Jõelähtmel veidi rohkem kui 500 hektaril teravilja kasvatav Andres Oopkaup leiab, et võtame endi õlule küll hoogsaid kliimaeesmärke, ent inimkonna käsutuses pole tegelikult kuigi palju reaalseid lahendusi, kuidas nendeni jõuda.

Rohepöördes nähakse olulist rolli ka põllumajandusel, millele heidetakse ette keskkonna koormamist väetiste ja taimekaitsevahenditega, mis omakorda põhjustab süsinikuheidet. Sestap näeb Euroopa Komisjoni kliimapakett muu hulgas ette põllumajanduses kasutatavate kemikaalide vähendamist 30% võrra lähema kümmekonna aasta jooksul.

Samas on vähemalt esialgu liikvel veel hulgaliselt müüte ja seisukohti, mis teadusele ei tugine, selle kohta, nagu oleks loomakasvatus ja põlluharimine seotud enamasti vaid süsinikuheitme suurendamisega, sidumise osas aga jääb pigem tagaplaanile.

Efektiivsuses peitub arengu võti

Omal ajal pikalt toonases põllumajandusministeeriumis ametis olnud Andres Oopkaup, kes nüüd juhib oma ettevõtet OÜ Crocus Agro, on seda meelt, et rohepöördele aitab kaasa tugeval vundamendil seisev tänapäevane intensiivne põllumajandus. Lisaks usub ta, et kodumaist põllumajanduslikku tootmist peaks hoidma ja arendama, et meie isevarustatuse tase tõuseks, sest praegu suudame ennast piltlikult öeldes ise ära toita vaid piima ja teraviljaga. Kõik muu tuleb sisse vedada, kusjuures toidukraami importimine tähendab tohutul hulgal vedusid nii mere-, õhu- kui ka maismaateid mööda.

Toodaks me kohapeal näiteks liha, mune ja juurvilju rohkem, oleks ka vedusid vähem, mis kahtlemata aitaks kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele.

Sest on teada, et nii nagu traktorite puhul, ei ole ka veokitel diiselkütusele praegu tõsiselt võetavat alternatiivi ja selle kasutamine mootorikütusena jätkub veel vähemalt lähematel aastatel.

„Rohepöörde juures üldse ja ka põllumajanduse osas peaks arvestama kasvuhoonegaaside emissiooni ja süsiniku sidumisega elutsükli bilansipõhiselt, sest põllumajandus igal juhul ka seob süsinikku, mitte ainult ei emiteeri,“ räägib Andres Oopkaup. „Lisaks leian, et n-ö efektiivsuse tagaajamine agraarsektoris tervikuna lõppkokkuvõttes vähendab emissiooni. Kui me kasutame suuremaid, n-ö oma töölaiuse suhtes efektiivse kütusekuluga masinaid, siis reaalses elus töötavad need masinad vähem tunde ja tekitavad ka vähem CO2 heidet.“

Seega ei oleks Oopkaupi hinnangul rohepöörde kontekstis ilmtingimata otstarbekas pidada paljusid väiketalusid, mis põllumajanduslikus tootmises annavad tagasihoidliku tootmistulemuse, samas igaüks neist on ikkagi arvestatav süsiniku emiteerija.

Moodne tehnika vajab täpset timmimist

Me ei oska veel arvestada paljude nüanssidega, mis lõpptulemusena mõjutavad oluliselt keskkonnale avaldatavat koormust. Näiteks kasutab põllumees valdavalt tahket väetist, millest jääb järele tohutul hulgal kilekotte, mille taaskasutuse tulemuslikkus on kaheldav; selle asemel et kasutada vedelväetisi, mille puhul pakendijäätmeid ei teki.

Või näiteks kui farmer peab sõitma suveööl 700 kilomeetrit Jelgavasse ja tagasi, sest seal on olemas mingi varuosa, mida üheski Eesti laos ei ole, vaatamata sellele, et meie mail töötab oma tuhatkond masinat, millel selline detail on kasutusel.

Oopkaup toob elulise näite, kuidas efektiivsus aitab vähendada süsinikuheidet. Nimelt vahetas ta hiljaaegu vana kombaini uue vastu, valides teadlikult n-ö paar numbrit suurema masina, et vili saaks koristatud väiksema arvu töötundidega. Kui vana kombainiga tegi ta aastas 280–290 töötundi, siis uus suudab sama külvipinna ära koristada 150 töötunniga. Uue ja võimsama kombaini kütusekulu on suurem ca 10%, tööaja kokkuhoid aga 30%. Ühest küljest on see ettevõttele majanduslikult efektiivsem, teisalt säästab ka rohkem keskkonda.

„On väga keeruline aru saada, et oleme roheeesmärkide saavutamisel oma mõtetes süsteemsed.“

„Millegipärast praegune Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika liigub suurtelt agrofirmadelt toetuste äravõtmise suunas, soovides anda abi pigem väikestele. Kliimaeesmärke arvestades on see vastupidises suunas liikumine,“ ütleb Oopkaup. „On väga keeruline aru saada, et oleme rohe-eesmärkide saavutamisel oma mõtetes süsteemsed.“

Ta rõhutab, et ei väljenda oma mõtetega põllumeeste vastuseisu kliimamuutustega tegelemisel. Talle tundub, et praegu tegeldakse rohepöördega lihtsalt tegemise pärast ja sellel tegevusel puudub läbiv loogika. Mõtestatud tegevusi oleks aga rohkesti.

Nii pakub Andres Oopkaup välja, et riiklikul tasemel võiks sisse seada põllumeeste käsutuses olevate elektrooniliste seadmete häälestamine ja sellealane nõustamine. On ju nii, et sinu valduses võib küll olla tipptasemel tehnoloogia, aga kui sa ei oska seda põlluoludele vastavalt õigesti timmida, siis ei suuda see tehnika ka efektiivselt töötada ning toob kasu asemel pigem kahju.