raha tuleb kogu aeg lugeda,“ lisab ta.
Kui neli omavalitsust oli üle nelja aasta tagasi ühinenud, hakkas kohe silma see, et Keila ja Vasalemma valdades ja Paldiskis puudus inimene, kes tegeleks avaliku ruumiga süvitsi.
Vaikmaa seletab, et üht-teist oli tehtud, aga see ei olnud tervik. „Oli küll mõni mänguväljak või jõulinnak. Aga suurt pilti ja plaani ei nähtud. Õnneks võeti Keila vallas omal ajal vastu mitu detailplaneeringut, millega saab nüüd edasi minna,“ on ta tänulik.
Loomulikult andsid tunda prügi täis või võssa kasvanud paigad. Heakord jättis soovida näiteks Ämaris ja Rummus. Viimases olid Vaikmaa sõnul veel vanad maapealsed küttetorud alles. Neid aga enam ei kasutatudki.
„Karjakülas oli ka mõned paigad kehvas seisus ning võsas. Kloogal ning Joal oli ka palju silmariivavat. Esimene ring heakorraga on tehtud. Nüüd saab juba planeerida, spordiväljakuid ning avalikke platse rajada,“ loetleb mees.
Sobib kõikidele
Ta lisab kohe, et mõtteid asulate avaliku ruumi arendamiseks on palju. Kahjuks ei saa neid aasta-kahega ellu viia ning valmis ehitada. Kuid see, mis tehtud, peaks sobima väga mitmetele vanusegruppidele. Ehk lastest kuni pensionärideni välja.
Mullu suvel valmis Rummu välijõusaal ja spordiplats. „See oli hilissügiseni kogu aeg rahvast täis. Kooliajal olid lapsed muidugi õppimas. Aga muul ajal jäeti nutitelefonid väljaku äärde ja noored liikusid,“ on Vaikmaa rõõmus.
Samasugused kompleksid on rajamisel Karjakülas ning Leholas on esimene etapp valmimas. „Loodetavasti läheb meil Leaderi voorus hästi. Siis saame ka Leholas teise etapi valmis. Viimased kaks aastat ei ole Leaderi toetusmeetmeid avaliku ruumi arendamiseks olnud. Nüüd on see taas olemas ja taotlusvoor sai otsa 14. märtsil,“ ütleb Madis Vaikmaa.
„Loodan, et kunagi tuleb sinna ka maailma või vähemalt Euroopa tasemega rannavõrkpalli turniir.“
Suurim nähtav objekt, mis viimastel aastatel rajatud, on Paldiski keskväljak. See valmis 2020. aasta varasuvel ning sai arhitektuuri- ja kujundusringkondades hea vastuvõtu. Väljak oli ka Eesti arhitektuuripreemia nominent. Vaikmaa sõnul esitati toona 34 tööd ning jõuda nominentide hulka on väga suur au. „Mulle tundub, et väljak on siinse kandi enimpildistatud objekt pärast Pakri poolsaare tippu ja tuletorni. Ja seda aasta ringi,“ rõõmustab mees. Hästi on vastu võetud ka vallavalitsuse kõrval asuv rulapark. Ees ootab samas kõrval asuva linnapargi arendamine.
Kloogarand areneb
Kloogaranna hüljatusest ja taassünnist on räägitud palju. Aga mullu jõuti ka seal tegudeni ning valmisid nii spordi- kui ka puhkerajatised. „See on vaid esimese hädavajaduse rahuldamine. Kui ka järgmised osad valmivad, siis on Kloogarand suurte võimalustega koht. Teise etapi raha oleme saanud ja valmimistähtaja oleme määranud järgmisse aastasse,“ ütleb Vaikmaa.
Kloogaranna uuendamise sihtgrupiks olid Vaikmaa sõnul kohalikud. Ehk et teha rannaala neile aastaringselt kasutatavaks ning kergesti ligipääsetavaks. Loomulikult on Kloogarand juba ajalooliselt olnud populaarne suvituspaik. See asub logistiliselt suurepärases kohas, on vägagi ujutav ning maaliliste liivaluidetega. Et see nüüd taasavastati, näitas ka esimene palav nädalavahetus, kus randa saabusid inimhordid.
Tahetakse nagu naabritel
Kogu Kloogaranna rannaala korrastamise projekti maht on jagatud kolme ehitusetappi. Esimese etapi tulemust näevad Vaikmaa selgitusel kõik juba ise. Teise etapiga valmib järgmise aasta rannahooajaks veel kahe kilomeetri jagu erinevaid autovabu teid (laudteed, kruusakattega, sillutuskattega). Kolmas etapp sisaldab näiteks sildade rekonstrueerimist, parklatest ranna-alale juurdepääsuteede rekonstrueerimist, virgestusala/jõulinnakut, täiendavaid puhke- ja sportimisvõimalusi ja muud.
Et Kloogarannas on väga populaarne rannajalgpalli ning -võrkpalli mängimine, siis arendatakse ka neid platse. Peale selle naudib tõusvat populaarsust rannatennis. „Loodan, et kunagi tuleb sinna ka maailma või vähemalt Euroopa tasemega rannavõrkpalli turniir. Liiv on väga hea ning eelmisel suvel kasutati väljakuid väga hoolega,“ rõõmustab Vaikmaa.
Maakondade arengustrateegiate elluviimise toetusmeetme vahenditega (159 000 eurot) ja omafinantseeringuga (182 000 eurot) kaetakse kaks etappi. Kokku on hind 341 000 eurot.
Mida vallaelanikud enim avaliku ruumi spetsialistilt küsivad? „Kui nähakse arendust mõnes naaberomavalitsuses või valla teistes paikades, siis uuritakse ikka: miks meil seda pole? Aga iga päev vast pingid, prügikastid, viidad jne. Eraldi teema on bussiootepaviljonid. Aga enamus nendest asuvad riigiteede ääres ja vald ei tegele paviljonidega,“ ütleb Vaikmaa.
Igakevadine mure on ikka koerte väljaheited. Mullu paigutati üle valla 18 nn junnijaama ning suuremad asulad on nendega kaetud. „Aga kodanik hoolitsegu ikka ise ka. Ei saa eeldada, et koer teeb häda just jaama juurde. Koeraomanik peab ise kõik ära koristama,“ õpetab Madis Vaikmaa.