Metsloomaga kokkupõrkest tekkinud kahjusid on sellel talvel ja kevadel olnud väga palju ning ka suvisel ajal ei kao see oht kuhugi. 

Salva Kindlustuse sõidukikindlustuse osakonna juhataja Tõnis Tohveri  sõnul on metsloomaga kokkupõrke risk Eestis aastaringne, sest sõltuvalt loomaliigist kestab metsloomade jooksuaeg juulist jaanuarini. „Just kevadeti on liikumas rohkelt noori, kogenematuid loomi, kes kipuvad maanteedele jooksma, aga ka asulatesse ja linnadesse eksima. Soovime hoiatada autojuhte, et ka suvisel ajal ei kao see oht kuhugi,“ ütles Tohver.

Hiljuti hoiatas ka transpordiamet, et saabunud soojad ilmad meelitavad loomi rohkem liikvele.

Enim on kokkupõrkeid metskitsedega

Kokku teatati Salva Kindlustusele metsloomale otsasõidust tänavu talvel ja kevadel rohkem kui 230 korral ning hinnanguline kahju moodustas üle 500 000 euro. Kõige sagedasemaks õnnetuse põhjustajaks osutusid metskitsed. 

„Aeg-ajalt jooksevad teele ka väikeulukid, nagu näiteks kobras, mäger või kährik. Toimunud on kokkupõrkeid ka soku või isegi öökulliga.“
– Tõnis Tohver

Kõige rohkem metslooma ja auto kokkupõrkeid oli Saare maakonnas – 30 juhtumit, hinnanguline kahju suurus 65 000 eurot. Järgneb Tartu maakond – 29 juhtumit, hinnanguline kahju suurus 55 000 eurot. Kolmandal kohal on Harjumaa 27 juhtumi ja 75 000 eurose kahju suurusega. Ülejäänud maakondades on juhtumite arv väiksem. Statistika on esialgne, sest paljud juhtumid on alles menetluses.

Suurim juhtum Harjumaal leidis aset selle aasta aprilli alguses. Auto kaotas juhitavuse, üritades vältida metsloomale otsasõitu, sõiduk kaldus paremale poole teepervele ja sõitis otsa kivile ning paiskus külili. „Nagu paljud teisedki, leidis seegi juhtum aset õhtusel ajal, pärast päikeseloojangut, mil metsloomade liikumine muutub aktiivsemaks. Pimeduse tõttu jäi loom tuvastamata. Hinnanguline kahjusuurus on 11 000 eurot,“ kommenteeris Tõnis Tohver.

Suurim kahjujuhtum Eestis, mis Salva kliendil sellel talvel kokkupõrkest metsloomaga toimus, oli kokkupõrge põdraga, mille kahjud ulatusid pea 20 000 euroni.

Ohtlikuim on hämar aeg

Üle poole juhtumitest on aset leidnud hämaral ajal peale päikeseloojangut või hommikul vara enne päikesetõusu. „Kõige sagedamini jooksevad autodele ette metskitsed, aga sagedased on ka kokkupõrked põtrade, jäneste ja metssigadega. Aeg-ajalt jooksevad teele ka väikeulukid, nagu näiteks kobras, mäger või kährik. Toimunud on kokkupõrkeid ka soku või isegi öökulliga,“ rääkis Tohver.

Peamiselt toimuvad kokkupõrked loomadega maanteedel ja metsateedel, kuid järjest enam võib loomi kohata ka linnakeskkonnas. Just selline juhtum leidis aset ühel Salva kliendil, kes sõitiski metskitsele otsa keset linna, olles parasjagu suundumas perega Rocca al Mare kaubanduskeskusesse. 

Kahju kompenseerimiseks on vajalik kaskokindlustus, soodsam võimalus on aga metsloomakasko, mis hüvitab nii väike- kui ka suurulukile otsasõidul tekkinud kahjud kuni 5000 euro ulatuses.

LISALUGU

Kokkupõrge põdraga – tema peal, mina all

See veebruarikuu päev oli külm. Eriti külmaks läks õhtul, mil ma linnast maale, koju hakkasin sõitma – temperatuur langes alla 20. Autos oli aga soe ja hubane, mängis vaikne muusika. Üks auto kulges minu ees, hea oli punaste gabariittulede järgi teed hoida. Tundsin ennast üsna muretult.

Siis ta tuli. Autotulede valgusvihku, minu ja punaste gabariittulede vahele. Maantee-äärsest põõsast ilmus järsku suur hall kogu. Pidurdasin instinktiivselt. Hilja, liiga hilja. Auto, mis sõitis ehk 100-ga, küll aeglustus, aga… Käis raksatus. Nägin nagu aegluubis kuidas suur hall kogu, selg ees, mööda auto kapotikaant mulle vastu libises. Iga selgroolüli ta pingul seljalihaste vahel oli selgesti näha, võinuksin need lausa kokku lugeda. Aga enne, kui jõudsin alustada, oli kogu kadunud, mu ümber valitses vaikus. Eest olid kadunud ka punased gabariittuled. Mu enda auto tuled olid samuti millegipärast kustunud. Olin pilkases pimeduses. Lülitasin sisse ohutuled. Need töötasid. Polnud enam ohtu, et keegi mulle sisse sõidaks. 

Tegin autoukse lahti, astusin külma öösse, tegin tiiru ümber auto. Kus oli see loom, kes mulle sisse põrutas? Maanteel teda polnud, ka lähedal lumehanges mitte. Vaatasin kaugel olevate majade poole. Nägin kuidas suur hall kogu – põder – akende tulekumas aeglaselt üle lumise lagendiku metsa poole lonkas. Temalegi oli see kokkupõrge jälje jätnud.

Helistasin 112, ütlesin, et mul oli just kokkupõrge põdraga. Kas vajate abi, küsiti. Seletasin, et mina abi ei vaja, mul tunduvad luud-kondid kõik terved olevat. Ka ehmatusšokist olen üle saanud. Aga põder… ja auto – ütlesin. Põdra pärast helistage… Ja mulle öeldi number, kuhu peaksin helistama. Autoga tegeleb aga kasko, kutsuge abi. „Meie tegeleme õnnetusega juhul, kui inimesed on kannatada saanud,“ öeldi häirekeskusest resoluutselt ja pandi toru ära. 

Helistasin soovitatud numbril. Seal võeti teadmiseks, et üks lonkav põder liigub kuskil Suurupi kandis ringi, lubati teavitada kohalikke jahimehi. Et loom piinlema ei jääks. Olin oma muredega keset külma pimedat maanteed jälle üksi. Õnneks mitte kauaks.

Tagauks jäi hüvitamata

Helistasin kaskosse, varsti oligi abiauto kohal. Minu auto koos minuga transporditi ära. Kui auto oli üle vaadatud, anti ka hinnang. Tekitatud kahjud – vasak poritiib koos vasaku esitulega, tahavaatepeegel, esiklaas ja kapotikaas ning auto katuse remont – hüvitatakse. Auto tagaukse remonti aga kasko ei maksa. Seletasin küll, et põder, libises üle kapotikaane, sealt tõenäoliselt edasi üle katuse ja kukkus sealt maha, mõlkides ära ka tagumise ukse. Ei usutud. „Põder tuli vihasena tagasi ja lõi jalaga tagaukse mõlki,“ üritati nalja teha. Polnud naljakas.

„Ole õnnelik, et kõik niigi läks,“ ütles kohtumisel sõber, Soome maalehe „Maaseudun Tulevaisuus“ endine kauaaegne peatoimetaja Lauri Kontro, kes oli ka Soome jahimeeste seltsi esimees. Seltsi poolt läbi viidud uurimus kinnitab, et kokkupõrkes kiirusel 80–90 kilomeetrit tunnis põder tavaliselt hukkub. Kiirusel üle 90 kilomeetri tunnis on suur tõenäosus, et hukkuvad mõlemad, nii inimene kui loom. Küllap Soomes läbi viidud uuringu tulemused kehtivad ka Eestis. Ja minu kiirus oli just seal kõrgeima ohu piiril. Kui põder tormanuks põõsa tagant välja sekundi murdosa hiljem, oleks ta sattunud mitte auto vasakusse esinurka, vaid otse juhi aknasse.

Tervislikum on nendele „oleksitele“ mitte mõelda. Sest siin ma nüüd olen ja neid ridu kirjutan. Ja lausa alateadvuslikult alandan kiirust piirkonnas, kui metsloomad võivad auto ette sattuda. 

ÜLO RUSSAK

HEA TEADA

Mida teha, et vältida kokkupõrget metsloomaga?

• Kui juhid, ära tegele roolis kõrvaliste tegevustega. 
• Jälgi metsloomade ülekäigukohtadele paigaldatud hoiatavaid liiklusmärke, need on seal põhjusega.
• Kui näed metslooma teed ületamas, lülita peatudes sisse ohutuled, et anda märku kaasliiklejatele.
• Kui näed metslooma teel või tee ääres, ära lase signaali. Võta hoog maha või peatu. Hämaral ajal võid vilgutada tulesid.
• Ära alusta liikumist enne, kui loom on tagasi metsa pööranud ja veendu, et talle ei järgne tema sõbrad või pere.
• Metsloomad on aktiivsemad videvikul ja öötundidel – ole sel ajal teel eriti tähelepanelik. 

Mida teha, kui kokkupõrge metsloomaga on siiski toimunud?

• Peatu ja lülita sisse ohutuled ning pane sõidukist väljudes selga ohutusvest.
• Kui õnnetuses on inimkannatanuid, teata sellest hädaabinumbril 112.
• Hukkunud või viga on saanud loomast teata infotelefonile 1247 (tasuta)

Allikad: transpordiamet, RMK