Rain Ajaots, pöördader ja kanad. Sügiskünd on tänaseks tehtud. Sügisene päev on kallis: vili küps, kartul täis kasvanud, seemnepõllud pudenemas. Kõik see on vaja nüüd põllult ära tuua, juurikad las veel ootavad. Eestimaa sügis on aga teadagi missugune – üks vihmapilv ajab taevalaotuses teist taga. Järelikult tuleb see talve toitev töö teha vihmahoogude vahelt.
Ja sedasi juba pea kolmkümmend aastat. 1989. Aastal alustas taluseaduse järgi oma esiisade maad tagasi saanud Harju KEKI ehitusbrigadir Rain Ajaots Nissi kandis Lehetu külas talupidamist. Riispere sovhoosi direktoriks oli tollal Andres Sikka. Tema talude pooldajana siis soovitaski Rain Ajaotsal esialgu 10 hektarit võtta, ära proovida.
“Maad ei tohtinud ju raisku lasta. Kasvatsid mu esivanemad siin vilja, sai isegi Riisipere sovhoos hakkama, kuidas siis mina esivanemate maa sööti oleksin jätnud,” meenutab sinnamaani ainult ehitustööd teinud, paljudel suurematel ja väiksematel ehitustel brigadir olnud Rain Ajaots nüüd oma talupidamise algust. Kuigi põllumajandustehnikat polnud, tegi vastsele taluperemehele põllupidamise lihtsamaks see, et naine Anne Ajaots oli kõrgema põllumajandusharidusega, agronoom.
Saadi esimesel aastal hakkama selle 10 hektariga ja mõeldi enamale.
Kui poeg Jaanus kasvas, isa kõrval traktoriroolis esimesed vaodki ajas, tahtis temagi põllumeheks saada. Saigi.
Jaanus Ajaots lõpetas esmalt Tihemetsa Põllumajandustehnikumi, siis tudeeris Soome põllumajanduskoolis ja sai lisaks veel Maaülikooli diplomi õpetatud agronoomina. Nii et viljakasvatust nendel maadel juhib kõigiti kaasaegse haridusega põllumees.
“Eks meil tööjaotus praegu nii olegi, et poeg langetab need agronoomilised otsused, mida, millal ja kuhu külvata, kuidas korraldada viljavaheldust ja on lisaks sügisel, kõige kibedamal ajal kombainiroolis; mina künnan põldu, külvan, sõnaga – teen natuke lihtsamaid töid,” ütleb Rain Ajaots, kelle juba 70 aastat turjal.
Tööst puudu ei ole
Jaanus Ajaots on mõnel päeval oma New Hollandiga võtnud 200 tonni vilja. Juba see number ütleb, et mees on kombainerina kibe käsi, aga ka saak peab hea olema, viletsalt põllult sellist vilja ei võta.
“Kokku on meil pojaga 600 hektarit viljapõldu, lisaks 150 hektarit metsa,” räägib Rain Ajaots oma valdustest. Juriidiliselt jaguneb see viljamaa kahe põllumajandusettevõtte, Mõisamaa PM OÜ ja Männiku talu vahel – esimene kuulub pojale, teine isale – aga et kõike koos tehakse, siis neil maadel nagu vahet polegi. Kasvatatakse suvi- ja talinisu, otra ja rapsi. Külvikorda käib ka ristik või mõni teine liblikõieline. Isa ja poega aitavad tegemistel ka neli töömeest
“Ei meil tööst puudu tule: üks külvab, teine valmistab vilja ette, kolmas teeb kõrrekoorimist, lisaks uue kuivati ehitus; talvel aga, kui põllutööd läbi, siis tulevad metsatööd: noorendike hooldamine, küttepuude tegemine. Tööd on liigagi palju. Eesti Erametsaliit tunnustas Rain Ajaotsa eelmisel aastal parimat metsamajandajat, kes oma noorendike eest lausa kuninglikult hoolitseb.
“Eks järeltulevatele põlvedele pea minust ka midagi ilusat jääma,” ütleb Rain Ajaots tagasihoidlikult.
Rahaasjad
Kuigi kõik kurdavad, et suve pole, ütleb põllumees, et saak on päris vägev. Nii oma kuus-seitse tonni tuleb otra punkrikaalus ära, aidakaalus on seda ehk 15 protsenti vähem.
“Ega see veel kohe rahakõlinat taskus tähenda,” teab Rain Ajaots. “Euroopa on vilja täis. On meil hea saak, on ka teistel. Ja börsil hinnad langevad. Kui saak on vilets, lähevad hinnad jälle üles. Nii et turumajandus hoiab hinna ja saagi tasakaalus,” teab Rain Ajaots põllumeeste põllumeeste tarkust. Milliseks selle aasta saagikus kujuneb, seda teab ainult sügis.
