24. septembril sai 50-aastaseks mandri-Eesti kõige rahvarohkema valla juht Andres Laisk. Juhus või mitte – mõned päevad varem avati Saue uus vallamaja, mis üllatab avaruse ja modernsusega. Harju Elu usutles vallavanemat ehitises, mis on Andres Laisale justkui juubelikingituseks.

Te olete 11 aastat pidanud vastu Saue vallavanemana, sealhulgas elanud üle haldusreformi, mille käigus vald laienes Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla aladega. Mis on edu põhjuseks?

Kõiki asju on tehtud siin südamega ja pühendumisega, parimat eesmärki taotledes.

Ma ei ole kunagi ennast tegelikult poliitikuks pidanud, pigem näinud enda rolli just kohaliku elu arendamises. Seda võib mõnevõrra isegi altruismiks nimetada. Püüan Saue valla elukorraldust muuta nii, et inimestel oleks parem elada.

Haldusreform puudutas meid vähe. Meie ühinemine ju käis varasemat sammu ja oli selleks ajaks kui haldusreformi seadus vastu võeti, juba kokku lepitud. Põhimõtteliselt me olime siin ka natuke nagu teerajajad, aitasime haldusreformi formuleerimisele kaasa oma kogemuste ja teadmistega.

Kust ikkagi sai alguse soov kätt proovida vallavanemana?

See oli puhas juhus. Ma töötasin 2009. aastal finantsinspektsioonis, mul oli omajagu põnev rahvusvaheline töö ja mul ei olnud mingit plaani sealt ära tulla. Ma lihtsalt osalesin kohalikel valimistel, et volikogu tasandil kaasa rääkida omavalitsuse tegemistes Saue valla elanikuna. Aga saatuse tahtel läks nii, et oli vaja head vallavanemat ja ju siis mina see hea vallavanem olin.

“Minus ei ole järjekindlust ühe kindla eesmärgi nimel 50 aastat töötada. Mulle on vaja eesmärke palju ja pidevalt.”

Esimesed viis aastat olite te erakonnatu vallavanem. IRL-i, praeguse nimega Isamaa liikmeks astusite te alles 2014. aastal. Mis oli selle sammu põhjuseks?

Tol hetkel minu maailmaparandajalik meel arvas, et tuleks natuke vaadata riigikogu poole ja riigikogusse teadupärast ei saa kandideerida ilma erakonda astumata. Meie erakonnamaastikust tollel hetkel ma endale paremat minu maailmavaatega sobivat erakonda ei leidnud.

Olemuslikult ei ole kohalikul tasandil erakondlik kuuluvus määrav. Ma olin enne seda juba kohalikus poliitikas ja ma olen jäänud kohalikus poliitikas valimisliidu inimeseks. Kohalik poliitika peab toetuma kogukondadele, mitte ajama erakondlikku liini. See meie valimisliit, mida ma olen vedanud ja ehitanud oluliselt pikemalt, kui on minu erakondlik kuuluvus, see on minu tegelik mina.

2017. aasta kohalikel valimistel te ei kandideerinudki IRL-i nimekirjas, vaid valimisliidu Koostöö – Meie Vald eesotsas.

See sündis kahe valimisliidu ühinemise tulemusena pärast omavalitsuste ühinemist. Leidsime, et õige on jõud ühendada. Ma olen kohalikul tasandil veendunud valimisliitude olulisuses ja jään seda suunda vedama tulevikus, kui mulle võimalust antakse. Ma ei näe siin mingit konflikti, et ma olen erakonna liige samal ajal. Koostöö – Meie Vald valimisnimekirjas oli 55 liiget.

Mingisugune erakondlik taust oli nendest vist ainult viiel.

Praegu olete te üks nendest, kes Isamaa sees üritab luua fraktsiooni Parempoolsed. Kas Isamaa on lõhenemas?

Ma ei saa öelda, et ma olen üks nendest, kes üritab luua. Ma olen pigem passiivne kaasamineja, kuna see retoorika, mis kohati tänasest valitsusliidu koalitsioonist välja kostab, on minu enda maailmavaatega mõningases konfliktis. Need väärtused, mida püütakse esile tõsta Parempoolsete manifestis, on mulle lähedasemad, aga ma ei arva, et selle eesmärk oleks mingit kiilu lüüa või midagi lõhkuda.

Selle eesmärk on erakonnasisese diskussiooni tõstatamine, aktiivne arutelu, et leida paremat konsensust ja ühtsemat tulemust.

Arusaadavalt tuleb tänases koalitsioonis olla retoorikaga piiritletud ja mahtuda koalitsioonilepingu raamidesse. Ma ei arva, et see peaks olema Isamaa lõplik nägu tulevikus.

Mitu tundi nädalas teil Saue valla juhtimise peale kulub?

Põhimõtteliselt olen vallavanem 24/7. Uneaega vahel ikka jääb ka, aga kuna uni on mul viletsakene, siis aeg-ajalt tõusen ka öösel üles, võtan arvuti kätte ja hakkan valla asju mõtlema.

(Naerab) Ma ei ole neid tunde kunagi lugenud. See on mu põhitegevus, hobi, kirg ja armastus üheskoos.

Kui palju aega jääb perekonna tarbeks?

Tüüpiline vastus on, et liiga vähe. Tahaks, et oleks rohkem. Ma olen võib-olla töösse liiga pühendunud. Eks ma pean kompromisse tegema.

Teie isa on biofüüsik ja akadeemik Agu Laisk. Kas ei ole tekkinud mõtet sarnaselt isale akadeemilist karjääri teha?

Kui ma ülikooli läksin, siis mul oli see mõte. Ma läksin ülikooli õppima ju füüsikat ja olen ka kaks esimest füüsika kursust lõpetanud.

Aga… (mõtleb pikalt) et olla teadlane, selleks peab olema hästi palju kannatlikkust.

Minu isa on rohkem kui 50 aastat tegelenud põhimõtteliselt ühe asjaga ja ega ta päeva lõpuks ei tea siiamaani, kas ta nüüd on midagi saavutanud. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud, aga see on selline lõputu otsimine. Sa kunagi ei tea, kuna see tulemus tuleb.

Minu iseloom kipub olema kahjuks selline, et ma tahan, et kõik asjad oleksid õhtuks tehtud. Mulle on hästi oluline käegakatsutav tulemus.

Ja kui õhtuks ei ole valmis, siis aastaga võiks vähemalt valmis saada. Kaks aastat on juba pikk aeg.

Ma lihtsalt ei sobitu teadusmaailma. Minus ei ole järjekindlust ühe kindla eesmärgi nimel 50 aastat töötada. Mulle on vaja eesmärke palju ja pidevalt. Seetõttu ma tulin Tartu ülikooli füüsika osakonnast ära. Ma nägin, et minust saaks vilets teadlane ja õpetajaks ma ei tahtnud tol hetkel saada.

Vend Mart Laisk reklaamib end nõia ja selgeltnägijana. On ta visionäär või pigem suguvõsa must lammas?

Pigem ikka visionäär, filosoofi tüüpi. Tal on kindlasti omad tugevused võrreldes minuga. Mingis mõttes on ta isegi targem ja haritum, aga ta kindlasti väljub konventsionaalsetest arusaamadest ja teeb seda heal meelel. Vaatab suuremat pilti ja ma usun, et tema sellises maailmatunnetuses on omajagu tõtt, mis annab talle ka tegelikult õiguse ennast defineerida, olgu siis nõiaks või jumalaks või millekski kolmandaks.

Teie teisest vennast ehk Tõnis Laisast on väga vähe kuulda olnud. Millega tema tegeleb?

Tõnis on Tartu psühhoneuroloogiahaiglas tööl, mitte patsiendina sees.

Te üritasite õppida füüsikat, kuid diplomi saite te hoopis…

Ma lõpetasin Tartu ülikoolis majandusteaduskonna rahanduse ja krediidi osakonna.

“Kohalik poliitika peab toetuma kogukondadele, mitte ajama erakondlikku liini.”

Varasemalt olete te töötanud Tallinna väärtpaberibörsil. Olge nüüd otsekohene – kas sellisel väikeriigil nagu Eesti on oma väärtpaberibörsi üldse vaja?

Siin on see klassikaline klišee, et rahal ei ole kodumaad. Mõni meie ettevõte on ju oma kapitalisatsioonilt suhteliselt suur, mitte muidugi maailma mastaabis. Maailmas kaubeldakse tunduvalt väiksemate ettevõtetega.

Jällegi – kuna infotehnoloogia on nii palju arenenud, börs on muutunud elektrooniliseks kauplemisplatvormiks, põhimõtteliselt võib kaubelda ükskõik millega, siis ma arvan, et nii kaua, kui ta annab rahaturgudele ja kapitaliturgudele juurde, siis on tal oma roll kindlasti olemas. Kasvõi meie enda pensionifondid on meie suurematesse börsiettevõtetesse ju investeerinud.

Selle üle võiks pikalt heietada, kas eurotsoonis on vaja üldse piirkondlikke börse. Võiks ju kõik ühel börsil kaubelda jne jne. Ja kas üldse on põhimõttelist vahet, kui ma täna lähen kauplema Saksa börsile või Eesti börsile?

Baltikumi börsid on üldse ühele platvormile läinud tegelikult.

See on keeruline, väike turg loomulikult takistab head kapitaliturgude arengut. Nende turgude likviidsus on väga väike maailma mastaabis, aga ma arvan, et me peaksime siiski püüdma seda turgu hoida.

Kui te ei oleks vallavanem, siis milline amet võiks olla uus väljakutse?

Enne seda, kui ma palgatööliseks hakkasin, olin üsna pikalt ettevõtja, asutasin Eesti esimese reklaamiagentuuri. Ma arvan, et oma natuurilt ma sobiksin tagasi ettevõtlusesse, aga mis valdkonnas täpselt, seda ma täna ei oska öelda. Reklaamiettevõtlus on mulle jätkuvalt väga südamelähedane.

Minus on teatud annus realiseerimata loomingulisust. Mingisugused tegevused, mis seostuvad loomingulise väljundiga, võiksid mulle sobida ja ettevõtlus ei oleks mulle ka kindlasti võõras.