Kuus aastat tagasi Kreekast laevareisiga Albaaniat väisates just palju näha ei jõudnud. Aga natuke ikka. Ja sellest natukesest jäid enim silma sõjapidamiseks mõeldud punkrid. Meelde jäi mõlkuma küsimus – kellega väikeriik Albaania küll sõjaks valmistus?
Pindalalt on Albaania Eestist kolmandiku võrra väiksem. „Aga sotsialistlikus Albaanias olnud ligi 700 000 punkrit,“ teab meie seekordne teejuht Maxim. Kolme miljoni elanikuga riigis oli järelikult iga nelja-viie inimese peale üks varjend. Maximi seletusel sundinud kommunistlik valitsus kodanikke omadest vahenditest punkreid ehitama, sest Albaania kartnud rünnakut igast ilmakaarest.
Seda Maximilt kuuldut kinnitab koolist meelde jäänu – Albaania oli küll sotsialistlik riik, aga isegi teised sotsialismimaad, nende seas ka Nõukogude Liit ja Hiina Rahvavabariik polnud nende jaoks piisavalt sotsialistlikud, otsesest naabrist Jugoslaaviast rääkimata. Nii hoiti omaette ja taristu parendamiseks ehitati maanteede asemel dzotte ja dotte. „Kui vaenlane peaks ka mõne sadamalinna hõivama, siis maanteede puudumisel ta Tiranani ei jõua,“ kinnitanud oma rahvale kauaaegne Albaania liider Enver Hoxha. Teda usuti nagu Jumalat. Või diktaatorit. Ajalugu kinnitab, et kui Hoxha 1985. aastal suri, oli vähe albaanlasi, kes poleks nutnud.
Nüüdses Balkani riigis punkreid enam eriti ei näe, vähemalt turismipiirkondades. Purustatud punkrite betoon on Maximi kinnitusel läinud ehitatavate maanteede alusmaterjaliks. Sest teid ehitatakse Albaanias praegu tõesti tempokalt – tahetakse tasa teha kaotatud aeg. Laiendatakse ka Tirana lennuvälja.
Aga kõige enam hakkab silma ehitamisel olevate hotellide rohkus. Albaania tahab saada turismimaaks. Ja ainult natuke vähem kui uusehitisi on riigis mahajäetud tootmishoonete haigutavaid ahervaremeid, just nagu see oli meil 30 aastat tagasi.
Pealinn Tirana
Pealinn Tirana on oma rohkem kui poole miljoni elanikuga ka suurim linn riigis. Euroopa mastaabis tõstab Tirana esikohale aga päike, mis paistab seal 2544 tundi aastas. Sellega on Tirana üks päikesepaistelisemaid linnu Euroopas.
Peale päikese hakkas seal silma palju muudki – Tirana on kiiresti kõrgusesse kasvav väga roheline linn, kust leiab ka lõunamaale omast räpakust, eriti äärelinnades. Mis aga eriti meeldis – kunagistest kurikuulsatest punkritest on saanud atraktiivsed muuseumid. Südalinnas on neid vähemalt kaks. Ja see, mida siinkirjutaja külastas, kuulus kunagi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile.
Kuna olen käinud ka Harjumaal Kosel olevas Eesti NSV partei- ja valitsusjuhtidele mõeldud varjendis, siis julgen kirjutada – need kaks väärivad teineteist. Mõlemas on riigijuhtimiseks mõeldud side- ja kommunikatsioonivahendid, kinosaal, magamisruumid jne. Et Tiranas nähtu on aga muuseum, siis on seal põnev ekspositsioon ka tollastest pealtkuulamis- ja jälitusseadmetest, samuti repressiivorganite tegevust kajastav väljapanek.
Maa alt tagasi maa peale tulles võib vaid rõõmustada Tirana laiade tänavate, paljude parkide ja südalinna moodsa arhitektuuri üle. Tirana meenutab ehk meie oma pealinna veerand sajandit tagasi, mil kerkis üks kõrghoone teise järel.
Praegu on Albaania veel osaliselt lihvimata pärl Euroopas, mõne aasta pärast võib olla üks paljudest Euroopa Liidu riikidest.
Aga ka moodsast linnapildist rääkides ei saa mööda minna ajaloost. Kui türklased 15. sajandil Albaania vallutasid, sundisid nad ristirahva muhameedlusse. Kommunismiehitajad üritasid usust jagu saada. Praegu on Albaanias kirikud kõrvuti mošeedega. Mošeede minarettidest aga palveid ei kuulnud – see eristab Albaaniat enim araabia maadest.
Mida leiab puhkaja?
Vaadates seda meeletut hotellide ehitust, tekib tahtmatult küsimus – kas nende jaoks tulevikus ka turiste leidub? Mida on Albaanial peale päikese ja mere veel külalistele pakkuda?
Kes sõidab sellesse viimasesse postkommunistlikku riiki odavate hindade pärast, pettub kohe – Albaania ei ole enam odavate hindade maa. Vähemalt pealinnas ja turismipiirkonnas on hinnad Eesti tasemel. Odavam on ühistransport. Linnasisesed bussisõidud maksavad 0,4 eurot, 30-kilomeetrine bussisõit kuurortlinnast Durresest Tiranasse maksab kaks eurot.
Bussisõit ise meenutab aga aega meil rohkem kui pool sajandit tagasi. Ka siis olid Eestis igas bussis konduktorid ehk piletimüüjad. Seal on need asjamehed – just mehed! – tänaselgi päeval. See-eest puudub linnaliinibussides ventilatsioon. Pikematel ja kiirematel teelõikudel avab bussijuht esiukse, kontrolör seisab ukse ette ja nii see sõit kulgeb.
Ka on külaelu sel Balkanimaal veel ehe. Samuti peaks reisigurmaane huvitama võimalus liikuda Albaaniast lihtsasti näiteks Põhja-Makedooniasse või Kosovosse – paikadesse, kuhu turismifirmad praegu ei sõiduta. Ainult et iga autorendifirma Albaanias välismaale sõiduks autot ei rendi – peetakse ohtlikuks. Võimalusi on aga teisigi.
Kui on plaanis reisida Albaaniasse, tasub igal juhul kiirustada. Praegu on Albaania veel osaliselt lihvimata pärl Euroopas, mõne aasta pärast võib olla üks paljudest Euroopa Liidu riikidest.
