Eestis on kuni 5000 ajaloolist looduslikku pühapaika, millest on kaardistatud vaid murdosa. Kuivõrd kirjalikud märkmed pühapaikade kohta on kesised, on enamik neist leitavad vaid vanemaealiste põliselanike abiga. Kui nemad meie seast lahkuvad, kaob teadmine igaveseks.

Ahto Kaasik on mees, kes on viimased 30 aastat tegelenud eestlaste looduslike pühapaikadega, neid uurinud, hoidnud ja tutvustanud. Igapäevaselt Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuses töötav mees andis hiljuti välja 300-leheküljelise teose „Põlised pühapaigad. Oleme hiierahvas“.

Maausk ja looduslikud pühapaigad on tema südameasi. „Võib liialdamata öelda, et hiied hoiavad meie kui põlisrahva juuri,“ kirjutab ta raamatu eessõnas ajal, mil aina rohkem eestlasi otsib midagigi, millesse uskuda, mille järgi mõelda ja käituda. Raamatukaupluste esoteerilise kirjanduse riiulid ägavad kõikvõimalike õpetuste all. „Praegu on vaimsete õpetuste turg külluslik. Meie oma pärand on mattunud välismaise kauba alla,“ ütleb Kaasik, kui ma temaga kohtun.

Kuivõrd Sa oled ise maausuline, siis kuidas saab seda mahukat teost nimetada: on see teaduslik uurimustöö, esseistlik sissevaade maausku või midagi kolmandat?

Ühtepidi tugineb raamat rahvapärimusele ja ajaloole, on seega teadmispõhine – millised paigad meil on, kus need on, millised need välja näevad, mida on neist kõneldud, mida seal tehtud. See osa on 100% faktipõhine.
Kuid et pühapaiku kaasaegse lugeja jaoks mõtestada ja luua tuttavlikke seoseid, põhineb see ka minu arusaamistele ja kogemustele. See kehtib etnograafias ja antropoloogias – et kultuuri mõista, pead sa seal sees olema, sa pead olema selle kandja. Muidu jääd pelgalt väljaspoolseks kirjeldajaks, kes nähtuse sisu ei mõista.
Ühtepidi olen ma maausu kandja – me, eestlased, kõik oleme, sõltumata sellest, kuidas inimene on end määratlenud – kas ta on materialist, ateist, õigeusklik, luterlane, budist… Pühapaigad on meie pärand ja me oleme selle kandjad. Teisalt olen ma uurija. Ja selles raamatus on need kaks poolt ühendatud.

Looduslikke pühapaiku on Eestimaal tohutult. Palju oled kirjeldatud kohtades ise käinud?

Olen käinud vast mõnesajas pühapaigas, kuid enamik ootab alles avastamist. Raamatusse on valitud iseloomulikumad näited maastikult, paljud näited pärinevad ka arhiivitekstidest või helisalvestistest.
Eestist on kõneldud, et oleme kristlik maa ja 13. sajandist ristiusustatud, et maausk on ammu hääbunud, et me ei tea, mis see oli. Samas räägitakse, et Eesti on maailma kõige ilmalikum maa. Meie pühapaikade pärandit vaadates võib öelda, et me pole ei üht ega teist. Pühapaikade pärand on säilinud tänapäevani rohkearvuliselt. Kristlikke pühapaiku on meil mõnisada, pühapaikasid on vähemalt kümme korda rohkem. Ja see kõneleb ka meie maailmatunnetusest. See on ainuvõimalik viis elada oma keskkonnas pikka aega, mitte keskkonda hävitades, vaid sellega arvestades ja seda austades. Inimesed on ikkagi neid pühapaiku kunagi ära tundnud ja hoidnud mingist vajadusest lähtudes.

Sa räägid raamatus kirjakeele sissetungist eestlaste kultuuri ning kuidas vallutajad kasutasid seda eestlaste mõtlemise ja maailmavaate muutmiseks. Kas see on ilmtingimata halb asi?

Kirjakultuuri ma ei kritiseeri, vaid meetodit, teistsugust tegelikkuse kirjeldust, mida kirjakultuuri abil meile peale suruti. Võib kujutleda, et kui meie valitsejad oleksid olnud loodususulised, oleks kooliõpetus olnud hoopis teise sisuga.
Alles praegu, 21. sajandi alguses, üritame luua põlisrahva loodususulist kirjakultuuri, et ületada vastuolu, mis siiani valitseb suulise pärismaise pärimuskultuuri ja kirjaliku kultuuri vahel. Näiteks on pühapaiku 19. sajandi kirjasõnast alates käsitletud minevikulise, muinasaegse nähtusena. Samas on paljud neist paigust olnud veel üsna hiljuti kasutusel ja enamus teavet pühapaikadest pärineb lähiminevikust ja kaasajast. Sajad pühapaigad – allikad, hiiepuud, ohvrikivid ja ristipuud –on kasutusel praegugi.

Palju asju meie igapäevases mõtlemises ja käitumises on tegelikult osa kunagistest uskumustest, mida me ei teadvusta.

Seda on päris palju. Annan aeg-ajalt kursusi rahvausundi, -kalendri ja pühapaikade teemadel ja peamine eesmärk on õpetada inimesi märkama elavat pärandit. Me keel on tekkinud selleks, et loodususulist maailmapilti kirjeldada: hing, püha, vägi, vaim – kõik need mõisted on kirjakeelde tulnud loodususulisest maailmapildist. Hiljaaegu komistasin ühele sõnale, mida võiks kasutada maausu asemel, mis tundub avaram ja kohasem: maavara. Seda kasutas üks Muhu eakas perenaine oma koduhiie nimetamiseks. Kogu meie vanemat pärandit võiks nimetada maavaraks. Maa on ju Eesti omakeelne nimetus: maatõug, maarahvas, maalinnad. Maavara on selle rahva põline vara – mitte maa all peituv geoloogiline vara, mida võib rahaks muuta, vaid see, mis on hindamatu ja mida ei saa otseselt rahaks muuta.

Raamatus on kirjeldatud ka juhtumeid, kus inimesed on hakanud uuesti uskuma, et pühapaikades on vägi ja et looduse vastu ei tohi alati kätt tõsta. Kõige markantsem on ühe endise kolhoosiesimehe juhtum, kes haigestus pärast hiiemetsa langetamist ning asus ise seoseid otsima. Kas see on ka Sind ennast pannud asjadele teise pilguga vaatama?

Tolle päevani, kui ta mulle juhtunust kõneles, olid sarnased juhtumid lihtsalt loetud lood. Aga siis ma kohtusin inimesega, kes rääkis oma kogemusest ja minu jaoks oli see üks olulisi päevi, et mitte öelda murrangulisi. Sellest kohtumisest tuli arusaamine, et kõik toimub ka siin ja praegu, et see ei ole minevikuline pärand, vaid tänapäevane nähtus. Selliseid isiklikke, kohati ka väga traagilisi, kohati aga ka ilusaid ja vägevaid lugusid on mulle hiljem jutustatud ikka ja jälle.
Pühapaiku võib nähtusena käsitleda ka kui oma keskkonna tundmist, põlist loodusteadust. Selleks, et ellu jääda kohati väga rasketes tingimustes pidid esivanemad oma keskkonda väga hästi tundma ja sellega arvestama. Pühapaigas maa harimine, karjatamine, ehitamine, kaevandamine ja reostamine lõpeb tavaliselt väga kurvalt. See-eest õnnestuvad seal hästi tervendamine, palvete ütlemine, ühiste pühade tähistamine jm vaimsed toimingud. Igaks tööks ja toimetuseks on oma aeg ja koht, teab talurahvatarkus.

Te nimetate raamatus ka uusi pühapaiku, mis on tänapäeval tekkinud, üks nendest on Tuhala Nõiakaev.

Ajaloolise pühapaiga tunnuseks on pühadusega seotud vaimne pärand – teave selle pühaks pidamisest, kombetalitustest, puutumatusest, ka pühapaigale viitavad nimed, nagu hiis, ohvri, püha jms. Sellist vaimset pärandit pole minuni ulatunud, et võiks öelda, et Nõiakaevu juures olnud allikas on olnud ajalooline looduslik pühapaik – nt et allikal on käidud silmi ravimas või vett pühaks peetud.
Minu jaoks on Nõiakaev pigem uus pühapaik, ja see on täiesti ilmne – seda käiakse vaatamas kui palverännakul, loitsusid on tehtud, antakse ka andi. Tuhala küla servas on ka ajalooline hiiepaik, naaberkülas Tammikus on Silmaallikas, millest on raamatus põnev pärimus.

Samas on vastupidiseid näiteid, kus kunagi pühaks peetud paik on nüüdseks hävitatud, nt Maardu hiiemets.

Enamik Eesti hiisi on rüüstatud. Põhjus selles, et 700 aastat valitsesid võimud, kelle jaoks põlisrahva pühapaigad olid ohtlikud ja tuli hävitada.

Maardu mõis asub hiie servas ja kümned meie mõisad on ehitatud hiitesse või hiite serva. Samamoodi paljud kirikud, kabelid jne. Nii sai ühtaegu pühapaika kahjustada ja valvata, et põlisrahvas seal ei käiks. Eks hiljem on seal metsa tehtud, kraave rajatud, elektriliinid läbi veetud. Samas inimesed mäletasid, et see on hiiekoht ja käisid seal vargsi edasi.
See, mis Maardus mõne aasta eest tehti, oli erakordselt jultunud rüüstamine. Nõukogude ajal ei soositud hiiepaiku, aga samas võeti just sellel ajal paljud pühapaigad arheoloogia- ja loodusmälestisena kaitse alla. Kohalikud on meenutanud, et vene ajal ei lubatud neil ühtegi puud Maardu hiiemetsast raiuda. Muinsuskaitseamet ei lubanud. Ja nüüd, vaba Eesti ajal müüb riik hiiemetsa erafirmale ja ütleb, et raiuge lagedaks.
Pärandi ja pühaduse suhtes hoolimatuid omanikke-arendajaid on siiski vaid üksikuid. Enamik pühapaiku on hävimas mitte aktiivse, vaid passiivse inimtegevuse tõttu. Koos viimaste põliselanikest mäletajatega oleme kaotamas tuhandeid paiku. See on suurim oht, mis meie püha pärandit ohustab.

Kaardistatud on pühapaiku vähem kui kümnendikus Eestist.

Eestis on 110 kihelkonda laias laastus ja sellest neli on täies mahus kaardistatud. Kuues kihelkonnas on tehtud väikesemahuline eeluuring.

Harjumaal tegite eeluuringu Kuusalu valla põhjaosas. Kui palju on seal pühakohti?

Seal oli kahjuks mäletajaid juba vähe. Leidsime üles paarkümmend pühapaika. Leitavate kohtade arv on seotud sellega, kui palju on vanemaealisi põliselanikke piirkonnas. Hiitel pole ainuomaseid väliseid tunnuseid nagu kirikul. Looduslik pühapaik on osa loodusest ja teda eristab ümbrusest vaid vaimne pärand, kohamälu. Pühapaikade kaardistamine tähendab, et arhiiviandmete koondamise järel tuleb hakata põhjalikult küsitlema põliselanikke, kes teavad vähetuntud kohanimesid ja -lugusid. Mäletaja ja teejuht on üldiselt vanemaealine inimene.
Praegu on muinsuskaitseametil ettevalmistamisel väikesemahuline Harjumaa pühapaikade uuring sellel suvel. Koondatakse osa arhiiviteateid, siis minnakse maastikule ja püütakse neid seal üles otsida. Inimeste küsitlemist ei peeta oluliseks, õigemini, selleks ei ole raha. See tähendab, et kaks kolmandikku paikadest jääb leidmata.
Selline uuring on parem, kui mitte midagi. Samas on kahju raisatud ajast ja kaotatud pühapaikadest. Need kaks kolmandikku ehk laias laastus 3000 pühapaika, mida saab üles leida vaid põliselanike abil – kui need vanainimesed lähevad meie hulgast ära, siis me ei leia neid.

Mida eestlane siis tänapäeval usub? Meil on oma pärand, kuid samas toimub globaalne lugude võistlus ning meile omane maausk on vaid üks lugudest. Üks omapärane, kuid meie ajale omane näide on minu arvates Rae vallas asuv Lilleoru küla, kus praktiseeritakse palju usundeid koos ning toimub omalaadne kokkusulamine.

Raamatukaupluseski on esoteerika riiul, kus valik on meeletult suur. Lilleoru on see koht, kus saab erinevate õpetustega põgusalt tutvust teha, kohapeal harjutada ja kogeda. Korra olen ka ise seal indiaani saunas käinud.
Igal inimesel on õigus ennast harida. See on tore, et seda tehakse. Aga eestlastena, vana põlisrahva järeltulijatena ja ainsate esindajatena maailmas, on meil vastutus oma pärandi mõtestamise, väärtustamise ja kandmise ees. Me võime maailmast mida iganes õppida ja edasi kanda, aga peaksime oma pärandit kindlasti edasi viima.
Praegu on nagu vaimsete õpetuste turg. Meie oma pärand on mattunud selle kõige alla, sest see pole nii eksootiline ega edev, tundub liiga tavaline – aga seda seetõttu, et me oleme sellesse sündinud, seda kogu elu kandnud, kuid meile pole kõneldud selle tähendusest ja väärtusest – näiteks et milline vaimne sügavus peitud jaanitule tegemises, selle ääres käimises – kas meile on sellest koolis räägitud? Või hiiepaikade erakordsest tähtsusest. Me peaksime mõtestama ja järeltulijatele edasi andma omaenda rahva pärandit, sest mitte keegi teine maailmas ei saa seda meie eest teha.

Kui keegi tunneb, et soovib oma juuri paremini tundma õppida ja pärandit edasi hoida, siis mida soovitad?

Esmalt – õpi märkama ja mõistma põliseid hoiakuid, teadmisi, uskumusi, tavasid, taigasid loitse, lugusid jms, mida sina ja su lähikondlased juba kannavad. Saa oma pärandist teadlikuks ja ole selle üle uhke. Me oleme üks väga vana ja vägev rahvas ja sina ole selle osa.
Hiite päästmisele saab kaasa aidata iga eestlane. Talleta enda ja oma lähikondlaste teadmised ja lood pühapaikadest ja edasta uurijatele. Vajalikud teadmised, juhised ja ankeedi leiad Hiiepaiga lehelt hiiepaik.ee/tegutse/kaardistamine/
Kui sa oled lapsevanem, või haridustöötaja, siis liitu hiiekoolide liikumisega. Igal koolil võiks olla põline hiis, kus korraldada pärimus- ja loodusõpet ja millel ühiselt silma peal hoida. Liitunud koolidega ja juhenditega saad tutvuda hiiepaik.ee/tegutse/hiiekoolid

Peagi algab järjekordne Hiite kuvavõistlus. Külasta ja jäädvusta pühapaiku ning osale võistlusel. Nii aitad kaasa pühapaikade väärtustamisele ja võid võita ka mõne toreda auhinna. Kuvavõistluse kohta leiad teavet siit www.maavald.ee/