„Mõte istutada ümber lossi 8000 roosi tuli meil Toilas, president Pätsi kunagist Toila-Oru residentsi külastades. Ajalooürikuid uurides selgus, et Eesti Wabariigi president oli Oru parki plaaninud istutada 8000 roosi.“
Nii kõneleb Keila-Joa lossi ajaloohuviline peremees Andrei Dvorjaninov. Konstantin Pätsi ilus plaan aga plaaniks jäigi – ajalugu astus vahele. „Seal mõtlesimegi, et miks mitte see plaan ellu viia meil, Keila-Joa lossipargis,“ räägib lossi perenaine Marje Luhalaid.
Keila-Joa lossi ümber, pargis ja aias kasvas roose varemgi. Praegu kasvab seal Marje Luhalaidi kinnitusel kokku 650 roositaime, perenaine on lilli kastes need kokku lugenud. „Kastsin ja lugesin,“ naerab perenaine, kinnitades, et süstemaatiliselt nende kuninglike lilledega Keila-Joal seni ei tegeldud. Istutati siia, istutati sinna. Aga see veel ei tähenda, et ka senini midagi päris viltu oleks läinud. Näiteks lossi peasissekäigu ees on suur peenar uhkete, armastuspunaste, rohkem kui kümme aastat vanade ’Grande Amoredega’. Loss on kaunis, aga kaunis lill teeb kaunigi koha veel kaunimaks.
Ära narri roosi
Iga põllumees teab – narrid sina põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda. Nii teab ka iga roosikasvataja – roos ei lase ennast narrida, kuninglik lill nõuab kuninglikku kohtlemist. Õigel ajal pinnase läbikaevamist, väetamist, lõikamist, talveks katmist.
„Kui nii suurt hulka roose tahad kasvatada, siis on mõne üksiku kindla sordiga lihtsam, eri sordid nõuavad eri lähenemist.“
– Andrei Dvorjaninov
Sel talvel kurtsid paljud roosikasvatajad, et palju lilli läks külma tõttu välja või jäi põdema. Ka uhked ’Grande Amored’ Keila-Joal said kahjustada. Nii et perenaine Marje Luhalaid käis Kose kandi Roosoja talus tuntud roosikasvataja Christi Undi juures koolitusel õppimas, kuidas külmast kahjustatud roosiistikuid terveks ravida. „Oleksin pidanud Andreid kuulama, roosid kindlamalt katma,“ tunnistab perenaine nüüd tagantjärele tarkusena. Roosid on nüüdseks küll terved, aga perenaise sõnul oli selle sordi taimede kõrgus varem 175 sentimeetrit, kõik lossi külalised pildistasid. Pärast külmakahjustust need roosid enam inimese kõrguseks pole kasvanud. Aga ilusad on nad ikka. Ja pildistatakse ka.
Tulevikuplaanid
Roosiistikud on põhiliselt ostetud tuntud roosikasvatajate Mare ja Mart Ojasalu käest, aga ka Roosoja talust.
„Kui nii suurt hulka roose tahad kasvatada, siis on mõne üksiku kindla sordiga lihtsam, eri sordid nõuavad eri lähenemist,“ teab peremees Andrei Dvorjaninov. Tüviroosid viiakse koos istutuspotiga jahedatesse siseruumidesse talvituma, ’Grande Amored’ ja teised külmaõrnad kaetakse, roosakasvalge pinnakatteroos ’Aspirin’ on aga õige külmakindel sort, see katmist eriti ei vaja. Peremehe kinnitusel on üritatudki leida külmakindlaid suure õiega sorte, mis võimalikult kaua õitseksid. „Kui eesmärgile läheneme, roosid hakkavad istutatud saama, eks me siis hakka ka sortide hulgas rohkem valikut tegema. Enne peab aga visuaal tekkima,“ täpsustab perenaine Marje Luhalaid. Et need valikud tulevikus õiged saavad olema, selles ei maksa kahelda – disainerina tuntud naine tegi ka Keila-Joa lossi siseruumide disaini, eeskujuks vaid mõned ajaloolised ürikud. Ka nõudlikum silm oskab lossi disaini nüüd vaid kiita.
Eesmärgi saavutamise ehk 8000 roosi istutamise tähtajast rääkides peremees Andrei Dvorjaninov ainult muigab. „Me naudime protsessi, pole kuhugi kiiret,“ ütleb ta, kinnitades, et ka lossi külalised naudivad protsessi koos nendega – tulevad ikka ja jälle uudistama, mis juba tehtud. Sellepärast pole lossil ka oma aednikku. „Eks suuremateks töödeks, nagu mulla läbikaevamine, leiame ikka abilise. Aga igapäevaseid hooldustöid teeme ise,“ räägib Marje Luhalaid.
Loss on seest kauniks renoveeritud, ka pargi renoveerimine on lõppenud. Et nüüd ka 8000 roosiga hakkama saadakse, selles ei kahtle vist keegi, kes lossi pererahvast tunneb.
„Igal hommikul teen tiiru ümber maja, räägin roosidega, suhtlen nendega. See on nauding,“ räägib perenaine. Ja kui enam ei jõua, siis ei jõua, kinnitab ta. Ka rooside keskel jalga puhata, taustaks kosekohin, on nauding.
