Neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha ehk tänavu 30. novembril algav advendiaeg tähistab kirikukalendris neli nädalat kestvat jõuludele eelnevat ootus- ja paastuaega.
Sõna advent tuleb ladinakeelsest väljendist adventus Domini, mis tähendab „Issanda tulemine“. Esimene advent on ka kirikuaasta algus.
Advendiaeg Eestis
Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi andmeil alustatakse Eestis advendi pidamist sageli 1. detsembrist. Vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud, advendipühapäevadel käidi vaid kirikus ning lauldi Issanda auks laule, mis olid vaimselt seotud jõuludega. Nõukogude ajal oli kõik kirikuga seotu põlu all ja nii on see komme hakanud juurduma alles 20. sajandi viimastel aastakümnetel.
Tänapäeval on levinuim advenditava seotud päkapikkudega, kes toovad öösel maiustusi või muid väiksemaid kingitusi, mida hommikul ärgates avastatakse susside või sokkide seest.
„Esmalt toimus see advendikalendrite vahendusel, mida näiteks 1970. aastatel ja 1980. aastate algul lapsevanemad ise oma lastele meisterdasid ja mille taskutest või aknakeste tagant võis leida pildi, kommi või muud toredat. Ka saadeti välismaalt pakiga või toodi sealt reisikingina advendikalendreid,“ seisab rahvakalendri andmebaasis berta.ee. Toona olid need haruldased ja neid hoiti alles kaua pärast kommide ja jõulude lõppemist. Tänapäeval on levinuim advenditava seotud päkapikkudega, kes toovad öösel maiustusi või muid väiksemaid kingitusi, mida hommikul ärgates avastatakse susside või sokkide seest. Eesti päkapikud hakkasid komme tassima enne adventi ja on tihti ametis kogu eriti pimeda ja külma talvise aja. Ka nõukogude ajal tõid päkapikud – toona näärivana, mitte jõuluvana abilistena – lastele väikseid kingitusi. Tavaks on süüdata advendiküünlad. Ajalooliselt on need tavad Euroopast koos väljarändajatega Ameerikasse liikunud ja sealt hiljem meedia ja filmikunsti vahendusel tagasi tulnud.
Kust tuli advendikomme?
Adventi hakati tähistama näiteks Prantsusmaal 4. sajandi lõpul, mujal Euroopas järgnevatel sajanditel. Alates 5. sajandist hakati pidama advendiaega ehk Kristuse tulemise aega, kus ettevalmistusaega tähistati viiel pühapäeval. Paavst Gregorius VII reformide ajal (1073–1085) toimus üleminek viielt advendipühapäevalt neljale. Esimene advendipühapäev seostus kirikuaasta algusega alles 16. sajandil. Keskajal peeti adventi eelpaastuperioodina, kus usklikud keskendusid patukahetsusele ja meeleparandusele, mitte niivõrd rõõmsa ooteajana.
Varased kristlased ei tähistanud Jeesuse sünnipäeva, keskendudes peamiselt tema ülestõusmisele. Esimesed kinnitatud märkmed jõulude tähistamisest on 4. sajandist, mil tähtpäev nihutati just 25. detsembrile. Üheks põhjuseks oli paganlike Rooma Saturnalia pühade asendamine kirikliku tähtpäevaga. Lisaks on samal ajal talvine pööripäev, aasta pimedaim päev, pärast mida hakkavad päevad pikemaks ja ööd lühemaks muutuma – ehk valguse võit pimeduse üle. Tänavu on see ehk astronoomilise talve algus 21. detsembril kell 15:03.
Advendiaja sümboolika
1. advendipühapäeva värv on valge. See on Kristuse värv ja tähendab puhtust ning armu. 2.-4. advendipühapäeva värv on violetne. See värv sümboliseerib patukahetsust ja tähendab ootust ning paastuaega.
Advendiajast on kujunenud lisaks vaimuliku õpetuse üle mõtlemise, palvetamise ja muusika kuulamise ajale ka suur osturallide aeg, mis algset tähendust varjutama kipub.
Huvitaval kombel võib neljas advendipühapäev kattuda ka jõululaupäevaga, andes tähtpäevadele erilise ja piduliku varjundi. Tänavu see nii ei ole, 24. detsember on kolmapäev ja neljas advent on 21. detsembril, 3. advent 14. detsembril, 2. advent 7. detsembril ja 1. advent ehk advendiaja algus 30. novembril.
Jõululaupäev, 24. detsember, ning jõulude esimene ja teine püha (25. ja 26. detsember) on Eestis riigipühad.
HEA TEADA
Advendipühade tähendus
1. advent – adventus humiliationis – „Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses”
Keskajast pärit traditsiooni kohaselt meenutatakse sel päeval lugu Jeesuse ratsutamisest Jeruusalemma. Jeesus ei saabunud Jeruusalemma maiste valitsejate kombel, vaid alandlikuna, ratsutades eesli seljas.
2. advent – adventus glorificationis – „Sinu Kuningas tuleb kirkuses”.
Pühapäeva teemaks on Kristuse kirkuses tulemine aegade lõpul. Advendiaeg tuletab kristlastele meelde vajadust valmistuda kohut mõistva Issanda taastulekuks maailma lõpul.
3. advent – adventus spiritualis et sanctificationis – „Valmistage Issandale teed”.
Kolmanda advendi keskmes on Ristija Johannes, kes osutas Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu. Johannes oli ka see, kes kutsus kristlaskonda patukahetsusele ja meeleparandusele. Seda meenutades valmistuvad kristlased jõuludeks paastudes.
4. advent – „Issand on lähedal” — on pühendatud Jeesuslast ootavale Maarjale.
Maarja lapseootus ja Jumala rahva jõuluootus kuuluvad kokku ja neljandal advendinädalal tehakse jõulude suure sõnumi vastuvõtmiseks viimaseid ettevalmistusi.
Allikas: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku infovärav e-kirik.eelk.ee
