Mis seal siis põnevat oli? Eks selline küsimus oota igaüht, kes reisilt naaseb. Eriti kui käidud on kaugel maal, kuhu just naljalt ei satu.

Ja Assoori saared – kokku üheksa vulkaanilist saart keset Atlandi ookeani – on just selline paik, kuhu juhuslikult sattuda on üsna raske, Euroopast on arhipelaag 1500 ja Ameerikast 3000 kilomeetri kaugusel. Nii et tuleb lennata.

Ponta Delgada ja natuke ajalugu

Ponta Delgada on saarestiku keskus, Assooride pealinn. Saared ise on aga oma pindalaga, 2673 km2, Saaremaaga võrdsed. Ainult et viimast on üks saar, Assoore üheksa.

Teadaolevalt astus inimene siin esimest korda maale 1427. aastal, mil portugallased selle vulkaanilise saarestiku avastasid ja siia koloonia rajasid. Esmalt lammastele – saartel puuduvad kiskjad ja mürkmaod, siis inimestele.

Praeguseks on inimeste arv kasvanud 250 000-le. Saarte pärast pole kunagi sõditud, kuigi konflikt Inglismaaga on õhus olnud. Aga sama pentsikult see lõppes kui algaski.

Nimelt tõusis seismilise tegevuse mõjul 1811. aastal peasaare, Sao Migueli külje all veepinnale veel üks saareke. Inglise korveti kapten James Tillard käskis vasttekkinule kohe inglise lipu heisata ning ristis saare oma aluse järgi Sabrinaks.

Sellises metsas jalutades usud surmkindlalt, et juba järgmise teekäänaku taga on ootamas mõni saurus. Keskel krüptomeeria. 

Portugal, kellel on Inglismaaga 1373. aastast mittekallaletungileping – teadaolevalt vanim selline leping, mis on siiani pidanud – oli muidugi hämmingus, emamaalt asusid saarestiku poole teele sõjalaevad. Enne aga, kui merelahinguks läks, kadus Sabrina taas sama ootamatult lainetesse nagu oli sealt tõusnudki.

Nii et praeguseni valitseb saartel rahu, turvalisus ja heakord. Kõik teed ja tänavad on puhtad, hekid avalikes kohtades pügatud, muru niidetud. Kohalik giid Sofia kinnitas, et viimase 15 aastaga on Assoorid Euroopa Liidult saanud pea kaks miljardit eurot. Ja tundub, et vasakule see raha pole läinud, pigem heakorda.

Majad Ponta Delgadas on aga valget värvi nagu paljudes Vahemere maades, aga aknaraamid pole mitte sinised, vaid mustad. Nii et kena sini-must-valge kontrast koos ookeaniga. Teeb südame soojaks.

Loodus

Mille pärast Assooridele minna tasub, on muidugi ainulaadne loodus ja võrratud vaated. Ega neid saari asjata tunta ja reklaamita kui Eedeni aeda keset Atlandi ookeani. Golfi hoovus tagab Assooridel soojuse ja niiskuse aasta ringi.

Kohalikud kokad turistidele maa sees küpsetatud toitu tassimas. 

Temperatuurid mahuvad vahemikku 13–22 kraadi. Aga ilmaga on Assooridel nii, et ei jõua end ümbergi pöörata, kui päikesepaistest on saanud paduvihm. Kohalike elanike kinnitusel on seal ilma poolest parim kuu august, kõige vihmasem on novembrist jaanuarini.

Paljud taimed aga just sellist kliimat armastavadki. Näiteks vohab hortensia seal nagu meil võilill, kõik teeääred ja pargid on neid põõsaid täis. Krüptomeeriat nähes küsib endalt vist aga iga turist – kas see on nüüd hiigelsõnajalg või palm. Või on sõnajalg patustanud palmiga.

Selliste vahel liikudes tekib vägisi tunne, et kui mitte selle, siis järgmise teekäänaku taga on kindlasti saaki passimas ka mõni saurus – nii lopsakas on saarestiku taimestik. Siin asuvad ka Euroopa Liidu kaks ainsat teeistandust.

Eksootika

Nähes Furnase oru kollaseid väävliallikaid ja susisevat-tossavat maapinda, hakkad kindlasti mõtlema: millal see sealt maa seest ükskord kõik pauguga välja tuleb, hävitades kõik elava oma teel.

Saarte pärast pole kunagi sõditud, kuigi konflikt Inglismaaga on õhus olnud.

Kohaliku giidi kinnitusel oli viimane purustav maavärin Furnase orus – org ise on uinunud tulemäe kraater – 1522. aastal. Siis lahkusid inimesed orust. Suured maavärinad olid ka 1940. ja 1960. aastal. Väikeste värinatega on kohalikud aga harjunud, neid esineb alatihti.

Loomulikult on kohalikud oma värinad, nagu ka saarte ilu ja lopsaka looduse, pannud raha teenima. Furnase oru kuumaveeallikad, millest suurim termaalbassein asub Terra Nostra botaanikaaias, on täis noorust taga igatsevaid vanemapoolseid turiste. Kellele siis pärast väävlivees noorendavat kümblemist rammus ühepajatoit pakutakse. Giidi kinnitusel pidi see olema Assooride rahvustoit.

Assooridel asuvad ainukesed kaks Euroopa Liidu teeistandust. Fotod Ülo Russak 

Selle valmistamiseks on allikate lähedusse, kus maapind tossu välja ajab, kaevatud meetrisügavused augud, kuhu kohalikud hommikul liha ja taimed hauduma panevad. Kaheksa tunni pärast on roog valmis. Siis õngitsevad kaks kohalikku kokka pikkade konksudega paja august välja ja tõstavad roa liudadele.

Kui hõrgutav pearoog kohaliku veiniga alla loputatud, järgneb magustoit – verivorst ananassiga. Kaasa saab sealt veel teadmise, et meie, eestlased, polegi ainsad metslased, kes verest vorsti söövad. Seal, maailma veerel on veel ühed samasugused. Igal juhul maitsev roog ja kasulik teadmine.

Tasub teada

Parim kuu saarte külastamiseks on august, siis on kõige rohkem lootust vihmast kastmata jääda. Turiste puudutavad hinnad (restoran, toidukauplus, takso) on enam-vähem nagu Eestiski, veinid muidugi odavamad. Kes otsib suvituspaika koos meluga, leidku teine koht. Kellele meeldib looduses matkata, elamused aedadest, siis on need saared külastamiseks ideaalne paik.