15. mail täitub 75 aastat päevast, kui Eesti ja Nõukogude Liit kirjutasid alla lepingule Ämari mõisa ja selle ümbruse maa-ala üleandmiseks Suurküla aerodroomi ehitamiseks. Ämari lennubaasis nõukogude ajal teeninud Andres Eriks tutvustab asula tänast ja eilset päeva.

Kui ajakirjanik maikuu esimese täisnädala alguses Ämarisse jõuab, on seal vaikne. Vaid baasist suurele maanteele sõitvad autod ja bussid annavad aimu, et algab suurõppus “Siil”. Tseremooniani, kus Hispaania õhuväelased andsid turvamise üle brittidele, jääb ööpäev.

Jutuajamise alguses ütleb Andres Eriks, et viimasel ajal on paikkonna kohta avaldatud pahatahtlikke usutlusi. Avaldatakse arvamust, et asulas on halb ning lennuväli segab elu.

“Siin on ikka palju neid, kes aina virisevad,” räägib Eriks. Asulas on korralik veevärk, pumpla ja reoveepuhasti. Ümberringi on mets ning lähedal on jõgi. “Mida veel tahta. Elada on siin hea,” lisab mees. Ta ütleb, et 1980ndatel elas Ämaris umbes 3000 inimest. Täna arvestatakse elanike arvuna juba alla 600. Töötab kaks kauplust ja põhikool, heakord on tublisti paranenud.

1990ndate alguseni oli kogu asula aia taga ning sissesõit käis vaid lubadega. Kui toonase Vene lennuväe üksused hakkasid lahkuma, algas segaduste aeg. “Eks püüti rabada ja ära viia kõike,” meenutab Eriks. Sõjavägi andis majad üle heas korras, hiljem muutusid osad neist tondilossideks. Kokku lammutati Ämaris viis elumaja ja hotell-ühiselamu.

Lennukid tegid müra

Kuigi Andres Eriks oli lennuväes, pole ta piloodiametit pidanud. “Mina olin raadioside tehnik ning juhendasin ka laboreid,” räägib mees. Ta võrdleb lennundust ja lennukeid haiglaga, kus on samuti palju ameteid. “Et piloot saaks lennata, on vaja väga paljude abiteenistuste koostööd,” selgitab Eriks.

Tippaegadel oli Ämaris 60-70 lennukit. Nende hulgas vähemalt 30 ründelennukit SU 24. Lennukid tegid loomulikult omajagu müra. “Kui praegu räägitakse, et Eurofighter tegi kõva müra, siis on see ikka suur vaikus võrreldes kunagise ajaga,” võrdleb Eriks. Lennuväljal asus kaks polku ning lennukid lendasid vaheldumisi päeval ja öösel. Eriti raske oli mehe sõnul Suurküla inimestel. “Kord sattusin sinna naisega marjule ja ega me eriti teineteist ei kuulnud. Lennukid startisid Suurküla poole ning õhk värises mürast,” kirjeldab Eriks.

Õnnetused ja pidupäevad

Kontroll lennukite, pilootide tervise ning teenistuste üle oli kõva. Aga ometi juhtus hävitajatega õnnetusi. Eriti hull katastroof juhtus 12. aprillil 1978, kui lennueskadrilli tehniline koosseis sõitis Ämarist enda töökohta Padise alla. Mehed istusid presendiga kaetud veoautos. Õnnetuseks aga liikus ruleerimisteel lennuk ning see sõitis auto kütusepaaki. Paak lõhkes ja presentkate lahvatas põlema. Hukkus 12 inimest. Paljud said põletushaavu.

Kuid elu ja teenistus polnud ainult rutiin, sest olid ka pidupäevad. “Parim püha oli sõjaväelastele 8. märts. Kõik muu olid meile nuhtlus,”naerab Eriks. Tähtpäevade hommikul toimusid pidulikud rivistused. Seejärel pandi lendurite kalmistule lilli ja pärgi. Pärastlõunal oli klubis koosolek. “Nii oli ka 9. mail. Aga 8. märtsil polnud mingeid rivistusi ega koosolekuid,” muigab Eriks.

Praegu elatakse tema hinnangul naabrite juures vast rohkem mälestustes. “Aga eks see on iga riigi asi, mida meenutada. Meil on see päev nüüd Euroopa päev ning põhjus heisata Eesti lipp.”