10. juuni õhtul kell kuus kogunes Ämari koolimajja poolteistsada melanhoolse moega inimest, kelle seas oli nii pensionäre, keskealisi, noori kui lausa sülelapsi. Nägudelt võis välja lugeda nostalgiat ja nukrust, sest sügisel Ämari põhikoolis õppetööd enam ei jätkata.
Et vene hing ihkab siiski tantsu ja tralli, oli õpetaja Žanna Romanova eestvedamisel kaunistatud esimese korruse koridor värviliste õhupallidega, mille vahel ilutses silt “Head aega kool”. Laua ja laptopiga pandi püsti midagi diskoripuldi laadset ning prazdnik võis alata.
Loeti luuletusi, lapsed tantsisid ja laulsid. Muu hulgas kanti ette kooli hümn, mille kirjutas omal ajal Ämari vene keele ja kirjanduse õpetaja Olga Petrosjan, kes praegu töötab Keila koolis. Etteaste andisid noored flöödimängijad, keda oli kokku kaheksa.
Rahva ette kutsuti teenekaid vilistlasi, endisi ja praegusi õpetajaid. Peo kulminatsiooniks kujunes temperamentne sõu, kus Žanna eestvedamisel reivisid kõik praegused Ämari õpilased – ligi nelikümmend noort.
Žanna ise on Ämari koolis töötanud viimased 24 aastat, õpetades muuhulgas matemaatikat, füüsikat, laulmist ja plokkflööti, aga pidades ka raamatupidaja ja huvijuhi ametit.
Mis saab edasi? “Nüüd ma hakkan mõtlema. Ma hindan oma olukorda, elu, puhkan ja otsin teise töö,” arvas ta.
Aga mis teha
Ehkki praegune Ämari koolimaja ehitati 1979. aastal, algas Ämaris hariduse andmine juba 1946. aastal. Koolimaja stende katsid arvukad mustvalged ja värvilised fotod, kust pidulised oma klassi ja klassijuhatajat otsisid.
Inna Batmanova tutvustas ennast Harju Elule kui 1988. aasta vilistlast. “Õpilasi oli siis palju, meie klassis 15. Lõpetasime kümnenda klassi, sest nõukogude ajal olid venekeelsed keskkoolid kümneklassilised.”
Ämari järel lõpetas Inna Tallinna majanduskooli ning töötab praegu pealinnas raamatupidajana. “Alati on kurb, kui kool suletakse. Maakooli kohta oli see hea kool,” arvas ta kunagise kodukooli kohta.
Inna klassiõde Ljudmila Spiridonova jätkas Ämari järel haridusteed Tallinna pedagoogilises instituudis, elab praegu Rummu alevikus ja töötab sealses lasteaias. “Muidugi on väga kahju, et kool suletakse, sest selles koolis lapsed olid nagu üks perekond. Kõik tundsid üksteist, olid omavahel sõbralikud,” arvas ta.
Ljudmila enda lastest kaks vanemat lõpetasid Ämari kooli juba aastate eest, noorima pani ema eelmise aasta septembris Keila kooli, sest liikvel olid jutud Ämari sulgemise kohta. Kui Rummult Ämarisse on vaid kolm kilomeetrit, siis Rummult Keilasse palju pikem maa. “Aga mis teha,” ohkas naine.
Vene keele pärast
Marina Tšerep lõpetas Ämari kooli 2000. aastal, tema abikaasa Oleg kaks aastat varem. Praegu on Marina Rummu alevikus madratsite komplekteerija, Oleg treilerijuht.
“Muidugi oli see hea kool, mis andis lastele teadmisi. Kõik olid rõõmsad. Vanemad tundsid õpetajaid, õpetajad aitasid alati lapsi. Kooli sulgemine oli negatiivne otsus, kuigi mõistetav, sest õpilasi oli väga vähe,” arvas Marina.
Marina ja Olegi kaks last on seni käinud samuti Ämari koolis, alates sügisest jätkavad nad haridusteed Paldiskis, mis jääb 26 kilomeetri kaugusele. “Vene koolis,” rõhutas ema. “Omavalitsus pakub transpordi.”
Üllataval kombel selgus, et venekeelset õpet soovivad ka mõned eestlastest vanemad. Vasalemma kandis elav
Rene Kask oli oma tütre Sandra pannud Ämari kooli, ehkki eestikeelne kool on kodule lähemal.
Tüdruk lõpetas kevadel Ämaris viienda klassi. “No ma arvan, et see on õige,” ütles Sandra isa otsuse kohta ta venekeelsesse kooli panna.
Kas selline otsus oli seotud lapse tulevase karjääriga? “No kindlasti,” arvas Rene. Kuhu laps nüüd kooli läheb? “Vot ongi raske otsustada. Paldiski jääb väga kaugele, Keila on lähemal,” arutles Kask. Ühes asjas oli mees siiski kindel – Sandra jätkab venekeelses koolis.
Järgnevalt selgus, et Sandra ema Jekaterina on venelanna ning nõnda on vene keel tüdruku emakeel, ehkki emaga koos tüdruk ei ela.
Küsimusele, kuidas Rene enda karjäär on edenenud, vastas mees: “Kõike olen teinud. Olen olnud ehitaja, autojuht. Praegu olen töötu.”
