Vabariigi aastapäeva aktusel ulatas vallavanem Andre Sepp Raasiku rahvamajas Arry Uskale tänukirja ja kinnitas väärika mehe rinda aukodaniku märgi. Nõnda tunnustati Uska elutööd Raasiku põhikooli kehalise kasvatuse õpetajana, mis kestis ühtekokku 45 aastat.
“Kahe päeva pärast saan 86,” ütles Arry vabariigi aastapäeval Harju Elule. Värske Raasiku valla aukodanik sündis Järvamaal Albu vallas talupidajate perekonnas. Kooliteed alustas ta Järva-Jaani algkoolis Orinas.
“Seal oli niisugune saatanlik lugu. Sõja ajal läks kaduma minu sünnitunnistus. Ma läksin vallamajja uue sünnitunnistuse järele. Mina ei osanud vaadatagi, et Harry asemel kirjutati sinna Arry,” meenutas asjaosaline apsakat. Ja nii jäigi.
Elu saatuselöögid
Tõeline tragöödia tabas perekonda ühe pealtnäha lihtsa vahejuhtumiga. “Vanem vend Raul kukkus puu otsast alla ja nii õnnetult, et põlv jäi kännu peale. Põlv sai muidugi kinni seotud, aga siis tuli teine häda lisaks – selgrootuberkuloos. Selle põhjuseks oli just see allakukkumine. Ta kustus ära enne keskkooli lõpetamist,” rääkis Arry.
Keskmine vend Helmut lõpetas siiski Paide keskkooli ja seejärel Tartu ülikooli kehalise kasvatuse erialal. Arry läks Paides aga tülli saksa keele õpetajaga, mistõttu tuli haridusteed jätkata Tallinna kehakultuuritehnikumis. Selle lõpetamise järel 1953. aastal alustas ta tööd Loksa keskooli võimlemisõpetajana.
Aukodanik Arry Uska. Juba järgmisel aastal tuli minna nõukogude armeesse aega teenima. Seejärel jätkas mees pedagoogitööd Nabalas. Tallinna õpetajate instituudi kaugõppes sai temast kõrgharidusega kehalise kasvatuse õpetaja.
Nabalas abiellus Arry sealse matemaatikaõpetaja Ainoga. Lastest Andres on praegu Rakvere spordikeskuse haldusjuht, Piret töötab Tallinnas raamatupidajana. Raasiku katseremonditehases töötanud poeg Toomasel aga nii hästi ei läinud.
“Toomasel oli lühike elutee. Aruküla männiku vahel oli avarii. Üks suur masin keeras ta mootorratta ette. Sellest ta eluga välja ei tulnud,” meenutas Arry oma elu teist suurt tragöödiat.
Südamega Raasikul
1967. aastal kolis Arry Nabalast Raasikule. Viis aastat varem oli valminud uus Raasiku koolimaja, kuid koolil polnud endiselt staadioni.
Mees seadis eesmärgiks 300-meetrise jooksuringiga staadioni, millel oleks 4–6 jooksurada. Staadioni juurde pidi kuuluma kolm hüppekasti, kolm kettaringi, üks vasararing ja kaks kuuliringi.
Soovitud staadion valmis seitsmekümnendatel, ehkki lihtne see ei olnud. Nii tehti staadion ilma drenaažita, sest selle rajamiseks ei saadud vajalikku tehnikat. Ehitati ka tagasihoidlik staadionimaja, kus hoiti kettaid, kuule ja suuski. Staadionimajas olid saun, kaminaruum ja kohtunikeruum.
Et Raasiku koolil puudus võimla, kasutati külmemal ajal sisespordi tegemiseks aulat. “Võrkpalliväljak mahtus täpselt sinna põrandale, aga servi löömiseks enam ruumi ei olnud. Korvpalli mängida ei saanud, sest lambid jäid tagalaudade ette, kuna lagi oli nii madal,” meenutas Arry omaaegset kitsikust.
Võimlemisõpetajana viis ta Raasiku poisse ja tüdrukuid aastakümneid maakoolide spartakiaadile. “Poisid olid tublid, aga tüdrukud veelgi kõvemad,” kiitis ta.
Arry töötas Raasikul ühtekokku 45 aastat. “Ma oleksin veel töötanud, kuid mulle tehti operatsioon . Kõhuaort vahetati välja. Reiearteri otsad vahetati välja. Siis ma ei saanud riistvõimlemise kui sellisega enam üldse tegelda,” ütles ta.
Aukodanik muigas, et ehk oleks ta võimlemisõpetajana kauemgi vastu pidanud, kui ta poleks Vene kroonus suitsetanud. Pensionile jäi mees 79-aastasena 2012. aastal.
Praeguseks on Raasiku põhikool saanud korraliku spordihoone, uue staadioni ja kuurid inventari tarbeks. Arry sõnul on tema loodud rajatistest alles veel vaid kelgumägi.
Areng teeb vanal mehel siiski südame soojaks. “Mul on tohutult hea meel, et ma jõudsin ilusa suure võimla valmimise ära näha. Mul on ka väga hea meel, et niisugune suurepärane tartaaniga jooksurada on koolimaja juures,” kiitis ta.
