Kui toidutööstus üldiselt on alles toibumas mitmest järjestikusest keerulisest aastast, siis joogitootjad elasid hübriidkriisi üle suhteliselt valutult ning saavad praegu tulevikku üpris optimistlikult vaadata.
Tunnistust sellest annab tõsiasi, et kui toidukaubad kallinesid viimase aasta jooksul keskmiselt 30%, mõnede kaupade puhul aga küündis hinnatõus ka 50%-ni, siis näiteks Saku Õlletehas kergitas mullu oma toodete hinda 6–7% ning tänavu veel 5% jagu. Ettevõtte juhatuse liige Jaan Härms ütleb, et hindade tõstmisega viivitati, sest loodeti, et olukord eelkõige tootmissisendite hinnaralliga seoses muutub peagi siiski taas normaalseks.
Saku Õlletehase juht Jaan Härms usub, et joogitootjad on raskeima osa kriisidest üle elanud ning ees ootavad juba märksa normaalsemad ajad. Kiiret stabiliseerumist siiski ei toimunud ja hindade kergitamist vältida ei õnnestunud, aga lõppeks ei kujunenud see ikkagi nii hüppeliseks, kui toidutööstuse teistes harudes. Küsimustele vastab Saku Õlletehase juht Jaan Härms.
Nüüdseks on siis aasta magusaim joogimüügiaeg juba möödas?
Ütleme, et jaanipäevaga sai üks magusamaid aegu mööda. Tegelikkuses kestab hea joogimüügiaeg ikkagi terve suve. Eelmisel aastal oli meie kõige suurem müügikuu hoopis augustis. Ilm on selle juures oluline, kusjuures mitte niivõrd temperatuur, kui sademete hulk. Mida kuivem aeg, seda parem müük.
Millal ja miks hakkas Saku Õlletehas ennast avalikkusele kommunikeerima õlletootja asemel joogitootjana?
Minu mälu selles ettevõttes ulatub aega umbes 20 aastat tagasi ja enam-vähem siis see toimuski. Isegi varem hakkasime turustama ka teisi jooke – tulid siidrid, long-drink’id, karastusjoogid, veed. Eks see tulenes tooteportfelli mitmekesisemaks muutmisest.
Praeguseks on kõikvõimalikud muud joogid tooteportfellis õllega võrreldes juba ülekaalus?
Ei ole, õlle osakaal käibes on ikka suurem, jäädes umbes 60% juurde. Tõsi, teised joogikategooriad – vesi, karastusjoogid, ka energiajoogid kokku on viimastel aastatel kasvanud.
Viimane aasta on ka joogitootmises olnud hindade tõusu aasta?
Eelmise aasta kevadel hakkas tõepoolest pihta kulude kiire suurenemine. Toodete hinnad on selle aja jooksul tõusnud, toodangu kogus aga pisut langenud. Aga meie tegime hinnatõusu üsna hilja, võrreldes muu toidutööstusega. Ühest küljest võimaldas seda asjaolu, et meil oli päris palju fikseeritud hindadega sisseostulepinguid. Teisalt elasime lootuses, et kiirele hinnatõusule järgneb ka langus ja normaliseerumine. Osaliselt on see praeguseks ka toimunud, aga eelmisel aastal olid ikkagi meie müügitulemused mõnevõrra tagasihoidlikumad.
Millised need põhilised hindade kergitajad olid?
Kõige selle taustaks on Venemaa agressioon Ukrainas. Ja kui sisenditest rääkida, siis peamine katalüsaator on olnud energiahindade tõus. See on kergitanud ka meie teiste kuluartiklite – tooraine ja pakkematerjalide hinda. Lisaks n-ö pöördumatud kulud, näiteks töötajate palgad, sest kui me ägeda inflatsiooni olukorras tõstsime töötajate palka, siis ei hakka ju seda edaspidi langetama, kui inflatsioon taltub.
Kuidas Eesti toidutööstus üldiselt on kobarkriisile reageerinud ja sellega hakkama saanud?
Toidu- ja joogitööstus on küllaltki vastupidav kõikvõimalikele kriisidele, mistõttu meie äris ei esine vähemalt mahtudes väga hüppelist volatiilsust. Küll aga muutub kasumlikkus ja rentaablus. Eelmisel aastal saime tunda, kuidas toodete hinnastamine ja ettevõtte tulu ei tulnud kulude kasvule järgi. Ka Saku Õlletehase kasumlikkus eelmisel aastal küll langes, aga kokkuvõttes oli meie tegevus ikkagi kasumlik. Sel aastal püüame lõpetada pisut parema tulemusega kui mullu.
Kas langus algas juba koroonapandeemia puhkemise järel?
COVIDi-ajal toimus kiire müügikanalite dünaamika. Jah, kogu HoReCa sektor (toitlustusja majutusasutused – hotels, restaurants, catering – toim) seiskus, aga jaekaubandusel oli siis väga hea aeg. Näiteks selle asemel, et minna pubisse või restorani õlut jooma, mindi poodi, osteti kuuspakk ja joodi kodus. Nii et kokkuvõttes olid meile need kaks COVIDi-aastat isegi üllatavalt stabiilsed.
Ligemale 3500 päikesepaneeli täidavad õlletehase katuse kogu vaba pinna. Nii palju pole neid Eestis paigaldatud ühegi tööstushoone katusele. Ma iseenesest ei usu, et õlut ostetaks vähem pelgalt selle tõttu, et õllepurk on kümme senti kallim. Lihtsalt suure inflatsiooni tõttu ongi inimestel käes vähem vaba raha ja sellepärast ka tarbitakse vähem.
On Saku Õlletehas juurutanud viimase aasta jooksul mingeid eraldi soodustooteid näiteks hinnatundlikule tarbijale?
Ei ole. Küll aga on näha, et kui kallimat sorti premium-klassi toodete tarbimise osas pole muutusi olnud, siis osa nn peavoolutoodete tarbijatest on oma ostueelistustes kolinud odavama hinnaga toodete ostmise suunas. See muutus pole suur, umbes paar protsendipunkti.
Kas kriisid ilmutavad lõppemise ja majandus stabiliseerumise märke?
Globaalsel tasandil ei oska öelda, eks olen üldise majanduskeskkonna tarbija nagu iga teinegi. Aga mis joogisektorit puudutab, siis siin ma näen, et tulemas on kas just teab mis hea, aga vähemalt normaalne aeg.
Kuivõrd rasked ajad pärsivad investeeringuid?
Kõik kriitilised investeeringud, mis puudutavad näiteks ettevõtte jätkusuutlikku arengut ja muud, mis puudutavad pikaajalist arengut, teeme ära. Lisaks on mitmed projektid, keskkonnahoiu vallas näiteks, mida me lihtsalt tahame teha ja omaniku soov on neid teha. Aga selge see, et oleme investeerides ettevaatlikumad kui varasematel aastatel.
Me ei peaks pidama piirikaubandust normaalseks. Peaksime suutma kokku leppida, et see on Eesti riigile kahjulik ja tuleb ära lõpetada.
Nii on meil mitmeid rahapaigutusi, mille tegemine pole kriitiline, mis ei aita meil õlut rohkem ega vähem müüa, mida praegu oleme edasi lükanud, aga mida headel aegadel ikkagi tahaks teha. Näiteks meil on siin Sakus vana nõukogudeaegne kontorihoone, mis seest on kaasaegne, aga väljast näeb välja mitte kuigi kena. Tahaksime selle ka väljaspoolt ära remontida, aga sel aastal lükkasime selle töö edasi järgmisse aastasse.
Millises suunas liigub joogitoodete tootearendus?
Eesti turg on väike, mistõttu tootja jõuab uute toodetega väga kiiresti tarbijani. Ja selle tõttu on uued tooted joogitootjale ka kriitilise tähtsusega. Alkoholiga õllede poolel on viimaste aastate selgeks trendiks igasugused maitseõlled. Teiseks on järkjärguline suundumus madalama alkoholisisalduse ja väiksema pakendi poole. Ja kolmandaks liikumine alkoholivabade jookide sortimendi laiendamise suunas. Kõigi jookide puhul on läbivaks trendiks üha väikem suhkrusisaldus.
Ees ootab aktsiisitõus järgmisel kolmel aastal. Toob see endaga kaasa järjekordse viinaralli Lätti?
Lisaks tuleb ka käibemaksu tõus. Oleme siin ise rehkendanud, et kui Läti oma aktsiise lähema kolme aasta jooksul ei muuda, siis satume olukorda, milles hiljuti olime – joogitootjate äritegevus Läti suunal kasvab, eestlased ostavad rohkem jooke Lätist ja maksuraha suundub rohkem Lätti. Saku planeerib järgmisel aastal Lätti senisest rohkem müüa.
Juba praegu on Eesti õlle aktsiis Läti omast 55% kõrgem. Kolme aasta pärast saab see olema ligi 80% ehk sama suur, kui oli enne aktsiisi langetamist. Ma olen seisukohal, et praegu peaksime viieks aastaks aktsiisi üldse rahule jätma ja ootama, et Läti tõstaks pidevalt oma aktsiisi. Siis alles hakkaks olukord ühtlasemaks muutuma.
Praegune Läti valitsus on öelnud, et vähemalt järgmisel aastal Läti alkoholiaktsiisi tõsta ei kavatse. Ma olen seda meelt, et me ei peaks pidama piirikaubandust normaalseks. Peaksime suutma kokku leppida, et see on Eesti riigile kahjulik ja tuleb ära lõpetada, sest praegu lätlased naeravad meie üle. Lisaks mõjub see halvasti meie majandusele. Läheneda tuleks nii, et aktsiisierinevus ei ole 55%, vaid et see võiks olla sama või kõikuda 5–10% piires. Meie sektori ettevõtjaid häirib väga, et tegelikult soovib valitsus aktsiisi tõstes piirikaubanduse lõkkele veel hagu alla visata.
Millest lähtub Saku Õlletehas oma keskkonnaalases tegevuses?
Esimene asi on energiatõhusus, mille tulemuseks on väga konkreetselt äriline edukus. Ja omanike strateegia toetab ka väga selgelt keskkonnasäästlikkust. Ühest küljest on see mõttemaailma küsimus, teisalt äriline pool ja konkurentsivõime suurendamine. Nii on meie tootmishoonete katustel üle 3500 päikesepaneeli, kust saadava elektriga katame 20% oma aastasest elektrivajadusest, päikselistel päevadel saame sealt aga kolmandiku vajaminevast elektrist. See on ühtlasi Eestis suurim päikesejaam, mis paigaldatud tööstushoone katusele. Või lihtne näide – mida vähem materjali kasutada pakendi valmistamiseks, seda odavam see on ja seda lihtsam on seda taaskasutada.
Mida tulevik võiks tuua joogitööstusele ja Saku õlletehasele?
Olen optimistlik inimene ja usun, et kriisid algavad ja lõpevad. Väga palju sõltub Ukraina sõja arengutest. Ma väga oma ettevõtte pärast ei muretsegi, pigem tuleb muret tunda, mis saab meie ümbritsevast keskkonnast globaalsel tasandil. Seega olen mõõdukalt optimistlik.
Kuigi muude jookide osakaal Saku Õlletehase tooteportfellis üha suureneb, moodustab klassikaline õlu selles ikkagi veel 60%. Fotod Saku Õlletehas Ostujõu langus pidurdab tootearendust
A le Coq AS-i turundusdirektor Katrin Vernik on seda meelt, et ollakse osa toidutööstusest, mis tähendab, et toidutööstuse üldised rõõmud ja mured puudutavad samamoodi ka joogisektorit. „Ei ole vahet, kas on tegemist tahke toidu või näiteks mahla tootmisega – ühtemoodi raskes olukorras oleme tootjatena kõik, sest oleme energiamahukad ja vajame naturaalset toorainet,” selgitab Katrin Vernik.
„Energiahindade leevendumine on andnud hingamisruumi, kuid sisendite hinnad pole maailmaturul langenud. Kergendusega näeme, et energiahindade tõusust lähtunud hinnatõus on pidurdunud. Küll ei saa me ühise turu ja looduse vastu – kui teravilja hind on kõrge, siis on ka õllelinnase hind sellega korrelatsioonis kõrgem ja kui maailmaturul apelsini või õuna saagid ikalduvad, mõjutab see kõikide toodete hindu, kus vastav mahl on koostisosa.”
Ta lisab, et konkurents joogisektoris on tihenenud ja turul on palju rohkem jooke kui mõned aastad tagasi. Samas räägib Vernik, et A le Coq on sel aastal teadlikult vähendanud uute toodete turuletoomist ja turundusinvesteeringuid, sest 2022. aasta sügisel tunnetati tarbija ostujõu langemist. Ta nendib, et tarbijad on praegu varasemast ratsionaalsemad ning senisest suuremal määral jälgitakse kampaaniapakkumisi.
„Tõsi on see, et alkovabad tooted alkoholikategoorias on trend,” kinnitab Vernik. „Teeme seda, kuna näeme nõudlust tuttava maitse, kuid selle maitse alkoholivaba versiooni osas.” Tema sõnul tunnetab joogitootja, et HoReCa sektor pole koroonaeelse ajaga võrreldes taastunud, seal on olnud palju omanike vahetusi ja neid võib tulla veel. Ostuharjumused on Katrin Verniku hinnangul kõvasti muutunud alates koroona algusest, küll kaupluste külastuse sageduse, kui toidukaupade kiire kallinemise mõjul.
„Joogisektor on seotud kogu toidusektoriga, st kui kulutused toidukorvile kasvavad, siis jagab tarbija oma ostukorvi esmavajalike ja heaolu loovate toodete vahel,” kirjeldab Vernik. „Kui ostukorvi põhiosas muudatusi väga ei tehta, siis teise n-ö heaolu kujundavate toodete osas on otsused senisest kaalukamad. See on väljakutse joogitootjale – ammu enam ei paku me pelgalt janukustutust, vaid lisaväärtust kas toidukorra toetuse või funktsionaaluse vahel (muudab treeningu tõhusamaks, aitab taastuda).”
Praeguse valitsuse majanduspoliitika kohta märgib Katrin Vernik, et tõepoolest on ettevõtjate seas maad võtnud pettumus. „Saame aru põhjustest, aga teisalt näeme, et kiired maksumuudatused toimusid eri osapooltega kooskõlastamata ja erialaliitudega võimalikke mõjusid läbi arutamata,” möönab ta. „See on jätnud tunde, et riik kaugeneb ettevõtjast, unustades, kust tulevad laekumised riigieelarvesse ja toetus kogu avaliku sektori ülalpidamiseks. Soome näitel näeme, et saab ka keskenduda tulubaasi laienemisele, mitte vaid tulude ümberjagamisele.”
