Arno Paveli reisipäevik: 55 päeva sõprade ja iseendaga (0)

Loetud päevad pärast Vladivostokist tagasitulekut tuli rännumees Arno Pavel Harju Elu toimetusse reisimuljeid jagama. Tohutu pildipangaga jõudsime vaid põgusalt tutvuda. 28 000 kilomeetrit uazikuga läbinud mehe muljed on tasapisi settimas.

Galina ja Ivan Bondartšuk, <a href=

Kose valla mees Arno Pavel astub toimetusse sülearvuti kaenlas. Pikal teel kasvatatud habe on maha aetud ja mees ütleb, et suurem reisiväsimus on välja magatud. Ajaveebil on endiselt palju lugejaid nii Eestis kui ka Venemaal (üle 101 000 vaatamise) ning endiselt saab Pavel kirju, mis tulvil küsimustest Venemaa elu-olu kohta. Ühendust võttis ka üks neist, kes aastaid tagasi seltskonnaga villisega Venemaal rändamas käis.

Muuseumikülastused

Kui vähegi linnas koduloomuuseum avatud oli, astus Arno Pavel sinna sisse.

Väljavõte blogist Kaasinis peatumise järel: “Käisin ajaloomuuseumis, Tatarimaa elu näidatakse hallidest aegadest tänapäevani, välja on pandud uhked tatari rahvariided, tõesti ilusad, rikkalike kaunistustega, aga ka sõjameeste varustus. Väga suur, kahekordne hoone paljude eraldi saalidega. Kuid põhieesmärk oli siiski Kreml. Kreml asub kõrgel Kazanka kaldal, palju on siin lahinguid löödud, nüüd on vaenukirved maha maetud, järgi on vaid ajalugu. Kremli kaitsemüürid on korralikult restaureeritud, müüride varjus vene õigeusu kirik kõrvuti ühe maailma vägevaima mošeega. Mošeesse lubatakse ka sisse, õnnekombel sattusime palvuse ajal, vaimulik laulis palvust (või kuidas selle palvuse kohta ütlema peaks). Vaatasin seda kõrgemalt, teise korruse rõdult, väga mõjus oli.”

Burjaatia teedel võib sageli kohata hulkuvaid kariloomi. Autojuhid ei lase end sellest häirida ja laveerivad veistest ettevaatlikult mööda.Burjaatia teedel võib sageli kohata hulkuvaid kariloomi. Autojuhid ei lase end sellest häirida ja laveerivad veistest ettevaatlikult mööda. 

Jakustkis igikeltsa muuseumis, mille nimi on “Igavese jää kuningriik”, klõpsitud võtted on kui kunstiteosed, jääskulptuuride ja valguse mäng. Igikeltsa koopad tekkinud nii, et kohalikud võimud andsid ärimeestele tellimuse valmistada hoidlad, kus saaks hoida suure osa põhjala muidu riknevatest toiduvarudest. “Igikelts mäe sees hoiab temperatuuri püsiva, umbes -15 kraadi. Mingitel põhjustel ei läinud asjad siiski sel moel käiku. Neid ehitanud firma pankrotistus. Siis tulid uued ärimehed, kes tegid sellest paigast muuseumi,” näitab Pavel imelisi fotosid.

Eestlased Jaapani mere ääres

Oma sõidul Arno Pavel eestlasi ei kohanud, küll aga meenutusi eestlaste olemasolust üle suure laia Venemaa – kes ise välja rännaud parematele maadele, keda vägisi viidud. President Pätsu kunagisse matmispaika mälestustahvli paigaldamise järel sattus mees öömajale valge ahjuga taresse, milles kunagi olid pererahva juures elanud küüditatud eestlased. Pere eakaim liige mäletab neid siiani, ka on hilisemas elus suhtlema jäädud.

Eriline nähtus oli Jaapani mere ääres Liivikülas asuv eestlaste muuseum, mille asutaja oli eestlane. Arno Paveli sõnul kajastasid väljapanekud ajalugu alates kiviajast, eestlaste saabumisest 19. saj. lõpul ning kolhoosidest. “Jõuka kolhoosi Novõi Mir pani püsti eestlane, repressioonide aegu lasti ta kahjuks maha, nii oli tavaks. Viisin neile Muinsuskaitse Seltsi poolt hulga kirjandust, Tarvastu vallalt lipu. Täies suuruses mulgi lipule võtsin aga direktori pühenduse. Pildistasime eksponaatide taustal, hiljem kastsin lipu otsapidi Jaapani merre. Lipu tõin tagasi ja pidulik üleandmine seisab alles ees,” jutustab Pavel.

Eelistas borši

Uljanovskis viis Arno Pavel truu sõiduriista tehasesse, kus masin valmistati. Seni, kui uazikule hooldust tehti, näitas giid Pavelile tema sõiduriista sugulasi.Uljanovskis viis Arno Pavel truu sõiduriista tehasesse, kus masin valmistati. Seni, kui uazikule hooldust tehti, näitas giid Pavelile tema sõiduriista sugulasi. 

Kui Arno Pavel mõnes linnas peatus ja keha kinnitas, küsis ta ikka borši. Irkutskis maiustas aga Baikali jõe kõrgel kaldal omuliga. Parimad toidukorrad olid võõrustavate perede juures, kus pakuti maitsvamaid kohalikke roogi.

Kui rännuväsimus päriselt järgi annab, tuleb Arno Pavelil valmistuda rohkeid reisimuljeid jagama. Nii Hüürus kui ka suvituspaigas Tarvastu vallas on mees oodatud lugusid pajatama ja pilte näitama. Laiuvad stepid, hingematvalt kaunid fotod Baikali järvest, Leena voogudest, mägedest Aldani lähedal. Kellel aga veab, kuuleb ehk lugusid karunahast, suurimast leitud kullakamakast, meteoriidist või kirburautajastki.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.