Aasta tagasi tähistasime 24. veebruaril vabariigi 104. aastapäeva. Paraku ei saanud me seda kerge südamega teha: samal ajal tungisid Vene väed Vladimir Putini käsul Ukrainasse.

Ohu märgid olid õhus juba mõnda aega, kuid täiemahulise sõja algust kartsid siis vähesed. Paljusid tabas Vladimir Putini kuritegelik sõjakäik vabariigi aastapäeva varahommikul ebameeldiva ja kohutava üllatusena.

Tegelikult algas sõjategevus juba 2014. aasta veebruaris ehk üheksa aastat tagasi, kui venemeelsed separatistid Donbassi piirkonnas mässama hakkasid ja Venemaa Krimmi annekteeris. Ent alles 2021. aasta lõpust laienes konflikt märkimisväärselt. Kuni viimase hetkeni rääkis Putin õppustest ja kinnitas, et mingit plaani Ukrainat rünnata ei ole. See oli puru silmaajamine.

2021. aasta novembris ilmusid ajakirjandusse teated, et USA luureandmed näitasid Vene vägede koondumist Ukraina piiridele. Paljude analüütikute arvates oli tegu pigem sõnumi saatmisega kui sõjaks valmistumisega. 3. detsembril 2021 hindas USA sissetungivate vägede suuruseks 175 000 sõdurit. Samal kuul esitas Venemaa lääneriikidele ultimaatumi „julgeolekugarantiide“ saamiseks, milles nõudis NATO taandumist Venemaa piiririikidest 1997. aasta piiridesse, NATO laienemisest loobumist ning Venemaa suuremat sõnaõigust Euroopa julgeolekustruktuurides.

Olukord eskaleerus kiiresti

2022. aasta veebruaris eskaleerus olukord väga kiiresti. Mõni päev enne rünnakut saatis Venemaa sõjaväe, nn rahuvalvajad, Donetskisse ja Luganskisse, olles tunnustanud separatistlikke „rahvavabariike“ iseseisvana ja tulles vastu nende „abipalvetele“. Ukraina teatas siis, et Moskva taganeb Minski rahukokkulepetest.

22. veebruaril ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et Venemaa pole jätnud plaani täieulatuslikuks sissetungiks Ukrainasse, ning Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras, et Putini soov on muuta Kiievis valitsus endale soodsamaks ja seda saab saavutada vaid Kiievit rünnates. Samal päeval oli Kiievis töövisiidil president Alar Karis, kes kohtus ametivenna Volodõmõr Zelenskõiga ja peaminister Denõs Šmõhaliga.

23. veebruaril tabas Ukraina valitsusasutusi ja pankasid massiivne küberrünnak. Neljapäeval, 24. veebruari hommikul kell 5.16 ilmus ERRi portaali uudis: Venemaa president Vladimir Putin teatas varahommikul sõjalise operatsiooni alustamisest Ukrainas seoses olukorraga Donbassis. Kella viie ajal hommikul olid Venemaa raketilöögid tabanud Ukraina eri piirkondi ja sõjalisi objekte, pärast seda tungisid maaväed eri suundadest Ukrainasse. Seejärel hakkas tulema teateid uuest raketilöökide lainest, sh Kiievis ja Odessas.

Kuni viimase hetkeni rääkis Putin õppustest ja kinnitas, et mingit plaani Ukrainat rünnata ei ole.

Kreml teatas, et nn erioperatsiooni eesmärk ei ole Ukraina okupeerimine, samas kinnitati, et Ukraina tuleb „demilitariseerida“ ja „denatsifitseerida“. Ukraina president Zelenskõi pöördus rahva poole ja kuulutas välja sõjaseisukorra. Samal ajal kogunes Venemaa agressiivset tegevust arutama ÜRO julgeolekunõukogu, kuid see jäi hambutuks, hukkamõistvat otsust ei tulnud – vetoõigusega Venemaa lükkas eelnõu tagasi.

Maailma juhtivate tööstusriikide ühenduse G7 liidrid mõistsid samal päeval Venemaa sõjalise sissetungi hukka, sellise avaldusega ei liitunud aga Hiina. Venemaal võtsid sõja vastu sotsiaalmeedias sõna mitmed popstaarid ja kuulsused, Venemaa linnades toimusid juba esimesel päeval sõjavastased meeleavaldused, võimud arreteerisid terve hulga inimesi.

Ukrainal ja demokraatial on lootust

Nii see kõik algas, ja mis sellest välja on tulnud, kuuleme igapäevaselt uudistest nii hommikul, päeval kui õhtul. On selge, et Putini plaan välksõjaga Ukraina üle võtta, vallutada Kiiev ja panna pukki endale sobiv valitsus, kukkus läbi. Ta pöördus toona koguni telepöördumises Ukraina sõdurite poole ja soovitas neil relvad maha panna – ent nagu teame, on ukrainlased edukalt vastu pidanud, karastunud ja kõrge moraaliga, ning tänu kogemusele ja lääne abile, on tegu Euroopa ühe professionaalseima armeega.

Tänaseks ei ole Venemaa ikka suutnud teha mingit olulist läbimurret ja mitmel pool on Ukraina vallutatud alasid tagasi võitnud. Venemaa kaotused elavjõus ja tehnikas on tohutud. Teame, et Venemaa peamine probleem on logistika ja varustamine, eri lahinguüksuste koordineerimine ja juhtimine ning üleüldine korralagedus.

Mobilisatsiooniga värvatud kehva väljaõppega sõdurid paisatakse lihtsalt hakklihamasinasse, nagu ka vanglast võetud pätid, kes taganeda ei tohi – omad lasevad maha.

Moraal on olematu

Sanktsioonid pitsitavad Venemaad aina enam, nende mõju hakkab rohkem kohale jõudma. Lääneriigid on nõustunud Ukrainale üha tugevamat sõjalist abi andma, varstu jõuavad sinna modernsed tankid, räägitakse juba ka lennukitest. Kreml on nii ajupesu kui repressioonidega väljaastumised maha surunud.

Ainuüksi sõja esimesel kuul peeti väidetavalt kinni ligi 15 000 inimest; sõja kriitika eest võib vanglasse sattuda. Aasta tagasi kirjutas riigikogu liige, eksvälisminister Urmas Reinsalu, et seekordne vabariigi aastapäev jääb meile igaveseks meelde tuletama, kui habras on rahvaste julgeolek, kui nende naabriks on Venemaa. Praegu on see sama aktuaalne kui siis. Kuid nii mõndagi on aastatagusega võrreldes teistmoodi.

Kuigi sõjategevus ei näita veel lõppemise märke, on Ukraina vastu pidanud, lääneriigid ühtsemad kui varem, Ukraina saab relvi ja abi ning Venemaa on tasapisi verest tühjaks jooksmas. Mõni päev enne sõja aastapäeva, 20. veebruaril saabus Kiievisse üllatusvisiidile USA president Joe Biden, andes ühemõttelise kinnituse USA jätkuvast toest Ukrainale – lisaks visiidi sümboolsele tähtsusele teatas ta poole miljardi dollari suurusest uuest abipaketist.

Ülima saladuskatte all toimunud tippvisiiti varjati viimase hetkeni, ja ka Moskvale anti sellest teada veerand tundi enne seda, kui Biden rongi pealt maha astus. Ja kuigi Bideni ja Zelenskõi kohtumise taustal kõlas õhuhäiresignaal, ei lennanud tol päeval Kiievi poole ükski ülehelikiirusega rakett. Märk seegi.