Loo aleviku südames asuva kortermaja KÜ Toome tee 1 tagahoovis laiub uhke lillepeenar, mis oma lopsakuse ja värvikirevusega on silmailu pakkunud juba üle kümne aasta. Peenra rajaja ja hooldaja on samas majas elav, peagi 85. sünnipäeva tähistav proua Helgi Altnurme.
Esimest korda peenart silmates võtab selle mastaapsus sõnatuks – sammudega umbkaudu mõõtes saan uhke lilleriba pikkuseks koguni 43 meetrit! Omaette ahhetades ja silmadega õiteilu neelates võin vaid ette kujutada, kui palju hoolt ja vaeva selline suur istutusala nõuab. On
näha, et taimed on paigutatud nii kasvu kui ka toonide osas läbimõeldult – servas on pinnakattetaimed, mis kõrgemat müüritiseserva katavad ja alla ripuvad, keskel ja tagapool on aga kõrgemaid ja madalamaid püsilillepuhmaid, mis rühmadesse istutanuna üksteisele tuge pakuvad ja efektseid kooslusi moodustavad.
Pikal peenral hakkavad silma püsililled nagu Siberi iiris, eritooni floksid, erinevad hostad, tähklavendlid, sinised kannikesed, moonid, idamagunid, roosid, tokkroosid, pojengid, monardad, roomav kukehari, metssalvei, aubrieta, kivirikud ja kilbikud, helmikpöörised, kopsurohi, astilbed, kukekannused, kukehari, naistenõges, rodgersia, maranad, Jaapani enelas, aruhein, erinevat sorti ja värvi iiriseid ja liiliaid, rõngaslilled, aedastrid, lupiinid, gladioolid, heleeniumid, piimalill, kaeralill, müürilill… ja see nimekiri jätkub.
Tänavu oma 85. sünnipäeva tähistav Helgi Altnurme enda hoolealuste keskel. Fotod Signe Valdmann Kõik taimed, milleks on eranditult püsililled, on vanaproua ostnud aianditest, vaid mõned üksikud on kellegi käest saadud. “Punast tooni on väga peenrasse juurde vaja,” räägib Helgi, kes vahetult enne meie kohtumist jõudis tagasi järjekordselt aianduspoe retkelt, kust tuli tagasi kahe floksiga. Veel on peenrast puudu ka valge suureleheline hortensia.
“See on Inglise stiilis peenar. Mulle meeldib kõige uuega kaasa minna ja see stiil on praegu moes,” sõnab proua Helgi, kes talveperioodil surfab internetis ja ammutab uueks hooajaks ideid.
“Aiandust ma õppinud pole, võtsin lihtsalt endale tegevuse. Olen terve elu töötanud suurtes kollektiivides, nüüd naudin omaette olemist,” räägib vanaproua, kes on samas majas elanud 1971. aastast alates, mil töökoht ja sellega kaasnenud korter ta Loole elama tõi.
Proua Helgi aknad, muide, jäävad teisele poole maja, nii et ta ise oma akendest peenrailu kaeda ei saagi. Selleks läheb ta õue, maja seina äärde tegi õepoeg talle pingi ja seal saab vahel ka niisama istuda ja pilguga tehtut imetleda ning muidugi plaani pidada – mida oleks vaja harvendada, mida pügada, mida ringi istutada ja mida juurde istutada. Helgi enda lemmikaeg peenras on mai lõpp-juuni, siis kui äärelilled õitsevad ja teised taga alles tõusevad.
Oktoobri lõpus lõikab ta kõik lilled maha. “Olen lilledele öelnud – olgu oktoobriks oma õitsemisega valmis,” sõnab Helgi naerdes. Kui mitu aastat tagasi Helgi selle peenraga algust tegi, ei oska ta enam isegi täpselt meenutada. Alguses asus peenar teise koha peal, aga kui maja renoveerimisele läks, tuli peenar ümber kolida ja siis keegi soovitaski, et miks mitte teha piki maja kohe muru serva.
Peenart luues kaevas ta maapinna kolm korda läbi, et iga viimnegi umbrohujuurikas kätte saada. “Oi see oli kivine ja kõva pinnas,” meenutab ta. Mulla vedas kohale ämber ämbri haaval ja rinnatise jaoks sobilikud looduslikud kivid aiakäruga. Helgi teab täpselt, kuhu mida istutada ning ka rohimise osas on ta pedantne.
“Ei tohi üle käte lasta, koguaeg peab hooldama. Kui umbrohi hakkab vohama, siis lähebki käest ära,” räägib ta kindlal toonil.
Kuidas vanaproua tervis vastu peab? “Peab endale aega küsima,” sõnab Helgi ja räägib, et tervise üle ta ei kurda. Lisaks meeldib talle käia ka kepikõndi tegemas.
