Lohusalu mees Indrek Migur valiti möödunud nädalal Harjumaa aasta toetajaks. Kohaliku kalurite päeva algataja üheksa aastat Laulasmaa sadama tantsuõhtuid korraldanud mees on ise põline kohalik, kes peab end kodukandi patrioodiks.

Nagu ikka juhtub, saadakse kõiksugu auhindadest teada sõpradelt-tuttavatelt. Migurini jõudis teade nominatsioonist Facebooki kaudu. „Mul endal puudus aimdus, et osaleksin kusagil nominatsioonis. Ma pole kunagi teinudki midagi, et midagi saada. Selles mõttes oli üllatus,“ ütles ta teisipäeval, kui ajakirjanikuga Keila linna ühes pubis kohtus.

„Esimene mõte oli nagu ikka – tea, kas nüüd mina olen see õige inimene seda saama. Kõrvalt tundub alati, et teised teevad märksa rohkem või keegi on natuke rohkem väärt. Siis mulle üks inimene ütles, et selle sa oled kuhjaga välja teeninud ja siis ma mõtlesin, et võib-olla tõesti,“ rääkis Migur.

Millega Sa siis enda arvates selle nominatsiooni välja teenisid?

Ma olen vedanud Lohusalu kalurite päeva, tänavu sai 10 aastat täis. Omal ajal hakkasin seda tegema sellepärast, et olen ise kaluri poeg, minu suguvõsa on Lohusalus juba üle 300 aasta elanud. Kui külaliikumine meie kanti jõudis, siis ma selle mõtte välja käisin ja vedama hakkasin. Esimene seik oli see, et küsimus polnud selles, kas seda teha või mitte, vaid selles, kas sööme kalasuppi või uhhaad ehk kas võtame ka pitsi viina kõrvale või teeme seda ilma viinata. Aga noh, mis kaluritepäev see ilma viinata on. Paljud arvasid, et sellest tuleb mingi joomaüritus, aga tegelikult on sellest saanud väga tugev piirkondlik ühendaja.

Palju kalureid Lohusalus praegu alles on?

Omal ajal oli Lohusalus Kirovi kalurikolhoosi Nordi osakond, mis tähendas, et seal oli rekordarv – vist 14 – traali, mis tähendas 50 kalurit. Kui meil oli suvel 10 aasta juubel, siis ma võtsin arvud kokku ja kümne aastaga on meie seast lahkunud kümme kunagist kalurit, elavate kirja on jäänud ehk viis inimest, kes kunagi tõsist traalipüüki tegid. Nende inimeste jaoks ma seda kunagi tegema hakkasin.

Indrek Migur (paremal) hakkas kalurite päeva korraldama Lohusalus elavate kalurite auks. Siin paneb ta käepaela küla vanimale kalurile. FOTO erakogu 

Kas praegu käiakse ka oma paadiga kalal?

Need on harrastuskalurid, aga ka neid on käputäis, see pole enam äraelamisvorm, pigem, et lähen, püüan endale suitsukala jaoks.
Kui esimesel kahel kalurite päeval said mehed ka veel merest angerjat, et kalasupi sisse panna, siis viimastel aastel oleme piirdunud lõhe ja ahvenaga, mis näitab, et kala pole ja eks see kalapüük vaikselt hääbub. Sadamast on saanud turismisadam ja täidab natuke teist esmärki.

Ise käid ikka kalal?

Jah, võrkudega, harrastuskalurina. Mis seal salata, ma olen nii kala peal peal üles kasvanud, et mind vanast peast enam ümber ei kasvata.

Oled ise põline Lohusalu elanik?

Minu suguvõsa on siin olnud üle 300 aasta. Meil on rootsi ajast kaart aastast 1696, kui Lohusalus oli viis talu ja me oleme ühest nendest taludest pärit.
Mul on see rõõm ja privileeg, et saan oma kodukandis ka tööl käia. Ma pean Lohusalu sadama pubi ja teiseks me tegime kohaliku ehitus- ja kinnisvaraettevõtte Laulasmaale, et ei peaks sõitma iga päev linna.

Sul on selline põhimõte, et ei peaks Tallinna sõitma?

Ma tunnistan, et kui ma Tallinna lähen, siis mul lähevad seal närvid läbi. Ükskord olin kaubanduskeskuses, proua läks ostlema, ma istusin pingi peal, vaatasin: kus kurat neil kiiret on? Räägitakse et maakohas on elutempo teine, aga isegi selle väikese vahemaa peal on elutempo Lohusalus hoopis teine.
Eks ma ikka korra nädalas pean Tallinnas käima, päris ilma ka ei saa.

Kas Sind võib nimetada kodukandi toetajaks?

Kindlasti. Mulle kodukant ja kogukond lähevad ääretult palju korda. Ma olen ka volikogu liige uues Lääne-Harju volikogus, Keila vallavolikogus olin kolm tsüklit.
Eks selle kogukondlikuga tuleb meelde Tujurikkuja laul, et ükskõik, mida sa teed, igal juhul saad peksa. Eks meil on palju aktiivseid inimesi, kes võiksid kogukonna elus kaasa lüüa, aga nad teavad, et kui kuhugi astuvad, siis naabrimees lajatab. Selles mõttes on kahju.
Aga piirkond areneb mühinal, suvilaid ehitatakse järjest elamuteks.

Kuidas Sa sellesse kasvu suhtud?

Mina suhtun sellesse rahulikult. Üks-kaks maja aastas on protsess, millele pole võimalik pidurit tõmmata. Pigem häirib see, kui inimene ehitab endale maja ja siis järgmisel päeval karjub, et paneme nüüd ehitustegevuse seisma, siia ei tohi enam midagi tulla – samblikud saavad hävitatud ja kõik saab hävitatud. Siis on küll selline tunne, et… Või kui Lohusalu tantsuõhtul tuleb kõne, et pange oma megafon vait, mul laps ei saa magada. Minu arusaam on, et kui sa kuhugi tuled, siis pead kõigepealt harjuma kohalike mängureeglitega, ja siis võib-olla hakkama kunagi omasid kehtestama.

Kuidas suhtud valdade ühinemisse ja Lääne-Harju valda?

Siin on mitu poolt. Üks on see, et ühinemine on vajalik, aga Keila valla seisukohalt oleks see võinud toimuda natuke hiljem. Vallas olid asjad alles hakanud täistuuridel tööle ja ma näen, et ühinemine pidurdab vähemalt meie kogukonna arengut.
Mina oleks teinud täiesti teistsuguse otsuse – ma oleks andnud Paldiskile erisuse nagu Loksale ja ülejäänud oleks kokku pannud, kaasaarvatud Keila linna. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et Paldiski juhtimine on toiminud natuke teistel alustel, et sinna demokraatia veel täiesti jõudnud ei ole. Ta on meeletu potentsiaaliga, aga oleks üksinda tugevam.

Kuidas Sa ise Lohusalus selgitustööd tegid?

See, miks ühinetakse, saadakse minu tutvuskonnas aru. Aga mis edasi saab, selle nimi on määramatus, ma ütlesin, ja arvan siiani nii.

Millist tulevikku Sa näed oma kodukandil?

Meie tulevik on väga lihtne: Lohusalu, Laulasmaa, kogu Keila vald on magalarajoon, sest meie tõmbekeskused on Keila ja Tallinn. Mingit tööstust sinna ei tule, võib-olla mõni hotell, puhkemaja, kontorihoone. Päris linnaks me ei muutu. Kaluriküla on pigem kuvand minevikust, seda enam tagasi muuta ei saa.
Väidetavalt elab suvel meie piirkonnas 20 000 elanikku – Laulasmaa, meie, Kloogaranna. Talvel on see arv ca 2000.

Kumb Sulle endale rohkem meeldib – sügistalvine rahulik Lohusalu või kevadsuvine elavam Lohusalu?

Ma oma loomult ikka nii rahulik vist ei ole, pigem ma täitsa naudin seda suve, kuigi olen tööga ülekoormatud. Samas suve teises pooles ootan väga sügist, kuna kuhjunud kodutööd vajavad tegemist.