Inimeste murede ärakuulamine, abivajajate aitamine ja abistamine, nende eest hoolitsemine – kõik see võib südamesse hakata juba noorpõlves. Nii kinni hakata, et abivajajate aitamisest lausa elukutse saab. Aastakümneteks.

„Ei pea tingimata olema suurt ja tugevat kasvu, et teisi aidata,“ arvab Keila valla sotsiaalnõunik Anneli Sert. „Tähtis on tahe aidata.“

Tal endal tekkis soov inimesi nende mures kuulata ja muret jagada juba Kohila Keskkoolis õppides. Nii tugev soov, et koolitee jätkus Tallinna Pedagoogilises Seminaris (tollases „pisipedas“) sotsiaalpedagoogikat tudeerides. Bakalaureuseõpingud jätkusid Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö erialal ja lõpuks magistrikraad sotsiaalteadustes.

Kinnitust, et õpitav eriala just see õige on, andis õppepraktika Keila vallavalitsuse sotsiaalosakonnas.
„Tulin siia tudengina praktikale ja jäin kohe ka tööle,“ meenutab Anneli Sert. Natuke nostalgiliselt – praktikale tulemisest ja tööle jäämisest saab õige pea 20 aastat.

20 aastat Keila vallas

20 aastat ühte ametit pidada pole just lihtne; või peab see töö tõesti hingelähedane olema. „Eks kõik see kokku ongi mind paigal hoidnud,“ ütleb sotsiaaltöötaja mõtlikult. „Et töö on hingelähedane; et kolleegid on väga head olnud, aga mis ehk kõige tähtsam – ma tunnen, et mind vajatakse, mu töö on inimestele vajalik.“

Need kaks aastakümmet pole Anneli Sertil vallamajas ka amet päris üks olnud. Seitsme vallavanema alluvuses on tulnud mitmeid ametikohti pidada, aga valdkond, sotsiaaltöö, on ikka üks olnud.

„Tollane vallavanem Tiit Mae võttis mu praktikale ja pakkus praktika lõppedes spetsialisti ametikohta. Nii ma siis töötasin ja õppisin korraga. Vallavanem Kalev Laastu ajal olin abivallavanemaks sotsiaalküsimuste alal enamus aega ja nüüd, Jaan Alveri ajal, sotsiaalnõunik,“ meenutab Anneli Sert oma erinevaid ameteid. Erinevaid vallavanemaid – neid on 20 aasta jooksul Keila vallal kokku olnud seitse – spetsialist võrrelda ei taha. „Inimesi ei ole õige võrrelda,“ arvab ta, „igaüks neist on andnud vallale suure panuse ja andis minule mõndagi.“

Sotsiaaltöötaja argipäev

Küll võrdleb Anneli Sert aga meelsasti tegemisi, mis tal sotsiaaltöötajana tuli teha paarkümmend aastat tagasi ja mida ta teeb nüüd. Mis on sotsiaaltöötaja töös muutunud?

Turvalisus ja kindlustunne peab inimestel olema, et keegi ei jää kunagi oma murega üksi.

„Põlvkond on vahetunud. Täna vajavad abi paljud neist, kelle vanemad paarkümmend aastat tagasi toetusesaajate nimekirjas olid,“ tõdeb Anneli Sert. Ütleb siis tõsinedes: „Ühiskond on muutunud, sotsiaaltöö on muutunud. Meilt nõutakse rohkem. Inimesed on palju teadlikumad, oskavad küsida ja julgevad küsida. Aga ka võimalused on märksa avaramad kui algusaastatel.“

Kas on see siis hea, et põlvkond on vahetunud? Käis vallamajas kunagi abi küsimas ema, nüüd käib poeg või tütar. On tekkinud harjumus…

„Mitte selline harjumus pole hea. Paraku ei tea me kunagi, mis meid ees ootab – töökaotus, perekonna purunemine, tõsine haigus. Turvalisus ja kindlustunne peab inimestel olema, et ükskõik mis ka ei juhtuks, ei jää keegi kunagi oma murega üksi. Ikka on koht, kuhu tulla,“ kõneleb Keila valla sotsiaaltöötaja oma tööst.

Kes on need, kes põhiliselt abi vajavad – on need mehed või naised; noored või vanad; haritud või väiksema haridusega inimesed?

„Eks meie poole pöördu igasuguseid inimesi, aga naised sagedamini kui mehed – on ju pere majandamise mured rohkem naiste õlgadel; vanemad inimesed pöörduvad sagedamini kui noored,“ räägib Anneli Sert abivajajatest. Tihti tullakse vallamajja ka pereprobleemidest kõnelema, mida varem just kuigi sageli ei juhtunud, need hoiti oma teada. Ja antakse teada üksindusse jäetud lastest või vanurist. „Üritame siis lapse vanemad või vanuri lähedased üles leida, kirjutame neile, helistame – olgu nad siis tööl millises riigis tahes. Üritame ühiselt lahenduse leida. Et lastel oleks hooldaja, vanur saaks vajadusel hooldekodusse,“ kõneleb Anneli Sert sotsiaaltöö argipäevast. Tööl tuleb olla 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Kui mitte just oma kabinetis vallamajas või abivajajat külastades, siis vähemalt mõtetes. Ei saa ju kontoriust sulgedes maha jätta inimesi ja nende probleeme.

„Paljude inimeste heaolu ja toimetulek sõltub sotsiaaltöötajaist,“ kõneleb Anneli Sert.

Töö helgem pool

Kust saab sotsiaaltöötaja, kes ise kogu aeg üritab teisi aidata, toeks olla, vajadusel ise abi ja tuge? „Eks meile ole suureks moraalseks toeks see, kui lihtsalt näed, et kellelgi on hakanud hästi minema – et vanur on saanud soovitud hooldekodusse või külastab teda nüüd sotsiaaltöötaja; et lastel on turvaline kasvukeskkond jne,“ kõneleb Anneli Sert sotsiaaltöö helgemast poolest.

Loomulikult on tööd – ka raskemat tööd – kergem teha siis, kui seda avalikult tunnustatakse.
„Sotsiaaltöö ja sotsiaaltöötaja roll on ühiskonnas nende paarikümne aastaga oluliselt kasvanud,“ teab Anneli Sert oma töö tähtsust. Aastavahetusel sai ta ka tunnustatud väikese HOLMERiga Harjumaa Omavalitsuste Liidu poolt .

„Eks see tunnustus ole rohkem kogu meie ühtsele kollektiivile,“ arvab Anneli Sert.

Oma napil vabal ajal meeldib talle aga koduse Nõmme mändide all rattaga sõita või teatris käia. Sealgi on ta sage külaline.